Augustifilm märtsis

Läksin eile kinno lihtsalt sellepärast, et pole ammu käinud. Tegelikult sellepärast ka, et paar töökaaslast käisid vaatamas Wall Streeti hunti ja leidsid selle väga hea filmi olevat. Helistasin oma kallile õeksele, ja kutsusin oma meest kaasa, aga õeke arvas, et WSH on ikka räige ja ma ei peaks sinna oma kinoinvesteeringut küll tegema ja mees arvas, et kodu on ikka parem paik kui kino. Seega kasutasin siis võimalust minna üksi ja teha täpselt see valik, mis kinokassa ees pähe tuleb. Ja siis tuli mulle meelde, et üks meie küla eit käis eelmisel (või oli see juba üle-eelmisel) nädalal vaatamas Augustikuu: Osage county't ja soovitas seda oma blogis soojalt kui kaunistamata juveeli.
Jah, ilustamata (loe: meikimata) inimesed olid tõepoolest head vaadata. Aga. Mina tulin kinost ära tõeliselt kurvana. Sest tundsin ära neid olukordi, mille eest püüan oma peret kaitsta, mida olen näinud ühes naabriperes korduvalt ning milles ma ei leia (veel) seda ilu, mida teised. Lühidalt on asi selles, et leidsin (jälle), et mulle ei meeldi valed, aga tõed, mis on väljaöeldult teisi haavavad ja kõike ruineerivad, mulle ka ei meeldi.
Mulle ei meeldi ka suure hoolitsuse näitamine vaid siis, kui endale sobib, mitte siis, kui teistel seda vaja on. Ja mulle ei meeldi see, kui öeldakse, et vanad naised on koledad :)
Film tõi need, ka osadesse Eesti peredesse juurdunud, valusad asjad välja:
- hoolimise vaid äärmisel vajadusel (kui siiski),
- murede uputamise erinevatesse ainetesse,
- rääkimise ebaolulistel teemadel (siis, kui oleks võimalus ja tõeline vajadus arutada "päris" mälestusi ja muresid),
- lähedaste jagamise väärtuslikeks ja mitteväärtuslikeks, nende allasurumise ja
- valusad valed, millega elatakse ja lepitakse, aga ei suudeta andestada.

Kus leida oskus ja tasakaal, et puhta pinna (ehk kauni elu) all hulpivat soppa vähemaks jääks? Kas  otsekohene valus (egoistlik) ausus on tegelikult ausus või hoopis egoism ja empaatia puudumine? Või eristame neid asju alles teatud kogemuste ja vanuse kasvades? Kas valusaid teemasid võib tõstatada brutaalselt (mõne meelest ausalt) või peaks kasutama selleks (inimese kasvamise ja arenguga kaasnevat) alalhoidlikkust ning empaatiavõimet?

See film kõnetas mind küll, teemad olid kuidagi... puudutavad. Pole meiegi suguselts vaba saladustest ja erinevatel põhjustel hoolimatusest, sõltuvustest ja pea liiva alla panemisest. Rääkimata sellest, et kunagi ei saa kindel olla, kus asuvad ning mis seisus on su lapsed ja teised lähedased siis, kui sul on neid haigustes ja hädades väga-väga vaja.

Hoidkem kokku!

PS! Ma lähen ja vaatan selle Wall Streeti hundi ka ära. See ei olegi noorte ja rasedate naiste film ;) Vaadata tuleb lõpuni.