Trust you are doing great.
Nii algas üks spämm-kiri minu postkastis. Believe me, mul oli seda praegu vaja.
Ja õues lõhnab kevad.
Wednesday, February 26, 2014
Friday, February 21, 2014
Varr-virr
Vahelduseks vahepealsele peaaegu et vaikelule on tänaseks kõik nii kiiresti jälle pöörlema hakanud, et mul on tegemist asjade kontrollimisega. Seda üks korralik kontrollifriik endale ju lubada ei saa!
Töö on number 1 ja sellega seoses olen käinud lühikoolitustel ja üritustel, kus ennast ja meie firmat nähtavamaks teha. See on tänamatu ajakasutusviis esialgu, kuid pikas perspektiivisja suhete hoidmise tähe all peaks kasvama võimalus suurendada ka käivet :). Ma ei taha siia kirjutada siiski asjadest, mis otseselt tööga ja töiste sidemetega seotud, kuigi seda just hingel ja meelel kogu aeg keerleb. Samas on enesearengu seisukohalt olulised ka pisikesed taipamised (mis muidugi võiksid olla olnud-ajavorm x!- juba ammu taibatud) olnud väga määravad minu enda kasvamisel juhtimiskeenjuseks.
Aga tööle lisaks olen sel nädalal tublisti ringi käinud- koguni kahel päeval vanalinnas üritustel. Esimene oli küll ühe organisatsiooni juhatuse valimine Teaduste Akadeemia supermajas Toompeal, mis oli ikkagi tööga seotud seik, aga eile käisin Pilleriini sõrmuste näituse avamisel OP Galeriis, mis andis ikkagi eraelulise mõõtme välja küll. Mis sellest, et olin vanalinna minekul äärmiselt hiljaks jäänud ja kobistades ühe käega saapaid jalga ja vastates teisega viimasele e-mailile unustasin taksosse hüpates viimaks kontorisse maha kindad ja mütsi, mis meie kliimas on mõrvarlik, kui arvestada vanalinna tänavate tuuletõmbust. Aga tilk veini näituse avamise puhuks aitas vere käima ja siin ma täna olen, terve kui purikas.
Näitus ise oli väga huvitava lahendusega, nagu ikka eka-st võrsunud kunstnikud teevad. Kontseptsiooniks oli korter, milles presenteeriti 2 stjuuardessidena töötava noore naise loodud ehteid. Kuidas ehted ja kontseptsioon kokku läksid, seda ma ei oska öelda, sest arusaadav oli Pilleriini osa, kus ta seinale naeltega taotud maakaardi piirjoontest oli pannud alla rippuma oma sõrmused, millega tinglikult tähistas sõrmuste loomise asukohti. Aga kontseptsioon toast läks kaduma, kui mitte kaarti arvestada sisustusosana. Või nii sain mina aru.
Teine kustnik oli loodud ehted riputanud nii seintele kui asetanud toasisustuseks olnud esemetele, tal oli neid üsna arvukalt vs Pilleriini 13 sõrmust ühel seinal. Need ei olnud jälle nagu tradistioonilised ehted, vaid pigem nipsasjakesed- prosside nime all puidust, sarvest "mini-ikoonid", kullatud taimelehed (või siis plekist välja töödeldud ja kullatud) ja erinevatest paikadest toodud liivaga kaetud karbikesed. Aga milleks kogu näitusele tausta loonud tubade, korteri kontseptsioon? Kusjuures tegelikult jäid siiski domineerima kusagilt vanadest majadest hangitud kaunistusega siseuks koos lengiga, imeline-imeline raudvoodi ja ehtesepa töölaud.
Mul on kunsti mõistmiseni veel pikk maa jala vaja maha käia.
***
Ja pojake sai jälle ühe ühe mates. Mis avas jällegi sisemise ja välise dialoogi õpetaja-õpilase teemadel. Sellega tegeleb õnneks hetkel rohkem naabri T, kes ilmselt ümber meie kodukoha ja kaugemaltki on välja otsingud spetsialistid, kes äkki puupeadele suudavad matemaatika (ilmselt kohe-kohe ka füüsika ja keemia) imeliseks hobiks muuta. T, kallikene, nädalavahetus on tulemas ja ma tahaks kuulda, mis arengud on olnud!
***
Ja seoses kooriliikmelisusega on mulle veelgi tekkinud kohustusi- esinemas käia. Loomulikult on see 1) tore- saab rohkem laulda 2) pead omama garderoobi kooriinimeste tavariietusesemetega nagu must pluus või sinine siidisall 3) toob see kaasa kulusid väga ootamatutele asjadele nagu pärlitega kõrvarõngad või ajale, mil pidi hoopis teatrisse minema. Aga seniksa on kõik talutavuse piires.
