Või siis vaheaeg. Nagu oleks jälle endal koolivaheaeg, isegi tööl istun rahulikumalt ja keskendun (s.t. märksa tihemini, khm-khm).
Eile oli Väga tore EV 97. aastapäevalõuna koos armsate sugulastega (v.a. tavalised puudujad õekeväike+co ja tütretirts). Värskelt suitsutatud soe lõhe, brokkoli-kartulipüree, salat, tort, kiluvõileivad, mmmmm... Õhtul pingviinide paraad, kus juba teist aastat ei ole kohutavaid maitsevääratusi, küll aga on huvitav vaadata, kuidas RK liikmetel vahetuvad kaaslased ja millise laheda kostüümiga tuleb seekord n.ö. Tobaggo diplomaat. Miks suuremal osal koos saali kõpsutavatest herradest ja rovvadedest on erinevad perekonnanimed ja mõni rovva on millegipärast preili ja peaministri laulatamata naine on ikka rovva :) Ja nad on kõik nii ilusad ja enamus neist elevil ja säravad.
Ja et pidumeeleolu ikka kohe eelmisel päeval hinge istutada, olen ma juba 2 aastat saanud osa võtta Loo Kultuurikeskuse aktusest. Koos kõigega, mis selle juurde kuulub: eeskava koos teadustamisega, vahelugemised, pisike slaidiprogramm, rahvatantsijad, lauljad, memmekeste tantsurühm ja kõned. Nagu kaheksakümnendad ja revolutsiooni aastapäev. Lipuvärvid ja puuduv õõnes patriotism on ainsad erinevused. Alati on mingi dežavuu.
Wednesday, February 25, 2015
Saturday, February 21, 2015
Koolivaheaeg
Koolivaheaeg algas eile, reedel. Kui neljapäeval lootsin, et saan poisi reedeks kooli, sest tervis neljapäeva õhtul ei olnud kuidagi märkimisväärselt halb, siis reede hommikul rääkis ta mulle järjekordselt, kuidas ta öösel oksendas. Mina ei kuulnud midagi. I ei kuulnud midagi. Andke andeks, aga ma ei tea enam, kas oma lapse sõnu uskuda või mitte.
Jätsin ta koju magama, ütlesin, et arvutisse ei lähe.
Kui kell 18 paiku koju jõudsime (meil on praegu väga palju tööd), oli ta juba arvutis. Kergitasin kulmu ja küsisin, et meil oli ju kokkulepe?
Poiss ütles, et ta ei jõudnud meid ära oodata, kell oli 18 läbi. Kutsusin ta alla sööki soojaks tegema, mida ta närviliselt ja vastumeelselt tegi. I lubas tal arvutis olla 21.30-ni.
***
Neljapäeval püüdsime psühholoog Katriniga (edaspidi lühiduse huvides lihtsalt Katrin) veel kord arutada, millest tema tervisehädad võiksid olla.
Sünd, väikelapse aeg, enne kooli aeg... Rääkisin ka peapõrutusest kahe-aastasena.
Rääkisin, et minu arust on tal arvutisõltuvus. Et arvuti ei ole tema toas, aga arvutisse mitte saamine ajab teda närvi ja ta ei oska midagi peale hakata.
Et ma läheb ikka päriselt ka närvi rumaluse peale, demagoogitsemise peale (mida mõlemad mehed valdavad!). Kokkulepetest mitte kinnipidamise peale.
Et ma ikka vahel röögin O peale, kui tema karjuma hakkab.
Et ta keeldub kokkuleppeid kooli osas tegemast (sest ilmselt teab ette, et ta neist kinni ei kavatse pidada). Äkki ta ei suudagi oma sõna pidada?
Katrin arvas, et ma peaksin teda tunnustama isegi selle eest, kui ta kooli suvatseb minna. Ma ei tea... Ehk ei ole asjad ikka niiii hullusti veel?
Leppisime Katriniga kokku, et ta saab O kätte teisipäeval peale vaheaega. Mina püüan selleks ajaks
1) teha O-ga mind-mappingu tagurpidi teemal, et kas ta tahab kooli lõpetada ning milliseid võimalusi ta ise näeb ja me koos suudame välja nuputada, selleks üldse temasugusel on.
2) mis asjad on tegemata ning mis kuupäeval ta neid teha saab. See tähendab ka koolivaheajal iga päev mõne aine osa ära/järgi õppimist.
