Jätsin ta koju magama, ütlesin, et arvutisse ei lähe.
Kui kell 18 paiku koju jõudsime (meil on praegu väga palju tööd), oli ta juba arvutis. Kergitasin kulmu ja küsisin, et meil oli ju kokkulepe?
Poiss ütles, et ta ei jõudnud meid ära oodata, kell oli 18 läbi. Kutsusin ta alla sööki soojaks tegema, mida ta närviliselt ja vastumeelselt tegi. I lubas tal arvutis olla 21.30-ni.
***
Neljapäeval püüdsime psühholoog Katriniga (edaspidi lühiduse huvides lihtsalt Katrin) veel kord arutada, millest tema tervisehädad võiksid olla.
Sünd, väikelapse aeg, enne kooli aeg... Rääkisin ka peapõrutusest kahe-aastasena.
Rääkisin, et minu arust on tal arvutisõltuvus. Et arvuti ei ole tema toas, aga arvutisse mitte saamine ajab teda närvi ja ta ei oska midagi peale hakata.
Et ma läheb ikka päriselt ka närvi rumaluse peale, demagoogitsemise peale (mida mõlemad mehed valdavad!). Kokkulepetest mitte kinnipidamise peale.
Et ma ikka vahel röögin O peale, kui tema karjuma hakkab.
Et ta keeldub kokkuleppeid kooli osas tegemast (sest ilmselt teab ette, et ta neist kinni ei kavatse pidada). Äkki ta ei suudagi oma sõna pidada?
Katrin arvas, et ma peaksin teda tunnustama isegi selle eest, kui ta kooli suvatseb minna. Ma ei tea... Ehk ei ole asjad ikka niiii hullusti veel?
Leppisime Katriniga kokku, et ta saab O kätte teisipäeval peale vaheaega. Mina püüan selleks ajaks
1) teha O-ga mind-mappingu tagurpidi teemal, et kas ta tahab kooli lõpetada ning milliseid võimalusi ta ise näeb ja me koos suudame välja nuputada, selleks üldse temasugusel on.
2) mis asjad on tegemata ning mis kuupäeval ta neid teha saab. See tähendab ka koolivaheajal iga päev mõne aine osa ära/järgi õppimist.
***
Olen praegu O arvutis K toas. Käed värisevad, sest ma olen täiega õnnetu, võimetu muutma ja nutsin. Karjusime jälle O-ga enne, kui ma siia arvutisse sain. Teemaks see, et ta peaks sellest arvutist oma sissesaamise passwordi eemaldama. Ta ütles, et ei kavatsegi seda teha, teeb mulle teise kasutaja lihtsalt. Ütlesin, et ma olen lapsevanem ja pean saama näha, mida ta siin teeb ka siis, kui talle see ei meeldi. Ärgu siis tehku valgust kartvaid asju. Lubasin lõpuks arvuti ära viia, sest millegi muu peale ta lihtsalt irvitas. Teda ajas närvi ka see, et hommikusöögilauas ütlesin, et peame koolivaheajal kooliasju arutama ja alustame täna. Ta läheb nii närvi, et kohe lõhkeb. Mina hakkan kohe valust lõhkema ja hakkan nutma. Ma ei tea, mida ma veel saan teha. Minu mõistus on otsas. Asjad on täpselt nii halvad kui nad olla saavad. Tahaks pakku minna. Tahaks kõike otsast peale alata.
***
Unenägu tänasest ööst.
