Mul on siiralt kahju. Minu arust on meie pagulaspoliitika piisavalt karm, et siia ei satuks lihtsalt õnneotsijaid. Tahaks kuulda, mida arvavad sellest otsusest need sõdurid, kes on läbi sellesama tõlgi tegevuse saanud ehk infot, mis on aidanud neid oma tööd teha, rahvast kaitsta, ellu jääda. Otsus, mis on kabinetis sündinud ja pigem sobiks Eesti Ekspressi Kranaati. Kas see, et tolle riigi president väitis siin sel nädalal visiidil käies, et seal maal on nii turvaline, et tema küll veedab oma vanaduspõlve kodumaal, on ikka piisav tõend sellest, et seal tõesti on võimalik ELADA? Tegelikult siis elada, teades, et oled iga päev sihikul, et oled teinud midagi, mis aitaks Sinu riiki küll avatumaks ning modernsemaks muuta, kuid sinu ideed ning tegevus on sulle elu lõpuni karistuseks? Kas president saakski midagi erinevat väita- näiteks, et kallis rahvas, minge kõik, kes te veel elus olete, küll mina elan kõik üle, sest mulle on tagatud eluaegne turvateenistus?
Jälle see koht, et see on minu arvamus, minust siin ei sõltu ju midagi. Keda ma pean valima (kui üldse valima lähen), et vahel mõne valitsuse (komisjoni) otsusega nõus olla? Miks peetakse valijat (või lihtsalt kodanikku) nii rumalaks, et ei jagata selgitusi? Ja miks oleme rahvas, kes ei oska olla tänulik? Või on mind (meid kõiki) ajakirjanduse vahendusel desinformeeritud?
Like
ReplyDelete