***
Ja 5 päeva pärast on siin minu õeke väike, kahestunud seisundis ja õnnelik! Juhuuuu!
Töö on number 1 ja sellega seoses olen käinud lühikoolitustel ja üritustel, kus ennast ja meie firmat nähtavamaks teha. See on tänamatu ajakasutusviis esialgu, kuid pikas perspektiivisja suhete hoidmise tähe all peaks kasvama võimalus suurendada ka käivet :). Ma ei taha siia kirjutada siiski asjadest, mis otseselt tööga ja töiste sidemetega seotud, kuigi seda just hingel ja meelel kogu aeg keerleb. Samas on enesearengu seisukohalt olulised ka pisikesed taipamised (mis muidugi võiksid olla olnud-ajavorm x!- juba ammu taibatud) olnud väga määravad minu enda kasvamisel juhtimiskeenjuseks.
Aga tööle lisaks olen sel nädalal tublisti ringi käinud- koguni kahel päeval vanalinnas üritustel. Esimene oli küll ühe organisatsiooni juhatuse valimine Teaduste Akadeemia supermajas Toompeal, mis oli ikkagi tööga seotud seik, aga eile käisin Pilleriini sõrmuste näituse avamisel OP Galeriis, mis andis ikkagi eraelulise mõõtme välja küll. Mis sellest, et olin vanalinna minekul äärmiselt hiljaks jäänud ja kobistades ühe käega saapaid jalga ja vastates teisega viimasele e-mailile unustasin taksosse hüpates viimaks kontorisse maha kindad ja mütsi, mis meie kliimas on mõrvarlik, kui arvestada vanalinna tänavate tuuletõmbust. Aga tilk veini näituse avamise puhuks aitas vere käima ja siin ma täna olen, terve kui purikas.
Näitus ise oli väga huvitava lahendusega, nagu ikka eka-st võrsunud kunstnikud teevad. Kontseptsiooniks oli korter, milles presenteeriti 2 stjuuardessidena töötava noore naise loodud ehteid. Kuidas ehted ja kontseptsioon kokku läksid, seda ma ei oska öelda, sest arusaadav oli Pilleriini osa, kus ta seinale naeltega taotud maakaardi piirjoontest oli pannud alla rippuma oma sõrmused, millega tinglikult tähistas sõrmuste loomise asukohti. Aga kontseptsioon toast läks kaduma, kui mitte kaarti arvestada sisustusosana. Või nii sain mina aru.
Teine kustnik oli loodud ehted riputanud nii seintele kui asetanud toasisustuseks olnud esemetele, tal oli neid üsna arvukalt vs Pilleriini 13 sõrmust ühel seinal. Need ei olnud jälle nagu tradistioonilised ehted, vaid pigem nipsasjakesed- prosside nime all puidust, sarvest "mini-ikoonid", kullatud taimelehed (või siis plekist välja töödeldud ja kullatud) ja erinevatest paikadest toodud liivaga kaetud karbikesed. Aga milleks kogu näitusele tausta loonud tubade, korteri kontseptsioon? Kusjuures tegelikult jäid siiski domineerima kusagilt vanadest majadest hangitud kaunistusega siseuks koos lengiga, imeline-imeline raudvoodi ja ehtesepa töölaud.
Mul on kunsti mõistmiseni veel pikk maa jala vaja maha käia.
***
Ja pojake sai jälle ühe ühe mates. Mis avas jällegi sisemise ja välise dialoogi õpetaja-õpilase teemadel. Sellega tegeleb õnneks hetkel rohkem naabri T, kes ilmselt ümber meie kodukoha ja kaugemaltki on välja otsingud spetsialistid, kes äkki puupeadele suudavad matemaatika (ilmselt kohe-kohe ka füüsika ja keemia) imeliseks hobiks muuta. T, kallikene, nädalavahetus on tulemas ja ma tahaks kuulda, mis arengud on olnud!
***
Ja seoses kooriliikmelisusega on mulle veelgi tekkinud kohustusi- esinemas käia. Loomulikult on see 1) tore- saab rohkem laulda 2) pead omama garderoobi kooriinimeste tavariietusesemetega nagu must pluus või sinine siidisall 3) toob see kaasa kulusid väga ootamatutele asjadele nagu pärlitega kõrvarõngad või ajale, mil pidi hoopis teatrisse minema. Aga seniksa on kõik talutavuse piires.
***
Ja 5 päeva pärast on siin minu õeke väike, kahestunud seisundis ja õnnelik! Juhuuuu!