Kaks maailma koos. Olime perega (I, K ja O-ga) ühes vanas uhkes lossis. Lapsed olid korrus ülevalpool toas, meie siis vist teisel korrusel. Enne seda olime H-maal ühes majas, mille katus ei pidanud, see oli üllatav. Aga lossis olid vanad rovvad, sametkardinad, kootud mustriga mitte valgust läbi laskvad kardinad. Nikerdustega mööbel, kulunud. K-l oli külm olnud magada. Sinna lossi kogunes ikka väga suur hulk rahvast, koerad... Kõik sebisid elevalt ringi, ma ei mõistnud üritust. Lossis oli ka üks suur saal, mis natuke meenutas 21.kk saali, kuid oli lossile kohane, natuke väsinud maalingutegakrohvseintega, kipskaunistustega lae all, lühtrid, sametkardinad. Ainult et istmed olid paigutatud nii, et lava oli sisuliselt lae all kõrgel ja istmed seljaga lava poole ja tulid astmeliselt lava juurest alla :)
Palju istmeid oli täis rahvast, peamiselt naised, mingid kunstikollektiivid. Rääkisin juttu, teadsin neid inimesi. Järsku jäi vaiksemaks, tulid sisse mingid tantsutüdrukud väikeste valgete (kääbuspuudli sarnaste) koertega. Teadsin, et need samad olid esinenud eelmisel aastal Mae ja A suvisel peol sealsamas. Pisarad hakkasid voolama, lihtsalt ei saanud teisiti, õhk oli selline, et kõik tuli meelde. Nad ei esinenud, hoopis hakkasime lahkuma, keegi rääkis midagi valju häälega, kõne? Kutse? Ei saanud aru sebimise käigus. Aga läksime me Pärnu rannapromenaadi mööda mingisse kiirsöögikohta. Natuke enne kohale jõudmist tulime mäest alla ja ma avastasin, et olen paljajalu, endal niigi jalalaba kukekannuse muutusest valus ja kange. Valetasin kellelegi enda kõrval, et ostsin just ortoosi, millega on palju kergem käia. Tema ütles, et tal on ka juba ammu see, on küll kergem. Söögikoht oli seest helesinistes toonides. Lauad nagu lastele mõeldud, madalad, kolmjalgsete ümmarguste tooikestega. Asju polnud kusagile panna, reisikotid, jakid vedelesid igal pool. Mõtlesin, et kes see noor naisterahvas oli, kellega ortoosist rääkisin ja keda ma tegelikult tundsin, tal oli kaasas hulk 9-14 aastaseid tüdrukuid (4-5 tk?), kes meenutasid Leip-de lapsi. Ärkasin üles, kui sain aru, et see oli Mae tütar eelmisest (abi)elust.
Sünd, väikelapse aeg, enne kooli aeg... Rääkisin ka peapõrutusest kahe-aastasena.
Rääkisin, et minu arust on tal arvutisõltuvus. Et arvuti ei ole tema toas, aga arvutisse mitte saamine ajab teda närvi ja ta ei oska midagi peale hakata.
Et ma läheb ikka päriselt ka närvi rumaluse peale, demagoogitsemise peale (mida mõlemad mehed valdavad!). Kokkulepetest mitte kinnipidamise peale.
Et ma ikka vahel röögin O peale, kui tema karjuma hakkab.
Et ta keeldub kokkuleppeid kooli osas tegemast (sest ilmselt teab ette, et ta neist kinni ei kavatse pidada). Äkki ta ei suudagi oma sõna pidada?
Katrin arvas, et ma peaksin teda tunnustama isegi selle eest, kui ta kooli suvatseb minna. Ma ei tea... Ehk ei ole asjad ikka niiii hullusti veel?
Leppisime Katriniga kokku, et ta saab O kätte teisipäeval peale vaheaega. Mina püüan selleks ajaks
1) teha O-ga mind-mappingu tagurpidi teemal, et kas ta tahab kooli lõpetada ning milliseid võimalusi ta ise näeb ja me koos suudame välja nuputada, selleks üldse temasugusel on.
2) mis asjad on tegemata ning mis kuupäeval ta neid teha saab. See tähendab ka koolivaheajal iga päev mõne aine osa ära/järgi õppimist.
