Vahekirjad

Näitusest, millelt eemaldati paar videot.
LOE SIIT
First, ma ei ole seda näitust näinud, kuid mulle tuleb ette, et on ennegi olnud nn videoinstallatsioone, mille mõistmisel kunstina jääb mul puudu mõistusest ja ilmselt ka tahtmisest neid mõista. Ma olen esteetilise kunsti pooldaja. Kunsti, mis õilistab, parandab, healib, paneb läbi esteetika mõistma, arutlema, mõtlema. Seega ei suuda ma käsitleda kunstina eksponeeritud ekskremente, pornot, piinamisi, sõjakoledusi, väärastunud vormi läbi elavaid tehinguid ja tegevusi, mis jälkustunde ja mõne aja kestva õuduse kõrval kunstinautimise tunnet küll ei jäta. Jah, on loomulik, et mõnele tekitab halbu mälestusi ja õuduskülmavärinaid ka näiteks maal uppuvast laevast tormis või sm Lenini büst, kuid neid on võimalik vaadata esteetika seisukohast (kaunis maal, lihtsalt üks kuju). Kas gaasikambris kulli mängivaid inimesi saab kuidagi selle alla liigitada? Et on kenad inimesed? Või tore gaasikamber? Kõige hullem, mis nende kahe video näituselt eemaldamisega sai meie rahvale teha on see, et kui igal näitusel, kus keegi ennast vähegi häirituna tunneb, hakataks eksponente eemaldama, siis ilmselt tuleks esimesena sulgeda Okupatsioonimuuseum, seejärel teha revideerimine ajaloomuuseumi külmrelvakambris jne. Two thumbs up sellele, et need videod eemaldati, ja eelkõige selle loo alguses toodud kunstniku enda sõnade pärast.

Ilmselt käib siia alla ka Charlie Hebdo (satiiriajakiri, kelle toimetus sisuliselt hukati), kelle meie ajakirjanduses avaldatud suhteliselt siis "pehmed" pildid minusuguse naljasoonega (või siis naljasooneta) inimese jaoks mõjuvad põlastusväärselt.
***

Kas ma tahan minna maikuus Carmina Buranat laulma? Selles on küsimus...