Kohutav kunstivajadus

... ajas mind laupäeval kaasaga kinno. Sest klassikalist muud kunsti kusagilt ei paistnud. Õnneks jookseb Sõpruses veel La Grand Bellezza (e.k. Kohutav ilu). Ma tõesti ei teadnud, et maailmas tehakse veel kauneid ja häid filme. Tüki nimi assotsieerus mul automaatselt Melanhooliaga, sest seni oli see kinolinal nähtust  üks kauneimaid omas visuaalis. Filmi päris sisu aga ei oska ma küll nii lakooniliselt paari lausega ära märkida nagu filmi tutvustuses seda tehtud on, pigem see isegi ei olnud see, mida seal kirjutati! Pigem võin ma öelda, et filmi režissööril Paolo Sorrentinol on kaunis ja tundlik, liigselt rikkumata hing ning ma sain sinna piiluda, aitäh :D. Ja Rooma, see Rooma, minu Rooma! Ma ikka vist tahaks seal korraks ka elada! Filmi peategelne itaallasena ei olnud nii stereotüüpne kui muidu neid näidatakse, see kosutas ja andis usku, et ka seal on olemas neid, kellega end  (sugulaseks) samastada kuidagi ikka saab.  Peategelane kirjanik Jep (Toni Servillo) oli super, ma ei leidnud küll temast aristokraatiat nagu kino veebileht lubas, aga see kütketav, pigem inglaslik väljapeetus ei olnud ilmselt kõige itaallaslikum. Ma viitsi sisu siia ümber tippida, vaadake ise filmi, kui italianot ei oska, siis oleks mõne arusaadavas keeles supakatega ehk paeluvam, kuigi tekst ei mängi filmis põhirolli.
Kinopäeva lõpetasime Vabaduse platsi ääres Vabaduses hea kohvi ning mitme juhuslikult sinna sattunud tuttavaga rääkides, nagu oleks olnud aasta 1984 või 5. Tegelikult oli üleval korrusel Isamaa liidu ja Respublika suurkogu lõpetamispidu ja kõik harakad olid kohal. Nii palju siis juhuslikkusest.

***
Valmistan ennast moraalselt ette rõivaste eest ebanormaalsett summat välja käima. Laulupeoks tahan  ikka Pühalepa komplekti selga saada. Pean siin mõnda aega kirjavahetust ühe toreda Hiiu naisega, kes neid oskab teha. Idee on selline, et mina teen küüdu (pihikuga) ja tema teeks käised ja põlle. Vöö on veel lahtine ots, sest uus ja õige massab 200. Mis on muidugi natuke arusaadav kuna vöö on nahast, sinna peale läheb vasest riba, millele kinnitatakse rõhud, mille ketid pannakse käsitsi tehtud lülidest kokku, lisades veel rahad ka. Aga proua küsib käiste ja põlle eest ka 200, kui teeb käsitööpitsid. Poe omadega saaks 70 hakkama. No tegelikult on arusaadv. Aga natuke ikkagi palju. Seega jään 70 juurde. Küüdu jaoks pean ikka õpetaja Meeriga ühendust võtma. Tema teab ja oskab kõike. Ülehomme lähen ja otsin ta üles.

Ja nüüd sauna!