Minu õde 25

Minu õeke väike saab täna 25.
:)
Kui mina 25 olin, siis oli mul juba 4-aastane laps. Kui mina 25 olin, siis oli minu õeke väike 9. Kui mina 25 olin, siis polnud mul veel kõrgharidust. Aga auto oli :) Hiljem tuli kõrgharidus ka ("must have" case???). Kui mina 25 olin, siis oli kroon käibel. Kui mina 25 olin, siis polnud ma eriti kusagil käinud peale Leningradi, Moskva, Helsinki, New Yorki ja Gotlandi saare. Puhkusereisidest ma siis ei unistanudki.
Kui mu õde on 25, siis pole tal veel järeltulijat, aga ka kõrgharidus on pooleli (kas tõesti on see "must have"?) Käibel on euro ja mu õde on käinud Helsinkis, Stockholmis, kusagil Saksamaal, Veronas, SaoPaolos ja Santoses, ja kindlasti kusagil veel, mida ma hetkel ei mäleta, aga ta on.
Aga mis põhiline- ta on minu kallis armas õeke väike, kelleta on kurb, kui ta on nii kaugel. Palju õnne talle!

Nõelte mõju 2 ja meie rotid

Et mitte teemast kõrvale kalduda, siis panen kirja, mis need nõelad ikkagi muudavad.
No eufooria kadus kohe, kui armas õeraas skaibis kolmandal päeval peale nõelu teatas, et need kallid dokumendid, mis me M-ga talle siit orgunnisime hirmsa summa eest, ei sobi Brasiilia ametnikele. Tõesti-tõesti! Stress on võimas jahutaja ja muudab keemiat. Eufooria kadus sisuliselt KOHE.
Asemele tulid kõiksugu muud aistingud, mis tipnesid lihaste valuga ja millega maadlen siiani :)

Muud ka. Lõpetasin pühapäeval pidulikult suusahooaja. Tegin ülihead õunakooki ning puhastasin kõik meie 8 suuska kleepuvast möksist, mida suusarajal määrdeks nimetatakse, kuid päikese käes ja plusskraadides pigem Põltsamaa marmelaadiks võiks kutsuda. Ilm ei tekitanud veel tahtmist kooki terrassil nautida, kuid suuskade ära panemine oli justkui talvehooaja lõpetamine. Ja täna algaski kevad!

Meie kodustatud kaks rotti mängisin minuga täna hommikul kivikujusid. Köögiaknast nägime kuidas nad jälle linnutoidu maja alla mahakukkunud seemnetega maiustasid. Aga nende põgenemistee on 1) ära sulanud- käigud lihtsalt kukkusid märja lume raskuse all kokku, 2) suure veelombiga tõkestatud. Seega on neid vaid 2 võimalust: otse sülle joosta või puu ja kivi vahele peituda. Seekord siis valisid nad teise võimaluse kui läksin õue, et tööle sõita. Mina nägin uksest väljudes kahte kivikuju kivi ääres: üks oli pea alla tõmmanud mängides jaanalindu ja teine piilus kivistunult kivi tagant. Kumbki ei liigahtanudki. Muidugi kui tegin paar sammu juba liiga lähedal, siis tuli neile kujudele eluvaim sisse ning nad pagesid teisele poole kivi. Aga nad enam ei karda mind üldse! Kuidas saan ma nende pahandusi suvel vältida??? Ma ei saa neid ära mürgitada!!!

Nõelte mõjud

Ha-ha-haa :D Eufooriline naerutuju on siiani. Eile õhtul oli raskusi magama jäämisega, sest kõik ajas naerma. Ka pimeduses, kus miski nagu nalja ei saa teha. Aga võta näpust- ka teise inimese hingamine võib olla naeru vallandav. Tekkis juba natuke hirm, et kui see labiilsus+pool kukub sama sügavale -poolde, kuidas sellega toime tulen. Ilmselt pean ära kannatama.

