Pean vist alustama sellest, et minu öökapilaud on kuhjatud täis raamatuid, mis kõik selle pika koleda külma suve rõõmsaks ja päikseliseks peaks tegema.
Kõige tipmine raamat on igapäevane lektüür ja tundub, et just minul on praegu seda tõeliselt tarvis lugeda. Daniel Kahneman "Thinking, Fast and Slow". You can find it easily from each book-store, even in Estonian. Aga mina võtsin ingliskeelse, sest see oli enam kui 2 korda cheaper. Jutt on siis meie otsustuste/mõtlemise tagamaadest, süsteem 1 ja süsteem 2, kus esimene märgib spontaanset ja pingutusteta tekkivaid mõtteid/otsuseid/tegusid ja süsteem 2 pingutust nõudvaid, keerulisemaid, kogemusi omandavat, sisukat, õppivat ja järeldavat toimetamist. Näiteks autojuhtimine on süsteem 1, kui oled juba vilunud juht, kuid kartulikoorimise ajal (süsteem 1) arvutamine 24x17 on juba süsteem 2-te aktiveeriv tegevus. Seega on süsteem 2 see, mis täit tähelepanu nõudva ülesande lahendamise ajal nt ei märka midagi ebatavalist (nagu abikaasa, kes sulle matemaatikaülesande lahendamise ajal küpset virsikut pakkuda üritab), süsteem 1 aga jällegi see, mis arvab, et selles ülesandes on ülemine joon pikem :)
Seega õpin. Aga lugege ise, see on superhea raamat!
Ja nüüd siis kollased uudised. Naabriperes on tõeline jama juba pikemat aega. Naabrimiis tegi aprillikuus viimati koduaias tööd säädes püsti suure kasvuhoone! Mõtsin mina tõega, et äkki on olukord lõunarindel lahenenud ja elu edeneb. Aga mõni päev tagasi ilmus uudistekanalites uudis, kus anti teada, et herr (vanuses 45+) on endale 20-aastase pruudi leidnud ja vaene vana (aga ikka väga laskevalmis püss :)) naine on mitu kilo kergemaks jäänud (appi, milleks see osa uudisest?). Aga siis. Vaatad kommentaare ja näed, kuidas petetud naine või tema sõbrantsid ennast kommima on unustanud. Milleks küll? Et kätte maksta? Et miist tagasi meelitada? Et endal naljakas oleks (ehk siis teiste rasket olukorda enda lõbuks kasutada)? Et kuidagi kätte maksta? Mida see küll annab? Mina siin mõtlin, et kui meie kodus üksteisega nõnna räägiks nagu nemad on ka mo kuuldes teinud, siis ei oleks ma päevagi vastu pidanud ja ammu kusagil mujal. Lõppude lõpuks on nad juba 20 aastat koos elanud ja parim osa sellest on olnud (juttu kuulates) siis, kui naabrimees on tuuridel ja kakluse kestel saab sobival kohal lihtsalt telefoni välja lülitada. Ma usun, et võib veel juhtuda, et mulle uus naabrimutt tuleb, ning kellega siis veel kui mitte 20-aastasega tasub lapsi armastaval naabrimehel veel paar pupsikut soetada- eelmine ju ei tahtnud üle 1, üle-eelmine ka mitte ja üle-üle-eelmine samuti.
***
Täna oli teise naabrinaise sünnipäev. Palju õnne talle, südamest! Oleme aastaid peredega suhelnud ja erandid pole olnud sünnipäevad. Seekord olin kutsutud ainult mina, sain mõni päev tagasi sms, kus selgesõnaliselt, et OLED oodatud. Peale tööpäeva lõppu uhasin paarkümmend km linnast välja ühte suhteliselt euroremontimata mõisa, kus sünnipäevalaps juba mõnda aega joogatunde on andnud. Me olime oma perega seal uudistamas käinud, talvepoole, sest ta rääkis nii soojasti sellest kohast, et ma lihtsalt ei saanud jätta järele kaemata. Tänagi oli kõik väga armas- küünlad natuke räämas seinte vahel, superkihvtid vilditud seinakaunistusvaibad, vahuvein, maasikad, vahukoor ja ... peale sünnipäevalapase, tema poja ja tütre ning tema mehevenna naise olid kõik mulle tundmatud. Seega suhteliselt uued sõbrad. Ja kus oli abikaasa? Ma ei tihanud küsida. Tütar teatas, et issi on sõpradega kodus. Ma ei saa enam aru. Ma väga loodan, et asjalood nende abieluga (ikkagi 25 aastat) ei lähene lõpule. Ja uued armsad inimesed ei ole pelgalt eelmise talve joogagrupp.
Aeg on küll selline, et vanad mustrid ei tööta ja saavad lõhutud. Kas lõhkumine minu ümber on tõesti ainsaks võimaluseks uue loomisel? Ma tean, kui raske on vahel, olen ju oma mehega sisuliselt 24/7 koos ja arvata, et me kogu aeg õnnest joobnud oleme, on kindlasti liiast. Küll aga on see õpetanud hindama üksteise ruumi, usaldama teise poole vajadust olla üksi või teistega või kusagil, kus sina olla ei taha. Muidugi oleme (ilmselt ikka mõlemad) vahel tüdinud mõnest korduvast naljast, liigutusest, narrusest jmt aga me "ei viska üksteist ära". Ai, mulle meeldib see Smilersi laul, kus on sõnad "...ära viska mind ära- mul on palju veel sees; ära viska mind ära- kõlban kasutada veel...". Kusjuures, kui see kasutada olev osa üles leida- kui suur on see õnn ja rõõm, kui leiad kulla just sellest august, kus juba 22 (isver!) aastat kaevanud oled ja iga liivateragi tuttav on! Ma julgen mõelda, et ma tean, mis on armastus ning ei aja seda segi teiste tunnetega.
Katalüsaator- ? No vahel on mul hirm, et äkki olen mina see, kelle kohalolekul asjad halvaks keeravad. Ma armastan tugevaid ja terveid inimesi ja peresid ja hoiaks kõik halva hea meelega nii kaugel kui võimalik. Ma ei ole väga tugev myself. Ka mul on omad hirmud, kahtlused, kõhklused. Ma teen tööd selleks, et neid ületada, eemale peletada, üle elada, neist läbi närida. Ja vahel mul õnnestubki. Aitäh süsteem 1, aitäh süsteem 2, aitäh armsad sõbrad ja minu kõige armsamad mu oma perest!
No comments:
Post a Comment