As high as it can be

Ma olen siiani tõelises kaifis!

Nii all nagu ma vahepeal olin, nüüd olen siis teises otsas sama kõrgel. Kui hea, et ma masenduses alati suudan endale meenutada, et mu elu on kui sinusoid, kus keskmist ongi väga vähe, ja kohe-kohe tuleb teistpidine - lainehari.

Kontsert oli SUPER! See saal, need orkestrandid! Ja olgugi, et kooride näol oli ju tegemist amatöörkooridega (Stockholmi Eesti Segakoor ja meie) oli tulemus kõiki küünlaid väärt! Ma kogesin jälle seda ühtsust, laineks olemist, armastust kõige vastu! Ja inimesed olid üle kõige! Meeli soolod ja duetid rootslannaga olid täiesti uimastavad, nende hääled olidki kui kokku laulma mõeldud! Lisaks oli seal üks selline kurva pilguga oboemängija, kelle ma oleksin hea meelega koju toonud. Oboed mängima muidugi. :) Minu majutaja arvas seepeale, et "Aga äkki su mehele ei meeldiks see väga...". Nooo - võibolla tõesti :) Kirjutan mingil vabamal ajal pikemalt. Naudin hetkel "high" olekut ja sukeldun töösse tagasi.

Ja kui Stockholmlased meie kontserdi video Juutjuubi üles laevad, siis annan kohe teada. Pilte tegin ka, suure fotokaga, nii et natuke läheb aega.

MMMMUAHHHH

Kool vol ...+1

Pean vist alustama sellest, miks füssi õpetaja eile telefoni ära võttis. Talle nimelt tundus, et laps O filmis teda tunni ajal. Laps O ise väitis, et ta vaatas kella. Mine võta kinni, mind ju tunnis polnud. Sõna sõna vastu. Lapse issi siis õhtul vaatas kohe koos lapsega üle, miline on tema videofailide ja pildigalerii sisu vidinas ning veendus, et seal ei ole koolist mitte midagi.

Täna tuli mulle koolist e-kiri

Tere!
Jätkan eilset teemat natuke. 

Vestlesin vene keele õpetajaga, kes ütles, et temal on poisi pärast suur mure. Tunnis kaasatöötamine on minimaalne, puuduvad tihti asjad. Samuti ei saa ta tihti üldse aru, mis toimub. Poiss ise on tore (mingeid probleeme omavahelises suhtluses ei ole), kuid vene keele õppimine on üsna nullilähedane. Kahjuks! 

Küsiksin juurde ka veel video kohta. Kas saite teada, mis tunnis täpsemalt toimus? Kuidas O nägemus asjast oli?

Kõike head,
Klassijuhataja

??? Et käes on hinnete välja panemise aeg (1/3), siis tundus selline avaldus eriti küüniline. Et nüüd äkki on kõik halvasti. Asju pole kaasas olnud, poiss ei saa aru... No kuulge! Meil on ajastu, kus kõige lihtsam on haarata telefonitoru, või julguse puudumisel teha märkus e-süsteemi. Ausalt öeldes, läksid jalad nõrgaks.

Kirjutasin vastu, et olen üllatunud, et hoolimata minu pingutusest olla kooliga ühenduses ja toetada, näen ma ainult valget seina. Ei ühtegi märget. E-koolis ei paista enam sedagi, kas tal on vaja midagi järgi vastata. Meil on kõik P tähti täis (puudumine), 2 tunnis on hüüumark ja "Asjad kodus". Ok, vahel ju isegi võib juhtuda.