Nõelad seljas

Ikka on kiire :)
Eile käisin esimest korda Dr TT juures nõelravis. Siiamaani on hea tuju ja muudkui ajab itsitama. Ta küll ei öelnud, et torkab nõelad naljapunkti, aga tõepoolest- kõik ajab naerma. Ega mul ju midagi häda pole. Nii ma talle ütlesingi, et mina olen täiest terve, aga abikaasa kurdab, et taon teda öösiti jalaga. No ja et käed ikka ka surevad öösiti ära. Ta uuris ja puuris veel mitmeid asju ja ragistas selgroo nii üle, et mul jäi üle ainult imestada, kuidas ma sellise seljaga hakkama olen saanud. Käskis kalamaksaõli süüa, sest "raksud olid väga kuivad". Ja siis lamasin siilikesena paarkümmend minutit oodates, et ta nõelad mu seljast ja jäsemeist välja korjaks, sest mõni neist tegi ikka elektrivalu. Nüüd ma kuulangi Dr T sõna, söön mingeid suuri kapsleid ja lisaks mingeid Hiina rohumummukesi ja loodan, et mu mees suudab rahuliku unega harjuda.
Ja nüüd on jälle kiire :)

Kiire on

... ja tundub, et jää hakkab jõgedelt liikuma.
Ma olen terve nädala püüdnud formuleerida seda mõtet, mida ma tegelikult õpetajate streigist arvan. Ei osanudki sõnadesse panna, kuid tundub (ka nüüd, peale streiki), et 1) antud juhul streik ei olnud parim viis probleemi lahenduseks, sest probleem jäi, 2) enamusele Eestis olevatest kollektiivlepingutega peedistatud (või siis sellega teatud eluõigust lubavatele) seltskondadest võiks streik ahvatlev palgatõusu nõudmise viis tunduda, nad kõik saavad "vähe" (ja vahel tõesti ka ilma jutumärkideta) 3) küll oli hea, sai lapse koolist mõnest päevaks puhkama lubada ilma, et keegi pärast pahandaks.
Banaalne avaldus ilmselt. Aga hetkedemokraatia selle sotsialistlikus vormis ja kapitalistlikus karmuses vajab uuendusi ning üldise mõistliku rahajaotamissüsteemi loomist. Ja jaotamise all ei mõtle ma mitte lihtsalt ühest taskust teise tõstmist ja ettevõtjatele suht maksuvabasid miljardeid vaid süsteemi, mis lubaks solidaarselt teatud teenuseid kasutada,  maksud oleksid tõesti kõrged ning nivelleeritud tarbimise järgi (miks peab ikkagi Maa ressursse raiskama selle pärast, et sul on raha nagu raba ja mõistus allpool naba?). Ma ei tea, mis pagana parteisse ma kuulun, kuid mina arvan, et elektrijaamad, vee-ettevõtted ja kütusetootjad (müüjad ka) võiks olla mittetulundusühingud. Ma ei tea tõesti, mis siis küll hullu juhtuks? Kas tõesti vaid kasumi teenimine paneb juhtidel silmad särama?

Vanad sõbrad

Kui tõeliselt soe oli eile õhtul kohtuda vana roolimehe T-ga. Kummaline- elame ühes Tallinna äärenurgas, käime samades poodides, suhtleme osaliselt samade inimestega ja- yet we haven't met 10 years! T on ikka sama armas, soe ja naerulembene kui ennegi, ainult natuke oleme vanemaks jäänud- mis on ju väga normaalne :)

Huvitavad tunded valdasid mind meie kohtumise ajal. Ilmselt on mul ikka väga tugev kompleks mingitest lapsepõlve aegadest, kus kodus pidevalt kardeti, et ma pole küllalt tark, hea ja ilus. Ja nii ma jälle tundsingi. Ma polnud küllalt tark, hea ja ilus. Mul pole erilisi oskusi (ehk pole ka otsinud võimalust) kellegi juhtimiseks, suurte projektide juhtimisest, kogemusi abielu lahutamisest, üksinda maja ehitamisest, nelja lapse kasvatamisest jmt. Kohutav. Aga ma saan sellest üle, nagu lootis armastatud laululooja Raimond Valgre ühes oma heliteoses.

Kuidas küll juhtus nii, et lasin nii lahkunud M kui  T, kellele toetusin mitu aastat oma elust igapäevaselt kui oma paarimehele paadis, lihtsalt oma elust minema ilma, et oleksin aktiivset huvi tundnud, mis neist (ja ka meist) saab?

