Üks päev sõpradele aastas

... ja täna on see päev. Vastuolulisel kombel arvan, et kõik sõbrad on kõikidel muudel päevadel veelgi olulisemad ja meeles. Aga- good to have a special day for it, even if we just enjoy it for a party.

Eile oligi party, eelsõbrapäeva pidu EE kontori reklaamikorrusel. Meil on seal väga usin ja sõbralik haldur, kellel on veel täna sünnipäev ka (palju õnne!). Niisiis ühendasin eelsõbrapäeva peo ja tema õnnitlemise ja otsustasin lihtsalt seltskonda minna. Kui ma peale kuute sinna jõudsin oli diskotuli vilkunud juba paar tundi ja seda oli piduliste pealt ka märgata. Shot ukse peal tervituseks ja vali muss, ... eeee... tekitasid mõtte, et seal võib isegi päris pidu olla. NO ma ei ole harjunud selliste asjadega, et pidu kontoris tähendab palju alkoholi, vähe suupisteid, valju kära ja mussi ja diskolampe. Meil on ikka kõik kole ontlik alati ja kui keegi hakkab liiga tõsiselt (veinist!) nokastama, siis tõuseb ta ise korralikult lauast ja ütleb, et kass helistas juba kodust. EE-s sellist enesekontrolli õnneks ei olnud. Seega voolas kõike pudelitest hulgi ja mida enam oli voolanud, seda valjemaks pandi muusika (kas need asjad ongi äkki kuidagi võrdelises seoses?). Minu joogiks jäi fäike fein, sest tegelikult ma ei vaja peoks alkoholi.  Täitsa pidu oli kuigi minu ajal tantsuni päris ei jõutud. Küll aga peale mitut tundi karjumist vestluse eesmärgil tundsin ennast nagu peale kooriproovi, kus oled saanud rõõmsaks laulmisest ja väsinud täpse kuulamise pingutusest. Ja otse loomulikult (ma tõesti loodan, et ei äratanud sellega kellegi tähelepanu) suutsin ma hüvastijätu tiiru tehes lüüa välisriietuses ja kott õlal suurkliendiosakonna ühel laualt maha mingeid klaase ja pudeleid. Tegin näo, et ma ei pane midagi tähele ja lihtsalt läksin ära. Ausõna, ma luban, et ma sulle külla tulles nii ei tee. (Olen kahepalgeline isegi iseenese ees).

Bussini oli Viru keskuses 15 minutit aega, seega läksin toidumaailma, et sõbrapäeva koogi materjalid ära osta. Jäin muidugi sellest bussist maha ja mul oli jälle 15 minutit aega. Bussipeatuse pingile mu kõrval tuli kena tütarlaps kassipuuriga. Loomad on ikka nii nunnud!, et ma lihtsalt küsisin kassi näha. Ta oli loomakese toonud varjupaigast Männikult, nimegi veel polnud. Nii ma vennastusin väikse kassipoja ja võõra tüdrukuga kuni vallamajani ja loodan, et nende omavaheline sõbrapäev ja sõbraelu on vahvad ja õnnelikud!

Ja minu omad sõbrad, head sõbrapäeva! Kui ma teile ka 24/7 ei mõtle (loodan, et kuidagi ikka vabandan ennast välja), siis südames olete alati.

Ja kui sellest meelitusest nüüd üle saate, siis viimase nädalavahetuse on üks teine inimene minu eest ära kirjeldanud: SIIN SEE ON.