Et mitte teemast kõrvale kalduda, siis panen kirja, mis need nõelad ikkagi muudavad.
No eufooria kadus kohe, kui armas õeraas skaibis kolmandal päeval peale nõelu teatas, et need kallid dokumendid, mis me M-ga talle siit orgunnisime hirmsa summa eest, ei sobi Brasiilia ametnikele. Tõesti-tõesti! Stress on võimas jahutaja ja muudab keemiat. Eufooria kadus sisuliselt KOHE.
Asemele tulid kõiksugu muud aistingud, mis tipnesid lihaste valuga ja millega maadlen siiani :)
Muud ka. Lõpetasin pühapäeval pidulikult suusahooaja. Tegin ülihead õunakooki ning puhastasin kõik meie 8 suuska kleepuvast möksist, mida suusarajal määrdeks nimetatakse, kuid päikese käes ja plusskraadides pigem Põltsamaa marmelaadiks võiks kutsuda. Ilm ei tekitanud veel tahtmist kooki terrassil nautida, kuid suuskade ära panemine oli justkui talvehooaja lõpetamine. Ja täna algaski kevad!
Meie kodustatud kaks rotti mängisin minuga täna hommikul kivikujusid. Köögiaknast nägime kuidas nad jälle linnutoidu maja alla mahakukkunud seemnetega maiustasid. Aga nende põgenemistee on 1) ära sulanud- käigud lihtsalt kukkusid märja lume raskuse all kokku, 2) suure veelombiga tõkestatud. Seega on neid vaid 2 võimalust: otse sülle joosta või puu ja kivi vahele peituda. Seekord siis valisid nad teise võimaluse kui läksin õue, et tööle sõita. Mina nägin uksest väljudes kahte kivikuju kivi ääres: üks oli pea alla tõmmanud mängides jaanalindu ja teine piilus kivistunult kivi tagant. Kumbki ei liigahtanudki. Muidugi kui tegin paar sammu juba liiga lähedal, siis tuli neile kujudele eluvaim sisse ning nad pagesid teisele poole kivi. Aga nad enam ei karda mind üldse! Kuidas saan ma nende pahandusi suvel vältida??? Ma ei saa neid ära mürgitada!!!
No comments:
Post a Comment