Varr-virr

Vahelduseks vahepealsele peaaegu et vaikelule on tänaseks kõik nii kiiresti jälle pöörlema hakanud, et mul on tegemist asjade kontrollimisega. Seda üks korralik kontrollifriik endale ju lubada ei saa!
Töö on number 1 ja sellega seoses olen käinud lühikoolitustel ja üritustel, kus ennast ja meie firmat nähtavamaks teha. See on tänamatu ajakasutusviis esialgu, kuid pikas perspektiivisja suhete hoidmise tähe all peaks kasvama võimalus suurendada ka käivet :). Ma ei taha siia kirjutada siiski asjadest, mis otseselt tööga ja töiste sidemetega seotud, kuigi seda just hingel ja meelel kogu aeg keerleb. Samas on enesearengu seisukohalt olulised ka pisikesed taipamised (mis muidugi võiksid olla olnud-ajavorm x!- juba ammu taibatud) olnud väga määravad minu enda kasvamisel juhtimiskeenjuseks.

Aga tööle lisaks olen sel nädalal tublisti ringi käinud- koguni kahel päeval vanalinnas üritustel. Esimene oli küll ühe organisatsiooni juhatuse valimine Teaduste Akadeemia supermajas Toompeal, mis oli ikkagi tööga seotud seik, aga eile käisin Pilleriini sõrmuste näituse avamisel OP Galeriis, mis andis ikkagi eraelulise mõõtme välja küll. Mis sellest, et olin vanalinna minekul äärmiselt hiljaks jäänud ja kobistades ühe käega saapaid jalga ja vastates teisega viimasele e-mailile unustasin taksosse hüpates viimaks kontorisse maha kindad ja mütsi, mis meie kliimas on mõrvarlik, kui arvestada vanalinna tänavate tuuletõmbust. Aga tilk veini näituse avamise puhuks aitas vere käima ja siin ma täna olen, terve kui purikas.

Näitus ise oli väga huvitava lahendusega, nagu ikka eka-st võrsunud kunstnikud teevad. Kontseptsiooniks oli korter, milles presenteeriti 2 stjuuardessidena töötava noore naise loodud ehteid. Kuidas ehted ja kontseptsioon kokku läksid, seda ma ei oska öelda, sest arusaadav oli Pilleriini osa, kus ta seinale naeltega taotud maakaardi piirjoontest oli pannud alla rippuma oma sõrmused, millega tinglikult tähistas sõrmuste loomise asukohti. Aga kontseptsioon toast läks kaduma, kui mitte kaarti arvestada sisustusosana. Või nii sain mina aru.

Teine kustnik oli loodud ehted riputanud nii seintele kui asetanud toasisustuseks olnud esemetele, tal oli neid üsna arvukalt vs Pilleriini 13 sõrmust ühel seinal. Need ei olnud jälle nagu tradistioonilised ehted, vaid pigem nipsasjakesed- prosside nime all puidust, sarvest "mini-ikoonid", kullatud taimelehed (või siis plekist välja töödeldud ja kullatud) ja erinevatest paikadest toodud liivaga kaetud karbikesed. Aga milleks kogu näitusele tausta loonud tubade, korteri kontseptsioon? Kusjuures tegelikult jäid siiski domineerima kusagilt vanadest majadest hangitud kaunistusega siseuks koos lengiga, imeline-imeline raudvoodi ja ehtesepa töölaud.

Mul on kunsti mõistmiseni veel pikk maa jala vaja maha käia.

***
Ja pojake sai jälle ühe ühe mates. Mis avas jällegi sisemise ja välise dialoogi õpetaja-õpilase teemadel. Sellega tegeleb õnneks hetkel rohkem naabri T, kes ilmselt ümber meie kodukoha ja kaugemaltki on välja otsingud spetsialistid, kes äkki puupeadele suudavad matemaatika (ilmselt kohe-kohe ka füüsika ja keemia) imeliseks hobiks muuta. T, kallikene, nädalavahetus on tulemas ja ma tahaks kuulda, mis arengud on olnud!

***
Ja seoses kooriliikmelisusega on mulle veelgi tekkinud kohustusi- esinemas käia. Loomulikult on see 1) tore- saab rohkem laulda 2) pead omama garderoobi kooriinimeste tavariietusesemetega nagu must pluus või sinine siidisall 3) toob see kaasa kulusid väga ootamatutele asjadele nagu pärlitega kõrvarõngad või ajale, mil pidi hoopis teatrisse minema. Aga seniksa on kõik talutavuse piires.

***

Ja 5 päeva pärast on siin minu õeke väike, kahestunud seisundis ja õnnelik! Juhuuuu!