Tundub, et O närvid on kogu selle kooli peale üles öelnud ja tänagi läks ta keset päeva koju, sest oksendas juba koolis. /.../ Milleks ikkagi koolis tugifunktsioonid on, kui ma seni ei näe neid O toetamas? Miks ma pean kuulma probleemidest vene keeles klassijuhatajalt, kes ei anna seda ainet (ja ka seda me tõesti õpime kodus koos)? Mind ega O isa pole õpetaja murest teavitanud, kuigi võimalusi on ju praegu mitmeid. Või kas on koolis O tõsiselt sellest kõigest räägitud? Selline tunne on, et kõik osapooled on üksteisest tüdinud ning see, kelle pärast tegelikult kool, õpetajad ja lapsevanemad muretsevad, tema on üldse siinkohal kuidagi objekti rollis, mida veeretame siis käest kätte? Talle on ilmselgelt kõik asjad üle pea kasvanud ja ta ei tule nendega toime hetkel. Kas kooli soovitus on siis probleemide olemasolu korral ta koduõppele võtta ja soovitada lapsevanemal töölt ära tulla? Või oodatakse seda vaikimisi minult? /.../ Kas laseme nüüd O-l lihtsalt koolist välja kukkuda?

Vastus:

Saan aru, et olete tõesti igapäevaselt tööd teinud, et O järje peal hoida, kuid tulemusi kahjuks ei näe. Või siis kodus võite rahule jääda, aga kooli poolt vastavat märget (või hinnet), et teema on omandatud, ei tule. Tobe situatsioon. Samuti olete nii kodus õppimise toetajatena kui ka vastutust nõudvate vanematena väsimas. Sama lugu ka O-ga. 

Edastan info tugikeskusesse, et O-l on raske. Loodan sealt saada infot kiiremas korras, mille ka teile edastan. 

Isver küll! Ma ju isegi ei tea, et midagi on omandamata, kui selle kohta, et kusagil tehti kontrolltööd, pole märget.

/.../ Midagi on mäda siin Taani riigis ehk kooli tugisüsteem ja selleni pääsemise kord on vildak just siis, kui seda vaja oleks. Sest selleni jõudmiseks peab kõigepealt põhja vajuma (=ära uppuma, hetkel siis pidevalt haige laps), et siis keegi saaks kangelasena päästma hakata. (Tuleb meelde kõik alates 6st klassist). /.../

Ma ei jaksa enam!

Kool 2014 vol ... (segi juba)

Et siis tulin just koolist, V koolist, kus käisin lapse telefoni järel.  Sest kui laps on sellega tunnis ebaotstarbekalt toimetanud, siis ongi õpetajal see võimalik konfiskeerida (üks väheseid õpetajale allesjäänud võimalusi midagi mõjutada). Muide, sellesama telefoni konfiskeerisin mina eelmisel nädalal üheks päevaks, mille peale laps küsis, kas ma ikka olen inimene. Ega ma päris kindel selles polegi, aga tema uskumatus selles suhtes oli muidugi kergelt üllatav. Aga eile konfiskeerisin ma selle jälle, kui 3 tunniga polnud kuus matemaatika ülesannet (võrrandisüsteemi) ikka veel lahendatud ja ainus loogiline segav divaiss oli veel telefoni näol ta kõrvale jäänud. Matemaatikaülesanded said küll tehtud, kontrollid nendele lahenditele mitte, nii et ilmselt on juba praeguseks hetkeks e-koolis märkus "Kodune töö tegemata". Mina lapsevanemana juhtisin sellele pisipuudusele tähelepanu ning viletsa juhina ei jaksanud enam piike murdma hakata.

Koolis oli tore! Vahetunnil tormati sööma, õhk hakkas liikuma ja söögisaba oli välisukseni. Peale võtmete jagamist oma lapsega (minu koolimineku algne põhjus olid mahaunustatud koduvõtmed) sain kokku klassijuhatajaga, kellega veetsime privaattsoonis pool tunnikest kurtes vastastikku rasket elu. Kui mul on 1 kõurik, siis tal on neid 24. Selle jutu tulemusena usun ma siiski seda varianti, et ühtsuses peitub jõud, ehk kui klassis on õppimismentaliteet kõrge, siis õpitakse hoolsamini ja hinded on olulised ning märgatavalt paremad. Go, C, go! (T-nunen, see oli sinu lapsele öeldud). Ja selles klassis on seda loota vist vale.