***
Olen praegu O arvutis K toas. Käed värisevad, sest ma olen täiega õnnetu, võimetu muutma ja nutsin. Karjusime jälle O-ga enne, kui ma siia arvutisse sain. Teemaks see, et ta peaks sellest arvutist oma sissesaamise passwordi eemaldama. Ta ütles, et ei kavatsegi seda teha, teeb mulle teise kasutaja lihtsalt. Ütlesin, et ma olen lapsevanem ja pean saama näha, mida ta siin teeb ka siis, kui talle see ei meeldi. Ärgu siis tehku valgust kartvaid asju. Lubasin lõpuks arvuti ära viia, sest millegi muu peale ta lihtsalt irvitas. Teda ajas närvi ka see, et hommikusöögilauas ütlesin, et peame koolivaheajal kooliasju arutama ja alustame täna. Ta läheb nii närvi, et kohe lõhkeb. Mina hakkan kohe valust lõhkema ja hakkan nutma. Ma ei tea, mida ma veel saan teha. Minu mõistus on otsas. Asjad on täpselt nii halvad kui nad olla saavad. Tahaks pakku minna. Tahaks kõike otsast peale alata.
***
Unenägu tänasest ööst.
Kaks maailma koos. Olime perega (I, K ja O-ga) ühes vanas uhkes lossis. Lapsed olid korrus ülevalpool toas, meie siis vist teisel korrusel. Enne seda olime H-maal ühes majas, mille katus ei pidanud, see oli üllatav. Aga lossis olid vanad rovvad, sametkardinad, kootud mustriga mitte valgust läbi laskvad kardinad. Nikerdustega mööbel, kulunud. K-l oli külm olnud magada. Sinna lossi kogunes ikka väga suur hulk rahvast, koerad... Kõik sebisid elevalt ringi, ma ei mõistnud üritust. Lossis oli ka üks suur saal, mis natuke meenutas 21.kk saali, kuid oli lossile kohane, natuke väsinud maalingutegakrohvseintega, kipskaunistustega lae all, lühtrid, sametkardinad. Ainult et istmed olid paigutatud nii, et lava oli sisuliselt lae all kõrgel ja istmed seljaga lava poole ja tulid astmeliselt lava juurest alla :)
Palju istmeid oli täis rahvast, peamiselt naised, mingid kunstikollektiivid. Rääkisin juttu, teadsin neid inimesi. Järsku jäi vaiksemaks, tulid sisse mingid tantsutüdrukud väikeste valgete (kääbuspuudli sarnaste) koertega. Teadsin, et need samad olid esinenud eelmisel aastal Mae ja A suvisel peol sealsamas. Pisarad hakkasid voolama, lihtsalt ei saanud teisiti, õhk oli selline, et kõik tuli meelde. Nad ei esinenud, hoopis hakkasime lahkuma, keegi rääkis midagi valju häälega, kõne? Kutse? Ei saanud aru sebimise käigus. Aga läksime me Pärnu rannapromenaadi mööda mingisse kiirsöögikohta. Natuke enne kohale jõudmist tulime mäest alla ja ma avastasin, et olen paljajalu, endal niigi jalalaba kukekannuse muutusest valus ja kange. Valetasin kellelegi enda kõrval, et ostsin just ortoosi, millega on palju kergem käia. Tema ütles, et tal on ka juba ammu see, on küll kergem. Söögikoht oli seest helesinistes toonides. Lauad nagu lastele mõeldud, madalad, kolmjalgsete ümmarguste tooikestega. Asju polnud kusagile panna, reisikotid, jakid vedelesid igal pool. Mõtlesin, et kes see noor naisterahvas oli, kellega ortoosist rääkisin ja keda ma tegelikult tundsin, tal oli kaasas hulk 9-14 aastaseid tüdrukuid (4-5 tk?), kes meenutasid Leip-de lapsi. Ärkasin üles, kui sain aru, et see oli Mae tütar eelmisest (abi)elust.
Sünd, väikelapse aeg, enne kooli aeg... Rääkisin ka peapõrutusest kahe-aastasena.
Rääkisin, et minu arust on tal arvutisõltuvus. Et arvuti ei ole tema toas, aga arvutisse mitte saamine ajab teda närvi ja ta ei oska midagi peale hakata.