Friday, February 14, 2014
Üks päev sõpradele aastas
... ja täna on see päev. Vastuolulisel kombel arvan, et kõik sõbrad on kõikidel muudel päevadel veelgi olulisemad ja meeles. Aga- good to have a special day for it, even if we just enjoy it for a party.
Eile oligi party, eelsõbrapäeva pidu EE kontori reklaamikorrusel. Meil on seal väga usin ja sõbralik haldur, kellel on veel täna sünnipäev ka (palju õnne!). Niisiis ühendasin eelsõbrapäeva peo ja tema õnnitlemise ja otsustasin lihtsalt seltskonda minna. Kui ma peale kuute sinna jõudsin oli diskotuli vilkunud juba paar tundi ja seda oli piduliste pealt ka märgata. Shot ukse peal tervituseks ja vali muss, ... eeee... tekitasid mõtte, et seal võib isegi päris pidu olla. NO ma ei ole harjunud selliste asjadega, et pidu kontoris tähendab palju alkoholi, vähe suupisteid, valju kära ja mussi ja diskolampe. Meil on ikka kõik kole ontlik alati ja kui keegi hakkab liiga tõsiselt (veinist!) nokastama, siis tõuseb ta ise korralikult lauast ja ütleb, et kass helistas juba kodust. EE-s sellist enesekontrolli õnneks ei olnud. Seega voolas kõike pudelitest hulgi ja mida enam oli voolanud, seda valjemaks pandi muusika (kas need asjad ongi äkki kuidagi võrdelises seoses?). Minu joogiks jäi fäike fein, sest tegelikult ma ei vaja peoks alkoholi. Täitsa pidu oli kuigi minu ajal tantsuni päris ei jõutud. Küll aga peale mitut tundi karjumist vestluse eesmärgil tundsin ennast nagu peale kooriproovi, kus oled saanud rõõmsaks laulmisest ja väsinud täpse kuulamise pingutusest. Ja otse loomulikult (ma tõesti loodan, et ei äratanud sellega kellegi tähelepanu) suutsin ma hüvastijätu tiiru tehes lüüa välisriietuses ja kott õlal suurkliendiosakonna ühel laualt maha mingeid klaase ja pudeleid. Tegin näo, et ma ei pane midagi tähele ja lihtsalt läksin ära. Ausõna, ma luban, et ma sulle külla tulles nii ei tee. (Olen kahepalgeline isegi iseenese ees).
Bussini oli Viru keskuses 15 minutit aega, seega läksin toidumaailma, et sõbrapäeva koogi materjalid ära osta. Jäin muidugi sellest bussist maha ja mul oli jälle 15 minutit aega. Bussipeatuse pingile mu kõrval tuli kena tütarlaps kassipuuriga. Loomad on ikka nii nunnud!, et ma lihtsalt küsisin kassi näha. Ta oli loomakese toonud varjupaigast Männikult, nimegi veel polnud. Nii ma vennastusin väikse kassipoja ja võõra tüdrukuga kuni vallamajani ja loodan, et nende omavaheline sõbrapäev ja sõbraelu on vahvad ja õnnelikud!
Ja minu omad sõbrad, head sõbrapäeva! Kui ma teile ka 24/7 ei mõtle (loodan, et kuidagi ikka vabandan ennast välja), siis südames olete alati.
Ja kui sellest meelitusest nüüd üle saate, siis viimase nädalavahetuse on üks teine inimene minu eest ära kirjeldanud: SIIN SEE ON.
Eile oligi party, eelsõbrapäeva pidu EE kontori reklaamikorrusel. Meil on seal väga usin ja sõbralik haldur, kellel on veel täna sünnipäev ka (palju õnne!). Niisiis ühendasin eelsõbrapäeva peo ja tema õnnitlemise ja otsustasin lihtsalt seltskonda minna. Kui ma peale kuute sinna jõudsin oli diskotuli vilkunud juba paar tundi ja seda oli piduliste pealt ka märgata. Shot ukse peal tervituseks ja vali muss, ... eeee... tekitasid mõtte, et seal võib isegi päris pidu olla. NO ma ei ole harjunud selliste asjadega, et pidu kontoris tähendab palju alkoholi, vähe suupisteid, valju kära ja mussi ja diskolampe. Meil on ikka kõik kole ontlik alati ja kui keegi hakkab liiga tõsiselt (veinist!) nokastama, siis tõuseb ta ise korralikult lauast ja ütleb, et kass helistas juba kodust. EE-s sellist enesekontrolli õnneks ei olnud. Seega voolas kõike pudelitest hulgi ja mida enam oli voolanud, seda valjemaks pandi muusika (kas need asjad ongi äkki kuidagi võrdelises seoses?). Minu joogiks jäi fäike fein, sest tegelikult ma ei vaja peoks alkoholi. Täitsa pidu oli kuigi minu ajal tantsuni päris ei jõutud. Küll aga peale mitut tundi karjumist vestluse eesmärgil tundsin ennast nagu peale kooriproovi, kus oled saanud rõõmsaks laulmisest ja väsinud täpse kuulamise pingutusest. Ja otse loomulikult (ma tõesti loodan, et ei äratanud sellega kellegi tähelepanu) suutsin ma hüvastijätu tiiru tehes lüüa välisriietuses ja kott õlal suurkliendiosakonna ühel laualt maha mingeid klaase ja pudeleid. Tegin näo, et ma ei pane midagi tähele ja lihtsalt läksin ära. Ausõna, ma luban, et ma sulle külla tulles nii ei tee. (Olen kahepalgeline isegi iseenese ees).
