Hommikul tööpäeva alustuseks avatud FB's teatas üks (järjekordne) vana armas tuttav, et on omale uue nime võtnud ning kutsutagu teda nüüd ja edaspidi I n g e l i s e k s. Eile (hääletu) naabrinaisega maailmaasju arutades rääkisime just sellest, et huvitav küll, miks inimesed enam oma nime all elada ei suuda (üks armas laulja, palju kenasid jooganaisi ja mõni mees sekka) ja näe- jälle üks pääsuke! Iseenesest saavad naised ju enamuses endale elu jooksul teise PEREKONNAnime, kas sellest siis ei piisa? Loomulikult võib tunduda, et endale nime valikul polnud sul imikuna mingit valikut ja pandi lihtsalt vale nimi. Või teistele nalja pakkuv nimi (K y r s a L e a). Või mõnes lähiriigi keeles suisa midagi ebaviisakat tähendav nimi. Või siis numeroloogia-alasest rahvateosest oma nime mõjusid uurides avastad, et oops! aga ma tahaks, et nimel oleks hoopis teine mõju. Siis arvutad natuke ja leiadki endale uue toreda ja (natuke) kummalise nime. Ehheee, ka mina olen vahel mõelnud, et mis tunne võiks olla (=mis mõjud võiksid olla), kui minu nimi oleks tegelikult näiteks RaHu või näiteks Väle Pärdik, aga ilmselt on mul õige nimi, mida elu lõpuni kannan ja mis ilmselgelt ei mõjuta ei minu otsuseid, teiste suhtumist ega midagi muud, mida ma ise muuta ei saaks.
Ja lõpuks - never say never - ei saa kunagi pead anda, et ühel hetkel avastangi, et olen terve elu "vale" nimega elanud ja muudan nime mõneks eelnimetatutest :D
Seega, palju õnne kõigile, kes endale küpses eas (enamasti teistele arusaamatul põhjusel) uue toreda nime võtavad!
Väle Pärdik
Friday, June 27, 2014
Thursday, June 26, 2014
Katalüsaator y
Isver-isver-isver! Maailm mu ümber muudkui väriseb. Kas ma olen ise muutumises või on kõik lolliks läinud? Või mõtlen ma liiga isekalt, arvestamata kunagi teistga ja nende vajadustega?
Panime täna suveplaanid paika. Olenemata ilmast, mis, tundub et on otsustanud meie puhkuse üürikestki aega lihtsalt torpedeerida. Meie ainus võimalus olla nädal aega H-maal on juuli üks konkreetne nädal. Ülejäänud puhkus (nii veel nädal) on tööpäevadega pikitud ja pole näha, et saaks järjest linnast ära olla. Eriti kui juuli lõpus läheb üks suurprojekt käima ning vastutust on vastikult palju. Seega oleks üks hea puhkusenädal kulda väärt ning minu habranevale närvikavale eluoluline. Praegu oleme veel tööl järgmise nädala neljapäevani, siis on laulupidu ja peale seda nädal tööl (loodetavasti lühikeste päevadega).
Et meie H-maa maja on pisitilluke ja meie peret on ilmselt sel ajal 2 täiskasvanud, üks teismeline ja heal juhul ehk üks tema sõber või kaks, siis leidsin, et parim on see, kui teavitaks issit ja M, et selle nädala lihtsalt tahame meie oma perega olla maal. Et ma ei pea kellegi saateid kuulama-vaatama, ei pea jälgima, kes parasjagu tahab magada, I saab toimetada oma raadioga siis kui tahab jne. Meil lihtsalt EI OLE muud puhkuse aega! Ja nüüdseks on meie väikegi laps nii suureks kasvanud, et annab mehemõõdu välja. K läheb ilmselt selleks ajaks juba kusagile kaugemale arhitektidega hängima.
Seega siis helistasin M-le ja ütlesin, et on nii, et meil on sel suvel vaid nädal puhkust ja me tahaks selle aja olla oma perega H-m-l. Ja mis sa arvad, mis sellest avaldusest tekkis?