***
Olen praegu O arvutis K toas. Käed värisevad, sest ma olen täiega õnnetu, võimetu muutma ja nutsin. Karjusime jälle O-ga enne, kui ma siia arvutisse sain. Teemaks see, et ta peaks sellest arvutist oma sissesaamise passwordi eemaldama. Ta ütles, et ei kavatsegi seda teha, teeb mulle teise kasutaja lihtsalt. Ütlesin, et ma olen lapsevanem ja pean saama näha, mida ta siin teeb ka siis, kui talle see ei meeldi. Ärgu siis tehku valgust kartvaid asju. Lubasin lõpuks arvuti ära viia, sest millegi muu peale ta lihtsalt irvitas. Teda ajas närvi ka see, et hommikusöögilauas ütlesin, et peame koolivaheajal kooliasju arutama ja alustame täna. Ta läheb nii närvi, et kohe lõhkeb. Mina hakkan kohe valust lõhkema ja hakkan nutma. Ma ei tea, mida ma veel saan teha. Minu mõistus on otsas. Asjad on täpselt nii halvad kui nad olla saavad. Tahaks pakku minna. Tahaks kõike otsast peale alata.
***
Unenägu tänasest ööst.
Kaks maailma koos. Olime perega (I, K ja O-ga) ühes vanas uhkes lossis. Lapsed olid korrus ülevalpool toas, meie siis vist teisel korrusel. Enne seda olime H-maal ühes majas, mille katus ei pidanud, see oli üllatav. Aga lossis olid vanad rovvad, sametkardinad, kootud mustriga mitte valgust läbi laskvad kardinad. Nikerdustega mööbel, kulunud. K-l oli külm olnud magada. Sinna lossi kogunes ikka väga suur hulk rahvast, koerad... Kõik sebisid elevalt ringi, ma ei mõistnud üritust. Lossis oli ka üks suur saal, mis natuke meenutas 21.kk saali, kuid oli lossile kohane, natuke väsinud maalingutegakrohvseintega, kipskaunistustega lae all, lühtrid, sametkardinad. Ainult et istmed olid paigutatud nii, et lava oli sisuliselt lae all kõrgel ja istmed seljaga lava poole ja tulid astmeliselt lava juurest alla :)
Palju istmeid oli täis rahvast, peamiselt naised, mingid kunstikollektiivid. Rääkisin juttu, teadsin neid inimesi. Järsku jäi vaiksemaks, tulid sisse mingid tantsutüdrukud väikeste valgete (kääbuspuudli sarnaste) koertega. Teadsin, et need samad olid esinenud eelmisel aastal Mae ja A suvisel peol sealsamas. Pisarad hakkasid voolama, lihtsalt ei saanud teisiti, õhk oli selline, et kõik tuli meelde. Nad ei esinenud, hoopis hakkasime lahkuma, keegi rääkis midagi valju häälega, kõne? Kutse? Ei saanud aru sebimise käigus. Aga läksime me Pärnu rannapromenaadi mööda mingisse kiirsöögikohta. Natuke enne kohale jõudmist tulime mäest alla ja ma avastasin, et olen paljajalu, endal niigi jalalaba kukekannuse muutusest valus ja kange. Valetasin kellelegi enda kõrval, et ostsin just ortoosi, millega on palju kergem käia. Tema ütles, et tal on ka juba ammu see, on küll kergem. Söögikoht oli seest helesinistes toonides. Lauad nagu lastele mõeldud, madalad, kolmjalgsete ümmarguste tooikestega. Asju polnud kusagile panna, reisikotid, jakid vedelesid igal pool. Mõtlesin, et kes see noor naisterahvas oli, kellega ortoosist rääkisin ja keda ma tegelikult tundsin, tal oli kaasas hulk 9-14 aastaseid tüdrukuid (4-5 tk?), kes meenutasid Leip-de lapsi. Ärkasin üles, kui sain aru, et see oli Mae tütar eelmisest (abi)elust.
No comments:
Post a Comment