Et ma läheb ikka päriselt ka närvi rumaluse peale, demagoogitsemise peale (mida mõlemad mehed valdavad!). Kokkulepetest mitte kinnipidamise peale.
Et ma ikka vahel röögin O peale, kui tema karjuma hakkab.
Et ta keeldub kokkuleppeid kooli osas tegemast (sest ilmselt teab ette, et ta neist kinni ei kavatse pidada). Äkki ta ei suudagi oma sõna pidada?
Katrin arvas, et ma peaksin teda tunnustama isegi selle eest, kui ta kooli suvatseb minna. Ma ei tea... Ehk ei ole asjad ikka niiii hullusti veel?
Leppisime Katriniga kokku, et ta saab O kätte teisipäeval peale vaheaega. Mina püüan selleks ajaks
1) teha O-ga mind-mappingu tagurpidi teemal, et kas ta tahab kooli lõpetada ning milliseid võimalusi ta ise näeb ja me koos suudame välja nuputada, selleks üldse temasugusel on.
2) mis asjad on tegemata ning mis kuupäeval ta neid teha saab. See tähendab ka koolivaheajal iga päev mõne aine osa ära/järgi õppimist.
***
Olen praegu O arvutis K toas. Käed värisevad, sest ma olen täiega õnnetu, võimetu muutma ja nutsin. Karjusime jälle O-ga enne, kui ma siia arvutisse sain. Teemaks see, et ta peaks sellest arvutist oma sissesaamise passwordi eemaldama. Ta ütles, et ei kavatsegi seda teha, teeb mulle teise kasutaja lihtsalt. Ütlesin, et ma olen lapsevanem ja pean saama näha, mida ta siin teeb ka siis, kui talle see ei meeldi. Ärgu siis tehku valgust kartvaid asju. Lubasin lõpuks arvuti ära viia, sest millegi muu peale ta lihtsalt irvitas. Teda ajas närvi ka see, et hommikusöögilauas ütlesin, et peame koolivaheajal kooliasju arutama ja alustame täna. Ta läheb nii närvi, et kohe lõhkeb. Mina hakkan kohe valust lõhkema ja hakkan nutma. Ma ei tea, mida ma veel saan teha. Minu mõistus on otsas. Asjad on täpselt nii halvad kui nad olla saavad. Tahaks pakku minna. Tahaks kõike otsast peale alata.
***
Unenägu tänasest ööst.
Kaks maailma koos. Olime perega (I, K ja O-ga) ühes vanas uhkes lossis. Lapsed olid korrus ülevalpool toas, meie siis vist teisel korrusel. Enne seda olime H-maal ühes majas, mille katus ei pidanud, see oli üllatav. Aga lossis olid vanad rovvad, sametkardinad, kootud mustriga mitte valgust läbi laskvad kardinad. Nikerdustega mööbel, kulunud. K-l oli külm olnud magada. Sinna lossi kogunes ikka väga suur hulk rahvast, koerad... Kõik sebisid elevalt ringi, ma ei mõistnud üritust. Lossis oli ka üks suur saal, mis natuke meenutas 21.kk saali, kuid oli lossile kohane, natuke väsinud maalingutegakrohvseintega, kipskaunistustega lae all, lühtrid, sametkardinad. Ainult et istmed olid paigutatud nii, et lava oli sisuliselt lae all kõrgel ja istmed seljaga lava poole ja tulid astmeliselt lava juurest alla :)
Palju istmeid oli täis rahvast, peamiselt naised, mingid kunstikollektiivid. Rääkisin juttu, teadsin neid inimesi. Järsku jäi vaiksemaks, tulid sisse mingid tantsutüdrukud väikeste valgete (kääbuspuudli sarnaste) koertega. Teadsin, et need samad olid esinenud eelmisel aastal Mae ja A suvisel peol sealsamas. Pisarad hakkasid voolama, lihtsalt ei saanud teisiti, õhk oli selline, et kõik tuli meelde. Nad ei esinenud, hoopis hakkasime lahkuma, keegi rääkis midagi valju häälega, kõne? Kutse? Ei saanud aru sebimise käigus. Aga läksime me Pärnu rannapromenaadi mööda mingisse kiirsöögikohta. Natuke enne kohale jõudmist tulime mäest alla ja ma avastasin, et olen paljajalu, endal niigi jalalaba kukekannuse muutusest valus ja kange. Valetasin kellelegi enda kõrval, et ostsin just ortoosi, millega on palju kergem käia. Tema ütles, et tal on ka juba ammu see, on küll kergem. Söögikoht oli seest helesinistes toonides. Lauad nagu lastele mõeldud, madalad, kolmjalgsete ümmarguste tooikestega. Asju polnud kusagile panna, reisikotid, jakid vedelesid igal pool. Mõtlesin, et kes see noor naisterahvas oli, kellega ortoosist rääkisin ja keda ma tegelikult tundsin, tal oli kaasas hulk 9-14 aastaseid tüdrukuid (4-5 tk?), kes meenutasid Leip-de lapsi. Ärkasin üles, kui sain aru, et see oli Mae tütar eelmisest (abi)elust.