Ma olen siiralt üdini tänulik, et M käib tihemini H-m-l kui meie seda teeme (eriti koledate ilmadega) ja niidab ja heegeldab seal. Aga ta kunagi ei küsi, kas me tahame seal samal ajal omaette olla (ilmselt ta ei kujuta sellist küsimustki ette, sest teda see ei huvita). Ja ma ei ole siiani kordagi teda selles osas enne ka survestanud, kuigi ka enne on need mured vahel tekkinud. Ma olen nõus, et meil on ka segasummasuvilana seal tore, aga ma ei pea vastu sellist kooselu rohkem kui mõne päeva. Mul on vaja privaatsust puhkamiseks, eriti kui ei saa rannas vedeleda, mõnuga ringi kolada ja ilm tubastele tegudele sunnib. On see siis isekas?
Kuidas ma küll ...??? Kuidas ma selliseid probleeme küll toodan?
Panime täna suveplaanid paika. Olenemata ilmast, mis, tundub et on otsustanud meie puhkuse üürikestki aega lihtsalt torpedeerida. Meie ainus võimalus olla nädal aega H-maal on juuli üks konkreetne nädal. Ülejäänud puhkus (nii veel nädal) on tööpäevadega pikitud ja pole näha, et saaks järjest linnast ära olla. Eriti kui juuli lõpus läheb üks suurprojekt käima ning vastutust on vastikult palju. Seega oleks üks hea puhkusenädal kulda väärt ning minu habranevale närvikavale eluoluline. Praegu oleme veel tööl järgmise nädala neljapäevani, siis on laulupidu ja peale seda nädal tööl (loodetavasti lühikeste päevadega).
Et meie H-maa maja on pisitilluke ja meie peret on ilmselt sel ajal 2 täiskasvanud, üks teismeline ja heal juhul ehk üks tema sõber või kaks, siis leidsin, et parim on see, kui teavitaks issit ja M, et selle nädala lihtsalt tahame meie oma perega olla maal. Et ma ei pea kellegi saateid kuulama-vaatama, ei pea jälgima, kes parasjagu tahab magada, I saab toimetada oma raadioga siis kui tahab jne. Meil lihtsalt EI OLE muud puhkuse aega! Ja nüüdseks on meie väikegi laps nii suureks kasvanud, et annab mehemõõdu välja. K läheb ilmselt selleks ajaks juba kusagile kaugemale arhitektidega hängima.
Seega siis helistasin M-le ja ütlesin, et on nii, et meil on sel suvel vaid nädal puhkust ja me tahaks selle aja olla oma perega H-m-l. Ja mis sa arvad, mis sellest avaldusest tekkis?
Ma olen siiralt üdini tänulik, et M käib tihemini H-m-l kui meie seda teeme (eriti koledate ilmadega) ja niidab ja heegeldab seal. Aga ta kunagi ei küsi, kas me tahame seal samal ajal omaette olla (ilmselt ta ei kujuta sellist küsimustki ette, sest teda see ei huvita). Ja ma ei ole siiani kordagi teda selles osas enne ka survestanud, kuigi ka enne on need mured vahel tekkinud. Ma olen nõus, et meil on ka segasummasuvilana seal tore, aga ma ei pea vastu sellist kooselu rohkem kui mõne päeva. Mul on vaja privaatsust puhkamiseks, eriti kui ei saa rannas vedeleda, mõnuga ringi kolada ja ilm tubastele tegudele sunnib. On see siis isekas?
Kuidas ma küll ...??? Kuidas ma selliseid probleeme küll toodan?
Wednesday, June 25, 2014
Katalüsaator x
Tunnen end nagu Kroonika ajakirjanik, kes peab teiste kurvast elust müüva artikli kirjutama. Ainus erinevus on see, et mina seda siin küll müüma ei pea, aga panen endale kirja kui märgi ohtlikest manöövritest pereelu(de)s ja oma reaktsioonidest.
Pean vist alustama sellest, et minu öökapilaud on kuhjatud täis raamatuid, mis kõik selle pika koleda külma suve rõõmsaks ja päikseliseks peaks tegema.