Bussini oli Viru keskuses 15 minutit aega, seega läksin toidumaailma, et sõbrapäeva koogi materjalid ära osta. Jäin muidugi sellest bussist maha ja mul oli jälle 15 minutit aega. Bussipeatuse pingile mu kõrval tuli kena tütarlaps kassipuuriga. Loomad on ikka nii nunnud!, et ma lihtsalt küsisin kassi näha. Ta oli loomakese toonud varjupaigast Männikult, nimegi veel polnud. Nii ma vennastusin väikse kassipoja ja võõra tüdrukuga kuni vallamajani ja loodan, et nende omavaheline sõbrapäev ja sõbraelu on vahvad ja õnnelikud!
Ja minu omad sõbrad, head sõbrapäeva! Kui ma teile ka 24/7 ei mõtle (loodan, et kuidagi ikka vabandan ennast välja), siis südames olete alati.
Sunday, February 9, 2014
Kohutav kunstivajadus
... ajas mind laupäeval kaasaga kinno. Sest klassikalist muud kunsti kusagilt ei paistnud. Õnneks jookseb Sõpruses veel La Grand Bellezza (e.k. Kohutav ilu). Ma tõesti ei teadnud, et maailmas tehakse veel kauneid ja häid filme. Tüki nimi assotsieerus mul automaatselt Melanhooliaga, sest seni oli see kinolinal nähtust üks kauneimaid omas visuaalis. Filmi päris sisu aga ei oska ma küll nii lakooniliselt paari lausega ära märkida nagu filmi tutvustuses seda tehtud on, pigem see isegi ei olnud see, mida seal kirjutati! Pigem võin ma öelda, et filmi režissööril Paolo Sorrentinol on kaunis ja tundlik, liigselt rikkumata hing ning ma sain sinna piiluda, aitäh :D. Ja Rooma, see Rooma, minu Rooma! Ma ikka vist tahaks seal korraks ka elada! Filmi peategelne itaallasena ei olnud nii stereotüüpne kui muidu neid näidatakse, see kosutas ja andis usku, et ka seal on olemas neid, kellega end (sugulaseks) samastada kuidagi ikka saab. Peategelane kirjanik Jep (Toni Servillo) oli super, ma ei leidnud küll temast aristokraatiat nagu kino veebileht lubas, aga see kütketav, pigem inglaslik väljapeetus ei olnud ilmselt kõige itaallaslikum. Ma viitsi sisu siia ümber tippida, vaadake ise filmi, kui italianot ei oska, siis oleks mõne arusaadavas keeles supakatega ehk paeluvam, kuigi tekst ei mängi filmis põhirolli.
Kinopäeva lõpetasime Vabaduse platsi ääres Vabaduses hea kohvi ning mitme juhuslikult sinna sattunud tuttavaga rääkides, nagu oleks olnud aasta 1984 või 5. Tegelikult oli üleval korrusel Isamaa liidu ja Respublika suurkogu lõpetamispidu ja kõik harakad olid kohal. Nii palju siis juhuslikkusest.
***
Valmistan ennast moraalselt ette rõivaste eest ebanormaalsett summat välja käima. Laulupeoks tahan ikka Pühalepa komplekti selga saada. Pean siin mõnda aega kirjavahetust ühe toreda Hiiu naisega, kes neid oskab teha. Idee on selline, et mina teen küüdu (pihikuga) ja tema teeks käised ja põlle. Vöö on veel lahtine ots, sest uus ja õige massab 200. Mis on muidugi natuke arusaadav kuna vöö on nahast, sinna peale läheb vasest riba, millele kinnitatakse rõhud, mille ketid pannakse käsitsi tehtud lülidest kokku, lisades veel rahad ka. Aga proua küsib käiste ja põlle eest ka 200, kui teeb käsitööpitsid. Poe omadega saaks 70 hakkama. No tegelikult on arusaadv. Aga natuke ikkagi palju. Seega jään 70 juurde. Küüdu jaoks pean ikka õpetaja Meeriga ühendust võtma. Tema teab ja oskab kõike. Ülehomme lähen ja otsin ta üles.