Enne psühholoogi aega
O
Teisipäeva(ehk üleeilse) õhtul kurtis O, et kurk ja neel on nii valusad, et midagi ei lähe alla. Häält ka väga ei tulnud välja, aga kurk punane hullult nüüd küll ei olnud. Samas oli ta laupäev vastu pühapäeva sõbra pool öösel väga õnnelikult olnud. Ilmselt ta seal eriti tõesti magada ei saanud, madistasid pool ööd nii pööningul kolades kui muidu sõbrapäeva tähistades, ja nii oli poiss kodus juba peale kella kümmet pühapäeva hommikul. Magas poolde päeva. Kurguvalu peale ütlesin, et pangu tähele- õues on talv. Tuleb ikka ilmselt kanda sooja jopet ja saapaid (mitte sügisjopet ja tenniseid nagu ta teeb).
Kolmapäeval oli kõri hommikul tules, aga kuna neelupõletik ei nakka vaid on a) tüsistus b) külmetus, siis saatsin ta kooli koos valu leevendavate imemistablettidega. Päeval helistasin perearstile, sain tõhusamad rohud ja lootsin kiiret paranemist. Leppisin päeval kokku kohtumise O psühholoogiga tänaseks õhtupoolikuks, et rääkida siis, mis saab edasi. Kui töölt koju jõudsime, siis oli pojal hääl olemas, arvutis käis mäng (kole mäng). Keemias oli 2 ja hüüumärk. Pakkusin, et võtku kohe rohtu, varsti saab süüa. Aga O arvas, et kurgul polegi enam häda ja rohtu ei tahtnud vabatahtlikult võtta. Olin kuri kurguarstitädi. Nõudsin, et kuna järgmiseks päevaks midagi e-koolis õppida ei olnud jäetud, pangu kirja, mida ta järgi vastab neljapäeval, reedel ja esmaspäeval. Et siis teha plaan. Madinaga sai kirja pandud ja kokku lepitud- neljapäeval teeb järele matemaatika 3(kahe miinusega) töö ("Ma ei pea seda järgi tegema"), reedel ei ole ühelgi õpetajal järelevastamistunde, esmaspäeval vene keel (hinded 1 ja 2. "Ma nagunii ei õpi"). Iga kord selliseid asju O-ga kokku leppides on mul tunne, nagu oleks tunde ETV-s valimisdebatil veetnud. Oli arvutis kella üheksani, naeris valju häälega, nothing wrong.
Täna (neljapäeva) hommikul tuli täisriides O alla sööma, hääl oli nõrk nagu haigel inimesel (energiatase ilmselt päriselt ka umbes 2/10) ja süda paha. Ütles, et oksendas üleval eilse supi välja. Sain kurjaks (sisimas)- miks ta siis pidi ennast veel riide panema, kui niiii paha on. Loomulikult ei läinud talle söök sisse, hääl ei tulnud välja ja kurk oli ka valus. Panin ta diivanile tuttu, vee kõrvale ja läksime ära tööle.
***
Õhtul on aeg kohtuda psühholoogiga, ilma teisteta.
Teisipäeva(ehk üleeilse) õhtul kurtis O, et kurk ja neel on nii valusad, et midagi ei lähe alla. Häält ka väga ei tulnud välja, aga kurk punane hullult nüüd küll ei olnud. Samas oli ta laupäev vastu pühapäeva sõbra pool öösel väga õnnelikult olnud. Ilmselt ta seal eriti tõesti magada ei saanud, madistasid pool ööd nii pööningul kolades kui muidu sõbrapäeva tähistades, ja nii oli poiss kodus juba peale kella kümmet pühapäeva hommikul. Magas poolde päeva. Kurguvalu peale ütlesin, et pangu tähele- õues on talv. Tuleb ikka ilmselt kanda sooja jopet ja saapaid (mitte sügisjopet ja tenniseid nagu ta teeb).