Kõige tipmine raamat on igapäevane lektüür ja tundub, et just minul on praegu seda tõeliselt tarvis lugeda. Daniel Kahneman "Thinking, Fast and Slow". You can find it easily from each book-store, even in Estonian. Aga mina võtsin ingliskeelse, sest see oli enam kui 2 korda cheaper. Jutt on siis meie otsustuste/mõtlemise tagamaadest, süsteem 1 ja süsteem 2, kus esimene märgib spontaanset ja pingutusteta tekkivaid mõtteid/otsuseid/tegusid ja süsteem 2 pingutust nõudvaid, keerulisemaid, kogemusi omandavat, sisukat, õppivat ja järeldavat toimetamist. Näiteks autojuhtimine on süsteem 1, kui oled juba vilunud juht, kuid kartulikoorimise ajal (süsteem 1) arvutamine 24x17 on juba süsteem 2-te aktiveeriv tegevus. Seega on süsteem 2 see, mis täit tähelepanu nõudva ülesande lahendamise ajal nt ei märka midagi ebatavalist (nagu abikaasa, kes sulle matemaatikaülesande lahendamise ajal küpset virsikut pakkuda üritab), süsteem 1 aga jällegi see, mis arvab, et selles ülesandes on ülemine joon pikem :)
Seega õpin. Aga lugege ise, see on superhea raamat!
Ja nüüd siis kollased uudised. Naabriperes on tõeline jama juba pikemat aega. Naabrimiis tegi aprillikuus viimati koduaias tööd säädes püsti suure kasvuhoone! Mõtsin mina tõega, et äkki on olukord lõunarindel lahenenud ja elu edeneb. Aga mõni päev tagasi ilmus uudistekanalites uudis, kus anti teada, et herr (vanuses 45+) on endale 20-aastase pruudi leidnud ja vaene vana (aga ikka väga laskevalmis püss :)) naine on mitu kilo kergemaks jäänud (appi, milleks see osa uudisest?). Aga siis. Vaatad kommentaare ja näed, kuidas petetud naine või tema sõbrantsid ennast kommima on unustanud. Milleks küll? Et kätte maksta? Et miist tagasi meelitada? Et endal naljakas oleks (ehk siis teiste rasket olukorda enda lõbuks kasutada)? Et kuidagi kätte maksta? Mida see küll annab? Mina siin mõtlin, et kui meie kodus üksteisega nõnna räägiks nagu nemad on ka mo kuuldes teinud, siis ei oleks ma päevagi vastu pidanud ja ammu kusagil mujal. Lõppude lõpuks on nad juba 20 aastat koos elanud ja parim osa sellest on olnud (juttu kuulates) siis, kui naabrimees on tuuridel ja kakluse kestel saab sobival kohal lihtsalt telefoni välja lülitada. Ma usun, et võib veel juhtuda, et mulle uus naabrimutt tuleb, ning kellega siis veel kui mitte 20-aastasega tasub lapsi armastaval naabrimehel veel paar pupsikut soetada- eelmine ju ei tahtnud üle 1, üle-eelmine ka mitte ja üle-üle-eelmine samuti.
***
Täna oli teise naabrinaise sünnipäev. Palju õnne talle, südamest! Oleme aastaid peredega suhelnud ja erandid pole olnud sünnipäevad. Seekord olin kutsutud ainult mina, sain mõni päev tagasi sms, kus selgesõnaliselt, et OLED oodatud. Peale tööpäeva lõppu uhasin paarkümmend km linnast välja ühte suhteliselt euroremontimata mõisa, kus sünnipäevalaps juba mõnda aega joogatunde on andnud. Me olime oma perega seal uudistamas käinud, talvepoole, sest ta rääkis nii soojasti sellest kohast, et ma lihtsalt ei saanud jätta järele kaemata. Tänagi oli kõik väga armas- küünlad natuke räämas seinte vahel, superkihvtid vilditud seinakaunistusvaibad, vahuvein, maasikad, vahukoor ja ... peale sünnipäevalapase, tema poja ja tütre ning tema mehevenna naise olid kõik mulle tundmatud. Seega suhteliselt uued sõbrad. Ja kus oli abikaasa? Ma ei tihanud küsida. Tütar teatas, et issi on sõpradega kodus. Ma ei saa enam aru. Ma väga loodan, et asjalood nende abieluga (ikkagi 25 aastat) ei lähene lõpule. Ja uued armsad inimesed ei ole pelgalt eelmise talve joogagrupp.
