Et siis tulin just koolist, V koolist, kus käisin lapse telefoni järel. Sest kui laps on sellega tunnis ebaotstarbekalt toimetanud, siis ongi õpetajal see võimalik konfiskeerida (üks väheseid õpetajale allesjäänud võimalusi midagi mõjutada). Muide, sellesama telefoni konfiskeerisin mina eelmisel nädalal üheks päevaks, mille peale laps küsis, kas ma ikka olen inimene. Ega ma päris kindel selles polegi, aga tema uskumatus selles suhtes oli muidugi kergelt üllatav. Aga eile konfiskeerisin ma selle jälle, kui 3 tunniga polnud kuus matemaatika ülesannet (võrrandisüsteemi) ikka veel lahendatud ja ainus loogiline segav divaiss oli veel telefoni näol ta kõrvale jäänud. Matemaatikaülesanded said küll tehtud, kontrollid nendele lahenditele mitte, nii et ilmselt on juba praeguseks hetkeks e-koolis märkus "Kodune töö tegemata". Mina lapsevanemana juhtisin sellele pisipuudusele tähelepanu ning viletsa juhina ei jaksanud enam piike murdma hakata.
Koolis oli tore! Vahetunnil tormati sööma, õhk hakkas liikuma ja söögisaba oli välisukseni. Peale võtmete jagamist oma lapsega (minu koolimineku algne põhjus olid mahaunustatud koduvõtmed) sain kokku klassijuhatajaga, kellega veetsime privaattsoonis pool tunnikest kurtes vastastikku rasket elu. Kui mul on 1 kõurik, siis tal on neid 24. Selle jutu tulemusena usun ma siiski seda varianti, et ühtsuses peitub jõud, ehk kui klassis on õppimismentaliteet kõrge, siis õpitakse hoolsamini ja hinded on olulised ning märgatavalt paremad. Go, C, go! (T-nunen, see oli sinu lapsele öeldud). Ja selles klassis on seda loota vist vale.
***
Kõige koledam on see, et eile läks mul silme eest mustaks just seekord kooli teemal O õppimise korraldamisega seoses. Kuna hinnete seis on numbriliselt pigem (päriselt ka) nagu valsitakt, sel aastal just sagedaste haigestumiste pärast, siis on kuhjunud hulk asju, millest O jõud korraga üle ei käi. Olen lasknud tal teha plaani, mida ja millal parandada, aga mul on nii palju enda asju ajada olnud, et ma ei ole kontrollinud selle plaani kohast tegevust. Tegu on ka 14-aastase inimesega juba! Seega ei tea ma otsest põhjust, kuid parandatud hinneteseisu ei näe kusagil. Ta räägib küll, et on käinud parandamas... Selle kohta aga õpetajad ju kohalkäimise kontrolli ei teosta.
Eespool kirjeldasin, et 6 mateülesannet oli selline 4,5 h pingutus, mille me koos köögi laua taga oleksime 45 minutiga ära teinud ja asi selge. Selle asemel istusime 15 minutit koos, tegelesin pojale võrrandisüsteemide liitmis/lahutamisvõtte kasutamise selgitamisega ja ta järsku röögatas, et ta ei saa midagi aru ja alaku ma otsast peale, ma tegin seda, aga olin juba häiritud. Järgmiseks oli 3 h läinud kuid ülesanded ikka lahendamata ja poolikud (kontrollideta). Siis toimus mingi sõnavahetus, ma nõudsin telefoni (ma ei näinud seda, aga teadsin, et see on tal kusagil istumise all) ja lubasin peale õppimise lõpetamist selle tagastada. Ja ilmselt olin juba nii endast väljas, et bla(n)kout oligi käes.
Ma olen lihtsalt pahandanud tavaliselt, kuid sügavalt solvun ikka harva (õnneks). Asi oli ilmselt nii hull, et sõnavahetust ennast mul enam taastada ei õnnestunud. See on ka enne nii olnud- minu mõistusel on tavaks mingeid asju lihtsalt välja lülitada, kui need mulle haiget teevad ja nende taastamine on ilmselt natuke vuuduu värk. Või siis psühhoanalüüsi teema. Või hüpnoosi. Kes seda nüüd täpselt teab. Püüan oma tagasihoidliku elu lihtsamate vahenditega ära elada ja pigem kättesaadavaid andmeid analüüsida.
Aga lõppes kõik sellega, et ma läksin kodust ära (sest ma ei leidnud tuge ka teiselt koduselt täiskasvanult, kes hakkas O kuuldes minu suunas osutama) ja tulin magamaminekuajaks tagasi. Ära minnes ütlesin O-le, et ma olen väga solvunud ta käitumise peale ja andsin talle telefoni tagasi, et tehku, mis tahab. Temal oli kogu jama peale pea valutama hakanud ja otsisin veel peavalurohtu... Aga nagu meie peres kombeks- lahenduseta kõik lõpuks jäigi. Tagasi tulles rääkisin küll O-ga, aga kuna ma ei mäleta midagi sellest, mis toimus, siis ... nii on. Oh, ma pean selle ikka jälle üles võtma, sest minul on probleem, kui asjad õhku jäävad. Ja hinded peaks ka korda saama.
***
Ja neljapäeval sõidamegi kooriga Rootsi Vivaldit laulma! Kui aus olla, siis valmistun peale 3 nädalat hullumeelset töötempot ja kooriproove nagu puhkuseks Vahemere ääres, mitte kui kontsertreisiks. Ja ostsin uue maani siidiseeliku ja sobiva esinemispluusi, et Vivaldile väärikalt otsa vaadata.
Palun-palun, kas saaks juba selle kooliga kuidagi asjad kord joonde?
No comments:
Post a Comment