Kolmapäeval oli kõri hommikul tules, aga kuna neelupõletik ei nakka vaid on a) tüsistus b) külmetus, siis saatsin ta kooli koos valu leevendavate imemistablettidega. Päeval helistasin perearstile, sain tõhusamad rohud ja lootsin kiiret paranemist. Leppisin päeval kokku kohtumise O psühholoogiga tänaseks õhtupoolikuks, et rääkida siis, mis saab edasi. Kui töölt koju jõudsime, siis oli pojal hääl olemas, arvutis käis mäng (kole mäng). Keemias oli 2 ja hüüumärk. Pakkusin, et võtku kohe rohtu, varsti saab süüa. Aga O arvas, et kurgul polegi enam häda ja rohtu ei tahtnud vabatahtlikult võtta. Olin kuri kurguarstitädi. Nõudsin, et kuna järgmiseks päevaks midagi e-koolis õppida ei olnud jäetud, pangu kirja, mida ta järgi vastab neljapäeval, reedel ja esmaspäeval. Et siis teha plaan. Madinaga sai kirja pandud ja kokku lepitud- neljapäeval teeb järele matemaatika 3(kahe miinusega) töö ("Ma ei pea seda järgi tegema"), reedel ei ole ühelgi õpetajal järelevastamistunde, esmaspäeval vene keel (hinded 1 ja 2. "Ma nagunii ei õpi"). Iga kord selliseid asju O-ga kokku leppides on mul tunne, nagu oleks tunde ETV-s valimisdebatil veetnud. Oli arvutis kella üheksani, naeris valju häälega, nothing wrong.
Täna (neljapäeva) hommikul tuli täisriides O alla sööma, hääl oli nõrk nagu haigel inimesel (energiatase ilmselt päriselt ka umbes 2/10) ja süda paha. Ütles, et oksendas üleval eilse supi välja. Sain kurjaks (sisimas)- miks ta siis pidi ennast veel riide panema, kui niiii paha on. Loomulikult ei läinud talle söök sisse, hääl ei tulnud välja ja kurk oli ka valus. Panin ta diivanile tuttu, vee kõrvale ja läksime ära tööle.
***
Õhtul on aeg kohtuda psühholoogiga, ilma teisteta.
Friday, February 13, 2015
Vahekirjad
Näitusest, millelt eemaldati paar videot.
LOE SIIT
First, ma ei ole seda näitust näinud, kuid mulle tuleb ette, et on ennegi olnud nn videoinstallatsioone, mille mõistmisel kunstina jääb mul puudu mõistusest ja ilmselt ka tahtmisest neid mõista. Ma olen esteetilise kunsti pooldaja. Kunsti, mis õilistab, parandab, healib, paneb läbi esteetika mõistma, arutlema, mõtlema. Seega ei suuda ma käsitleda kunstina eksponeeritud ekskremente, pornot, piinamisi, sõjakoledusi, väärastunud vormi läbi elavaid tehinguid ja tegevusi, mis jälkustunde ja mõne aja kestva õuduse kõrval kunstinautimise tunnet küll ei jäta. Jah, on loomulik, et mõnele tekitab halbu mälestusi ja õuduskülmavärinaid ka näiteks maal uppuvast laevast tormis või sm Lenini büst, kuid neid on võimalik vaadata esteetika seisukohast (kaunis maal, lihtsalt üks kuju). Kas gaasikambris kulli mängivaid inimesi saab kuidagi selle alla liigitada? Et on kenad inimesed? Või tore gaasikamber? Kõige hullem, mis nende kahe video näituselt eemaldamisega sai meie rahvale teha on see, et kui igal näitusel, kus keegi ennast vähegi häirituna tunneb, hakataks eksponente eemaldama, siis ilmselt tuleks esimesena sulgeda Okupatsioonimuuseum, seejärel teha revideerimine ajaloomuuseumi külmrelvakambris jne. Two thumbs up sellele, et need videod eemaldati, ja eelkõige selle loo alguses toodud kunstniku enda sõnade pärast.