Aeg on küll selline, et vanad mustrid ei tööta ja saavad lõhutud. Kas lõhkumine minu ümber on tõesti ainsaks võimaluseks uue loomisel? Ma tean, kui raske on vahel, olen ju oma mehega sisuliselt 24/7 koos ja arvata, et me kogu aeg õnnest joobnud oleme, on kindlasti liiast. Küll aga on see õpetanud hindama üksteise ruumi, usaldama teise poole vajadust olla üksi või teistega või kusagil, kus sina olla ei taha. Muidugi oleme (ilmselt ikka mõlemad) vahel tüdinud mõnest korduvast naljast, liigutusest, narrusest jmt aga me "ei viska üksteist ära". Ai, mulle meeldib see Smilersi laul, kus on sõnad "...ära viska mind ära- mul on palju veel sees; ära viska mind ära- kõlban kasutada veel...". Kusjuures, kui see kasutada olev osa üles leida- kui suur on see õnn ja rõõm, kui leiad kulla just sellest august, kus juba 22 (isver!) aastat kaevanud oled ja iga liivateragi tuttav on! Ma julgen mõelda, et ma tean, mis on armastus ning ei aja seda segi teiste tunnetega.
Katalüsaator- ? No vahel on mul hirm, et äkki olen mina see, kelle kohalolekul asjad halvaks keeravad. Ma armastan tugevaid ja terveid inimesi ja peresid ja hoiaks kõik halva hea meelega nii kaugel kui võimalik. Ma ei ole väga tugev myself. Ka mul on omad hirmud, kahtlused, kõhklused. Ma teen tööd selleks, et neid ületada, eemale peletada, üle elada, neist läbi närida. Ja vahel mul õnnestubki. Aitäh süsteem 1, aitäh süsteem 2, aitäh armsad sõbrad ja minu kõige armsamad mu oma perest!
Pean vist alustama sellest, et minu öökapilaud on kuhjatud täis raamatuid, mis kõik selle pika koleda külma suve rõõmsaks ja päikseliseks peaks tegema.
Kõige tipmine raamat on igapäevane lektüür ja tundub, et just minul on praegu seda tõeliselt tarvis lugeda. Daniel Kahneman "Thinking, Fast and Slow". You can find it easily from each book-store, even in Estonian. Aga mina võtsin ingliskeelse, sest see oli enam kui 2 korda cheaper. Jutt on siis meie otsustuste/mõtlemise tagamaadest, süsteem 1 ja süsteem 2, kus esimene märgib spontaanset ja pingutusteta tekkivaid mõtteid/otsuseid/tegusid ja süsteem 2 pingutust nõudvaid, keerulisemaid, kogemusi omandavat, sisukat, õppivat ja järeldavat toimetamist. Näiteks autojuhtimine on süsteem 1, kui oled juba vilunud juht, kuid kartulikoorimise ajal (süsteem 1) arvutamine 24x17 on juba süsteem 2-te aktiveeriv tegevus. Seega on süsteem 2 see, mis täit tähelepanu nõudva ülesande lahendamise ajal nt ei märka midagi ebatavalist (nagu abikaasa, kes sulle matemaatikaülesande lahendamise ajal küpset virsikut pakkuda üritab), süsteem 1 aga jällegi see, mis arvab, et selles ülesandes on ülemine joon pikem :)
Seega õpin. Aga lugege ise, see on superhea raamat!