Ja nüüd sauna!
Thursday, February 6, 2014
Conciousness-talks
Et koolitusepäev päris tuluta ei jääks keerasin ennast koju jõudes voodisse teki alla ja otsustasin ikkagi midagi õpetlikku ja vajalikku kuulata-vaadata YT-st. Seega surfasin niisama, igasuguste kahtlustäratavate secret ... -pealkirjadega loeng-filmide seas ning jõudsin (jälle) TED-x loenguteni. Aga enne seda kuulasin kiirelt mingit consciousness-filmi (silmad on õhuks nii väsinud, et ekraani vaadata ei saa), milles läbi kvanteooria arengu juba 20 sajandi algupoole alateadvuse uuringutel tuvastati meie endi (mõtete) mõju kõigele, mida uurime. Ehk siis, et ka teadlastel ei õnnestu päris out-of-box olla, kui nad teatud nähtusi uurivad ning nende endi mõte mõjutab alati uurimistulemusi. Siis edasi tuli jutt sellest, kuidas edasiste uuringuaastate jooksul avastati, kui võimsad me võiksime olla oma alateadvuse teadliku kasutamise puhul ja kuidas kõik need teadmised on inimeste eest saladuselooriga varjatud, et me ei rikuks ära oma "võimalust" olla lambakari edasi. Nojah. Selle 2,5 h filmi käisin 0,5 h-ga läbi ja jõudsin TED-ini. Vaata ise. Kestab 18 minutit sinu elust. Klassifitseerub kui "banned lecture", otsi YTst Graham Hancock- The War on Consciousness.
Ma ei saa aru, miks inimesed, kes südamest räägivad Maa kui elusa organismi ja meie kui selle osa päästmisest, alati nii südamesse lähevad. Ma ei tea, mis usku see mees on, ilmselt ka Looja-usku, kuid sel pole tähtsust. Ma olen tema eesti keelde tõlgitud raamatutest paljugi õppinud. Ta on olnud see, kes on põnevaid teooriad inimkonnast, ühiskondadest, meie sidemetest kosmose jmt (kohati kaheldavaga), oma raamatutes julgenud esitada, kindlasti on ta "päris" teadlaskonna hulgas persona non grata. Selles loengus väidab ta, et meie praegune teadvus, teadlikkus, sai loodud tänu iidsetele shamaanidele, kes läbi teatud taimede ja seente abil loodud muudetud teadvusseisundi said infot, kuidas saaksid inimesed ühendust sellega, kes me tegelikult oleme. Pika ja täiesti kuulamist vääriva isikliku kogemuse jutustamise lõpuks on ta minu arust pea palumas, et mõistetaks, kui oluline on aru saada Maa kui meie emaplaneedi ja inimeste kui liigi hoidmisest. Ja ma täiesti usun, et neile, kes on hoomamatute summade eest valmis ka oma vanaema maha müüma, peakski manustama kasvõi ayahuaskat, et nad näeksid päriselt, mis on elu ja kes on Maa. Seega- TED-X loeng = worth watching.
Koolitusel
Käin Tallinna Ülikooli täiendõppekursustel, milles koolitatakse koolitajaid, täiskasvanukoolitajaid, kes saadud teadmistega peaksid oma koolitusi põnevamaks, huvipakkuvamaks, vaheldusrikkamaks suutma muuta.
Ja juba mitmes kord tulen seal päevalt tagasi mõttega, et tahaks TARKA koolitajat seal auditooriumi ees näha. Tegelikult tahaksin täiesti ilmselgelt ebanormaalset :) - arutada maailma asju tõeliselt selge mõtlemisega, muutuste keerises ja meetodites orienteeruva kõrge intelligentsiga inimesega. Seni tundub mulle, et käime seal koos vanu asju meenutamas. Täna tundus isegi, et ma ei tahtnud enam neid asju kaasa teha kohati, sest me kõik teame neid. Miks ei suuda ma olla positiivne?
Ilmselt hakkan ülejäänud moodulitest väga hoolega valima, keda üldse kuulama minna. Ja ostan säästetava raha eest Amazonist parem tänapäevaseid raamatuid.
Subscribe to:
Posts (Atom)