... sellepärast siis kirjutan ikka siia ka :)
Tahtsin öelda, et kui pühapäeval isa juures olime ja rääkisime, siis keegi helistas isale. Ja mis mina kuulen (sinu jutu sekka): "Ei ole midagi, ongi hea vahelduseks natuke üksi olla. Kass nõuab jah toimetamist, aga saame hakkama. Kõik on korras...". Näed siis! Loodan südamest, et see tõesti nii on, mitte öeldud kellegi rahustamiseks. Ja kui M tagasi jõuab, siis läheb vana hooga edasi. Aga tavaliselt on nii, et vanale karule uusi trikke juba ei õpeta.
Laupäeval 17.30 tuli meile külla perekond T, kes on väga seltskondlikud 3 lapsega pere. Suhelnud oleme nii tööalaselt kui H-m praami peal- ka neil on saarel elamine suveks. Kõik oli väga tore, aga nad lahkusid kell 00:45, mil ma olin sisuliselt surnud ja ümber kukkumas. Järgmisel päeval oli asi veel hullem- olin nii energiast tühi, et ei seisnud õieti püstigi. Keegi neist tegelastest kasutas mind lihtsalt sidrunina ja ma ei saanud sellest enne arugi. Ja siis Sina olid ka veel õnnetu ja tegid naerunägu :( Kui isa juures käidud oli läksin otsejoones magama. Ja magamast otsejoones tormise Merivälja muuli juurde laineid nautima ja siis käisime I-ga ja panime ema hauale küünla. Sest, nagu isa juba 3 korda on toonitanud, on teisipäeval ema surma aastapäev. Ma ei suuda- mis ma nüüd siis pean kuidagi seda tähistama? Või meenutama seda päeva? Usu mind- ma parema meelega unustaks selle igaveseks ja meenutaks ema kõigil muudel päevadel. Ma ei saa seda isale öelda, aga tahaks küll. Seega oli mul energiapuudus, sant tuju ja vimm isa ütlemise vastu.
Täna käisin joogas ja natuke läks olemine paremaks, aga ilmselt taastun veel mõne päeva enne kui kõik jälle normi saab.
Kalli oled!
No comments:
Post a Comment