Ja nüüd siis kollased uudised. Naabriperes on tõeline jama juba pikemat aega. Naabrimiis tegi aprillikuus viimati koduaias tööd säädes püsti suure kasvuhoone! Mõtsin mina tõega, et äkki on olukord lõunarindel lahenenud ja elu edeneb. Aga mõni päev tagasi ilmus uudistekanalites uudis, kus anti teada, et herr (vanuses 45+) on endale 20-aastase pruudi leidnud ja vaene vana (aga ikka väga laskevalmis püss :)) naine on mitu kilo kergemaks jäänud (appi, milleks see osa uudisest?). Aga siis. Vaatad kommentaare ja näed, kuidas petetud naine või tema sõbrantsid ennast kommima on unustanud. Milleks küll? Et kätte maksta? Et miist tagasi meelitada? Et endal naljakas oleks (ehk siis teiste rasket olukorda enda lõbuks kasutada)? Et kuidagi kätte maksta? Mida see küll annab? Mina siin mõtlin, et kui meie kodus üksteisega nõnna räägiks nagu nemad on ka mo kuuldes teinud, siis ei oleks ma päevagi vastu pidanud ja ammu kusagil mujal. Lõppude lõpuks on nad juba 20 aastat koos elanud ja parim osa sellest on olnud (juttu kuulates) siis, kui naabrimees on tuuridel ja kakluse kestel saab sobival kohal lihtsalt telefoni välja lülitada. Ma usun, et võib veel juhtuda, et mulle uus naabrimutt tuleb, ning kellega siis veel kui mitte 20-aastasega tasub lapsi armastaval naabrimehel veel paar pupsikut soetada- eelmine ju ei tahtnud üle 1, üle-eelmine ka mitte ja üle-üle-eelmine samuti.
***
Täna oli teise naabrinaise sünnipäev. Palju õnne talle, südamest! Oleme aastaid peredega suhelnud ja erandid pole olnud sünnipäevad. Seekord olin kutsutud ainult mina, sain mõni päev tagasi sms, kus selgesõnaliselt, et OLED oodatud. Peale tööpäeva lõppu uhasin paarkümmend km linnast välja ühte suhteliselt euroremontimata mõisa, kus sünnipäevalaps juba mõnda aega joogatunde on andnud. Me olime oma perega seal uudistamas käinud, talvepoole, sest ta rääkis nii soojasti sellest kohast, et ma lihtsalt ei saanud jätta järele kaemata. Tänagi oli kõik väga armas- küünlad natuke räämas seinte vahel, superkihvtid vilditud seinakaunistusvaibad, vahuvein, maasikad, vahukoor ja ... peale sünnipäevalapase, tema poja ja tütre ning tema mehevenna naise olid kõik mulle tundmatud. Seega suhteliselt uued sõbrad. Ja kus oli abikaasa? Ma ei tihanud küsida. Tütar teatas, et issi on sõpradega kodus. Ma ei saa enam aru. Ma väga loodan, et asjalood nende abieluga (ikkagi 25 aastat) ei lähene lõpule. Ja uued armsad inimesed ei ole pelgalt eelmise talve joogagrupp.
Aeg on küll selline, et vanad mustrid ei tööta ja saavad lõhutud. Kas lõhkumine minu ümber on tõesti ainsaks võimaluseks uue loomisel? Ma tean, kui raske on vahel, olen ju oma mehega sisuliselt 24/7 koos ja arvata, et me kogu aeg õnnest joobnud oleme, on kindlasti liiast. Küll aga on see õpetanud hindama üksteise ruumi, usaldama teise poole vajadust olla üksi või teistega või kusagil, kus sina olla ei taha. Muidugi oleme (ilmselt ikka mõlemad) vahel tüdinud mõnest korduvast naljast, liigutusest, narrusest jmt aga me "ei viska üksteist ära". Ai, mulle meeldib see Smilersi laul, kus on sõnad "...ära viska mind ära- mul on palju veel sees; ära viska mind ära- kõlban kasutada veel...". Kusjuures, kui see kasutada olev osa üles leida- kui suur on see õnn ja rõõm, kui leiad kulla just sellest august, kus juba 22 (isver!) aastat kaevanud oled ja iga liivateragi tuttav on! Ma julgen mõelda, et ma tean, mis on armastus ning ei aja seda segi teiste tunnetega.