***

Kõige koledam on see, et eile läks mul silme eest mustaks just seekord kooli teemal O õppimise korraldamisega seoses. Kuna hinnete seis on numbriliselt pigem (päriselt ka) nagu valsitakt, sel aastal just sagedaste haigestumiste pärast, siis on kuhjunud hulk asju, millest O jõud korraga üle ei käi. Olen lasknud tal teha plaani, mida ja millal parandada, aga mul on nii palju enda asju ajada olnud, et ma ei ole kontrollinud selle plaani kohast tegevust. Tegu on ka 14-aastase inimesega juba! Seega ei tea ma otsest põhjust, kuid parandatud hinneteseisu ei näe kusagil. Ta räägib küll, et on käinud parandamas... Selle kohta aga õpetajad ju kohalkäimise kontrolli ei teosta.
Eespool kirjeldasin, et 6 mateülesannet oli selline 4,5 h pingutus, mille me koos köögi laua taga oleksime 45 minutiga ära teinud ja asi selge. Selle asemel istusime 15 minutit koos, tegelesin pojale võrrandisüsteemide liitmis/lahutamisvõtte kasutamise selgitamisega ja ta järsku röögatas, et ta ei saa midagi aru ja alaku ma otsast peale, ma tegin seda, aga olin juba häiritud. Järgmiseks oli 3 h läinud kuid ülesanded ikka lahendamata ja poolikud (kontrollideta). Siis toimus mingi sõnavahetus, ma nõudsin telefoni (ma ei näinud seda, aga teadsin, et see on tal kusagil istumise all) ja lubasin peale õppimise lõpetamist selle tagastada. Ja ilmselt olin juba nii endast väljas, et bla(n)kout oligi käes.

Ma olen lihtsalt pahandanud tavaliselt, kuid sügavalt solvun ikka harva (õnneks). Asi oli ilmselt nii hull, et sõnavahetust ennast mul enam taastada ei õnnestunud. See on ka enne nii olnud- minu mõistusel on tavaks mingeid asju lihtsalt välja lülitada, kui need mulle haiget teevad ja nende taastamine on ilmselt natuke vuuduu värk. Või siis psühhoanalüüsi teema. Või hüpnoosi. Kes seda nüüd täpselt teab. Püüan oma tagasihoidliku elu lihtsamate vahenditega ära elada ja pigem kättesaadavaid andmeid analüüsida.

Aga lõppes kõik sellega, et ma läksin kodust ära (sest ma ei leidnud tuge ka teiselt koduselt täiskasvanult, kes hakkas O kuuldes minu suunas osutama) ja tulin magamaminekuajaks tagasi. Ära minnes ütlesin O-le, et ma olen väga solvunud ta käitumise peale ja andsin talle telefoni tagasi, et tehku, mis tahab. Temal oli kogu jama peale pea valutama hakanud ja otsisin veel peavalurohtu... Aga nagu meie peres kombeks- lahenduseta kõik lõpuks jäigi. Tagasi tulles rääkisin küll O-ga, aga kuna ma ei mäleta midagi sellest, mis toimus, siis ... nii on. Oh, ma pean selle ikka jälle üles võtma, sest minul on probleem, kui asjad õhku jäävad. Ja hinded peaks ka korda saama.
***
Ja neljapäeval sõidamegi kooriga Rootsi Vivaldit laulma! Kui aus olla, siis valmistun peale 3 nädalat hullumeelset töötempot ja kooriproove nagu puhkuseks Vahemere ääres, mitte kui kontsertreisiks. Ja ostsin uue maani siidiseeliku ja sobiva esinemispluusi, et Vivaldile väärikalt otsa vaadata.

Palun-palun, kas saaks juba selle kooliga kuidagi asjad kord joonde?

Kasvavad inimesed on vist enamus sarnase mõtlemisega

:)

http://indigoaalane.blogspot.com/2014/10/kirev-maailm.html

Nii kena, et ma pole selle murekesega üldse üksi :)

Peaaegu haiku Esimestele helvestele

Sõitsin läbi öise linna 1.45 pühapäeva varahommikul.
Esimesed suured helbed (veel üksikud ja päris lumeootust täis) liuglesid meie linnale.
Minu rõõmuks raadiost paitas kõrvu SEE.