Ilmselt käib siia alla ka Charlie Hebdo (satiiriajakiri, kelle toimetus sisuliselt hukati), kelle meie ajakirjanduses avaldatud suhteliselt siis "pehmed" pildid minusuguse naljasoonega (või siis naljasooneta) inimese jaoks mõjuvad põlastusväärselt.
***
Kas ma tahan minna maikuus Carmina Buranat laulma? Selles on küsimus...
LOE SIIT
First, ma ei ole seda näitust näinud, kuid mulle tuleb ette, et on ennegi olnud nn videoinstallatsioone, mille mõistmisel kunstina jääb mul puudu mõistusest ja ilmselt ka tahtmisest neid mõista. Ma olen esteetilise kunsti pooldaja. Kunsti, mis õilistab, parandab, healib, paneb läbi esteetika mõistma, arutlema, mõtlema. Seega ei suuda ma käsitleda kunstina eksponeeritud ekskremente, pornot, piinamisi, sõjakoledusi, väärastunud vormi läbi elavaid tehinguid ja tegevusi, mis jälkustunde ja mõne aja kestva õuduse kõrval kunstinautimise tunnet küll ei jäta. Jah, on loomulik, et mõnele tekitab halbu mälestusi ja õuduskülmavärinaid ka näiteks maal uppuvast laevast tormis või sm Lenini büst, kuid neid on võimalik vaadata esteetika seisukohast (kaunis maal, lihtsalt üks kuju). Kas gaasikambris kulli mängivaid inimesi saab kuidagi selle alla liigitada? Et on kenad inimesed? Või tore gaasikamber? Kõige hullem, mis nende kahe video näituselt eemaldamisega sai meie rahvale teha on see, et kui igal näitusel, kus keegi ennast vähegi häirituna tunneb, hakataks eksponente eemaldama, siis ilmselt tuleks esimesena sulgeda Okupatsioonimuuseum, seejärel teha revideerimine ajaloomuuseumi külmrelvakambris jne. Two thumbs up sellele, et need videod eemaldati, ja eelkõige selle loo alguses toodud kunstniku enda sõnade pärast.
Ilmselt käib siia alla ka Charlie Hebdo (satiiriajakiri, kelle toimetus sisuliselt hukati), kelle meie ajakirjanduses avaldatud suhteliselt siis "pehmed" pildid minusuguse naljasoonega (või siis naljasooneta) inimese jaoks mõjuvad põlastusväärselt.
***
Kas ma tahan minna maikuus Carmina Buranat laulma? Selles on küsimus...
Tuesday, February 3, 2015
Päike tuli välja :)
Päriselt ka!
Eile laulsime kooris hulgi lühikesi rahvalaule Tormise seades. Need mõjusid kui palsam hingele! Enamuses on need muidugi kohutavate pealkirjadega: Ära löö noorikut, Orja palk, Nooriku virkuseõpetus, Sakste sõim jt eluliselt tähtsad teemad. Ja üks neist (ei mäleta millise kohutava pealkirjaga) oli suisa minu soololugu. Kuni ma ainus alt veel olen...
Eile laulsime kooris hulgi lühikesi rahvalaule Tormise seades. Need mõjusid kui palsam hingele! Enamuses on need muidugi kohutavate pealkirjadega: Ära löö noorikut, Orja palk, Nooriku virkuseõpetus, Sakste sõim jt eluliselt tähtsad teemad. Ja üks neist (ei mäleta millise kohutava pealkirjaga) oli suisa minu soololugu. Kuni ma ainus alt veel olen...
Monday, February 2, 2015
Püüan päeva
Püüan juba pikemat perioodi tabada mingit positiivset ja stabiilset tooni elus. No ei saa pihta. Fluctuations on nii suure amplituudiga, et ainus, mida seal põhjas teha saan (ja neid põhju on väga sageli sel talvel) on endale kinnitada, et varsti-varsti see möödub, ja keskendun hingamisele.
***
Ma ei saa aru, kas ma teen õigesti, kui võtan O-lt ära arvutijuhtmed ja palun tal midagi muud tegemist leida- lugeda, loovtööle kava koostada, drooni parandada... Võõrutusnähud on olemas ja meie omavahelisi suhted need ei paranda ja ma ei tea, mida teha. Õues käia ei saa ja ühe teise inimese taga seisab O-le jõusaali kaardi tegemine, et tal mingigi füüsiline koormus peal oleks. Ülehomme on mul (koos I-ga) psühholoogi aeg, et neil teemadel edasi minna.