Ma tõesti ei tea. Ilmselt pole ma nii kuum kui arvasin. Elu läks omi radu. T abiellus väga vara ja sai kohe paar armast põnni, M oli must siiski 4 klassi tagapool ja kadus seetõttu just minu keska lõpetamise järel vaateväljast. Ilmselt polnud ka ma ise uhke selle üle, et ma täpselt ei teadnud, mida peale kooli edasi teha ja ka karjääriplaneerimine polnud tollal teema, mida häbenemata toimetada. Isa minu arust isegi ei tundnud mind, et abi anda, vanaema oli valmis toetama midaiganes ma teen, kuid ka tema elukogemusest polnud kasu minu rajaotste kätteleidmisel. Seega jäin haridussüsteemi õhtusesse vahetusse, mis polnud ei minu enda jaoks prestiižne ega ka pikalt seal õppimiseks vabastav ega põnev. Süütunne- jah, süütunne oli vast see, mille tõttu lõikasin end ära oma kooliaegsest armsast seltskonnast ja tegevustest.

OK, pean nüüd hakkama tööd tegema. Igal juhul olen pealaest jalatallani õnnelik, et T mu hoopis teisel põhjusel üles otsis ja me eile kokku saime.

Kallistused!

Palju superlaule, vol1

Ja ma ei saanud jätta postitamata sellist ekstaatilist esitust Tõnis Mägi superlaulust Aeg on Lahkuda. Lõpp läks küll päris käest, kuid suurem osa laulust on väga hinge minev. Niisiis: http://www.youtube.com/watch?v=UZbNzF3ufFs&feature=related

Unenäod kevadel

Pole ma eriline unenägija olnud, kuid nüüd on paar kummalist-naljakat näha olnud. Ilmselt lähenev kevad äratab meeli ja ergutab kujutlusvõimet.
Unenägu Number 1
Kallis naabrinaine T, kel on lapsi paar tükki rohkem kui mul, helistab ja kutsub katsikule. Minul silme ees tema päris-lapsed päris-elust ja mõtlen, et huvitav, ei teadnudki, et veel üks juurde sündinud. Lähen külla. Tema elab laia lageda välja peal, mis pigem lambaaeda kui kodu meenutab ja näitab mingi kuudi poole, et näe, lähme sinna. Kuudist hakkab välja voorima teismelisi tüdrukuid, kel kõigil on äratuntavalt tumepruuniks värvitud pikad juuksed ja nad harjavad neid. Kuna ma sellist situatsiooni oodata ei osanud, siis võtsin ette teema "juuksevärv" ning heietasime pikalt, kas selline pruun sobib koertele või ei. Sain aru, et tüdrukuid peeti koertena kuudis põlla pääl :D Ja mida siit järeldada? Mitte midagi palun. T on täis ootamatusi.
Unenägu Number 2
Olin oma kaasa ja lastega vist uut elamist otsimas. Jalutasime-kooserdasime ehitus ja renoveerimisjärgus olevates korterelamutes, mõned majad olid vanad ja väärikad (nagu Pariisi kaunid vanad elamud) ning ühes neist peatusin pikemalt. Ma ei tea, kuhu teised kadunud olid, kuid jõudsin teisele korrusele korterisse, kus suurem osa tööst oli tehtud ning paar töömeest sebisid viimistlust lõpetada. Üks meestest tuli uurima, mida ma soovin, rääkisin, et otsin perega kodu. Ilmselt oli see mees mulle hingesugulane, sest rääkisime rohkem, kui oleks vaja olnud korteri ostmiseks ning sidusin end vaimselt nii, et ei tahtnud tema juurest sealt korterist ära minna. Lõpuks ta kallistas mind väga pikalt ja lihtsalt oli mulle hingelt väga-väga lähedal. See polnud ei erootiline ega kurb, ärkasin väga kerge tundega, et ma pole üksi ning ta  hoiab mind südames, alati.
Ja kohe-kohe on täiskuu ning mul on tunne, et peaks selle viimase unenäo endale hästi meelde jätma ning teda meditatsioonis tänama.
Ma tänan!