Katalüsaator- ? No vahel on mul hirm, et äkki olen mina see, kelle kohalolekul asjad halvaks keeravad. Ma armastan tugevaid ja terveid inimesi ja peresid ja hoiaks kõik halva hea meelega nii kaugel kui võimalik. Ma ei ole väga tugev myself. Ka mul on omad hirmud, kahtlused, kõhklused. Ma teen tööd selleks, et neid ületada, eemale peletada, üle elada, neist läbi närida. Ja vahel mul õnnestubki. Aitäh süsteem 1, aitäh süsteem 2, aitäh armsad sõbrad ja minu kõige armsamad mu oma perest!
Monday, June 2, 2014
Rõõm on nii suur, et unub aeg ja ruum...
Ilmselt ei ole SEE rõõm paljudele üldse arusaadav. See, et järgmisest nädalast ei pea enam e-kooli avama. Meil ei ole sel aastal ühtegi kahte. Kas võime loota sarnast ka järgmisel aastal? Ei tea.
Ja laps O sai 14-aastaseks. Appi kui suur ta on- minust juba tublisti pikem, madala häälega, jalanumber 42,5. Ma tean küll, et on palju suuremaid, aga see praegu pole mingi võistlus. Mul on lihtsalt hea meel ja uhke tunne ka.
Meil oli kaks päeva rahvuslikke pidustusi, küll sõpradega, küll sugulastega. Ja minu armas pisike õepoeg (eilse hüüdnimega Lumepall, valge kombeka tegu) käis meil esimest korda külas, siputas, kägises, sõi ja magas. Supernunnu. Väga hea 12-päevane laps. Mida arvas sellest lapse ema? Ikka seda, et laps magab, sest oli ööd otsa üleval. On ajanud öö ja päeva segi. Tahab kogu aeg rinna otsas rippuda ja nohiseda ning on otsustanud emmel mitte magada lasta :D No kes meist ei mäletaks....
Täna algas O-l klassiekskursioon. Eelmise nädala lõpus tuli jälle signaal, et poiss on suitsetamisega ... tegelenud? Ma ei teagi, mis see õige sõna peaks olema- proovinud? No proovisid nad juba terve eelmise rõõmsa suvevabaduse ja me olime vanematena ikka mõnusalt naiivikud. Seega ma väga lootsin, et "lesson learned" toimib. Aga ei. Veel on vaja. Rääkisime jälle jutud maha. Kõrvaldasime pisivalesid ja kaevasime "loogiliste lõppudeni". Äkki mõikas seekord? Ma väga loodan, et see suvi läheks ilma järgmiste "põnevate" aineteta. Et tehnika ja õuesport aitab aega piisavalt ära sisustada.
Ja laps O sai 14-aastaseks. Appi kui suur ta on- minust juba tublisti pikem, madala häälega, jalanumber 42,5. Ma tean küll, et on palju suuremaid, aga see praegu pole mingi võistlus. Mul on lihtsalt hea meel ja uhke tunne ka.
Meil oli kaks päeva rahvuslikke pidustusi, küll sõpradega, küll sugulastega. Ja minu armas pisike õepoeg (eilse hüüdnimega Lumepall, valge kombeka tegu) käis meil esimest korda külas, siputas, kägises, sõi ja magas. Supernunnu. Väga hea 12-päevane laps. Mida arvas sellest lapse ema? Ikka seda, et laps magab, sest oli ööd otsa üleval. On ajanud öö ja päeva segi. Tahab kogu aeg rinna otsas rippuda ja nohiseda ning on otsustanud emmel mitte magada lasta :D No kes meist ei mäletaks....
Täna algas O-l klassiekskursioon. Eelmise nädala lõpus tuli jälle signaal, et poiss on suitsetamisega ... tegelenud? Ma ei teagi, mis see õige sõna peaks olema- proovinud? No proovisid nad juba terve eelmise rõõmsa suvevabaduse ja me olime vanematena ikka mõnusalt naiivikud. Seega ma väga lootsin, et "lesson learned" toimib. Aga ei. Veel on vaja. Rääkisime jälle jutud maha. Kõrvaldasime pisivalesid ja kaevasime "loogiliste lõppudeni". Äkki mõikas seekord? Ma väga loodan, et see suvi läheks ilma järgmiste "põnevate" aineteta. Et tehnika ja õuesport aitab aega piisavalt ära sisustada.
Subscribe to:
Posts (Atom)