***
Ümberringi käib sõda. Koldeid muudkui tuleb juurde ja rahutused laienevad teistesse riikidesse. Kas tõesti oleme meiegi varsti sealmaal?
***
Kooli Vanematekogus arutasime mõistlike asjade asemel missiooni-visiooni ja strateegiat. See, et iga paari nädala tagant tunniplaan muutub, on väike asi- see on sellepärast, et õpetajatel ei jääks tunniplaani auke (!!!). Lapsevanem Y helistas mulle the other day ja ütles, et leidis juhuslikult lauasahtlist kirja aastast 2006, kui tema esiklaps koolis käis ja ta kooliga pikka kirjavahetust samal teemal pidas! Nothing has changed. Sain koosolekul siiski targemaks, et see hullus lõpeb juba 2018, kui valmib riigigümnaasiumi hoone ja põhikool jääb omaette suurde majja.
***
Kodanikud potentsiaalselt valitavad rahvasaadikud on kommionu kombeid külge võttes päris kleepekaks muutunud. Bussis, poodides, FB-s.
***
Kui aasta alguses tööd ei paistnud, siis nüüd voolas sisse 11 potentsiaalset tööd 1 päevaga! Tänan, tänan, nii peakski jätkuma. Käisin eelmisel nädalal ja ka sel nädalal klientidega kohtumisel ja püüan vaatamata "sügavale augule" pakkuda parimaid mõlemapoolseid lahendusi. Palun laineharjale tagasi kiiremini!
***
Mul hing ei helise ja see on valus. Püüdsin eile harjutada tulevaste kontserdide repertuaari ja ei suutnud. Jälle põhi käes. Ja ainus, mida saan teha on mõelda, kuidas varsti olen täpselt teisel pool harjal. Praegu see mind lohutabki. Tahaks kusagile kooli minna õppima, kuhu küll?
***
Ma ei saa aru, kas ma teen õigesti, kui võtan O-lt ära arvutijuhtmed ja palun tal midagi muud tegemist leida- lugeda, loovtööle kava koostada, drooni parandada... Võõrutusnähud on olemas ja meie omavahelisi suhted need ei paranda ja ma ei tea, mida teha. Õues käia ei saa ja ühe teise inimese taga seisab O-le jõusaali kaardi tegemine, et tal mingigi füüsiline koormus peal oleks. Ülehomme on mul (koos I-ga) psühholoogi aeg, et neil teemadel edasi minna.
***
Ümberringi käib sõda. Koldeid muudkui tuleb juurde ja rahutused laienevad teistesse riikidesse. Kas tõesti oleme meiegi varsti sealmaal?
***
Kooli Vanematekogus arutasime mõistlike asjade asemel missiooni-visiooni ja strateegiat. See, et iga paari nädala tagant tunniplaan muutub, on väike asi- see on sellepärast, et õpetajatel ei jääks tunniplaani auke (!!!). Lapsevanem Y helistas mulle the other day ja ütles, et leidis juhuslikult lauasahtlist kirja aastast 2006, kui tema esiklaps koolis käis ja ta kooliga pikka kirjavahetust samal teemal pidas! Nothing has changed. Sain koosolekul siiski targemaks, et see hullus lõpeb juba 2018, kui valmib riigigümnaasiumi hoone ja põhikool jääb omaette suurde majja.
***
Kodanikud potentsiaalselt valitavad rahvasaadikud on kommionu kombeid külge võttes päris kleepekaks muutunud. Bussis, poodides, FB-s.
***
Kui aasta alguses tööd ei paistnud, siis nüüd voolas sisse 11 potentsiaalset tööd 1 päevaga! Tänan, tänan, nii peakski jätkuma. Käisin eelmisel nädalal ja ka sel nädalal klientidega kohtumisel ja püüan vaatamata "sügavale augule" pakkuda parimaid mõlemapoolseid lahendusi. Palun laineharjale tagasi kiiremini!
***
Mul hing ei helise ja see on valus. Püüdsin eile harjutada tulevaste kontserdide repertuaari ja ei suutnud. Jälle põhi käes. Ja ainus, mida saan teha on mõelda, kuidas varsti olen täpselt teisel pool harjal. Praegu see mind lohutabki. Tahaks kusagile kooli minna õppima, kuhu küll?
Subscribe to:
Posts (Atom)