Käisin vaatamas viimast Bondi filmi Spectre. Äge nimi, tahaks kohe lapsele nimeks panna :) Spekter kui igasuguste lainete skaalasid kirjeldav sõna. Ootasin tavalist äkšn-filmi, mis on küll vägivalda sisaldav, aga mitte niiiii nasty.
Aga tulin jälle poole pealt ära. Kas ma tõesti ei saa istuda rahulikult mugavas kinotoolis, süüa popkorni ja juua cc-d vaadates kultusfilmi järjekordset osa?
Ei saa.
Päriselt oli nii, et jätsin ülejäänud pere kinosaali ja tulin fuajeesse ootama filmi lõppu. Film oli nii karmi vägivalda ja minu arust sõna otseses mõttes lastele suunatud vägivald-polegi-ju-nii-hirmus stiilis "trikke" täis, et ma ei pidanud vastu. Näiteks, tahad teada? Üheks näiteks see, kui vägev Bond istus mingis hambaarsti toolis kinniköidetuna ja pikad puurid kahelt poolt talle auke pealuusse puursid. Ja nii mitu korda. Kodanik B tegi ainult prääks ja naine ta kõrval kohutavat kaasatundvat grimassi. Seejärel kalpsas Bond püsti, lõi kohutava kaose ja põgenes neiuga (isikunimega Lea Seydoux) keset kõrbe (nüüd juba asuNUD) uurimiskeskusest. Mul oli kahju sellest kaunis meteokraatris asunud kompleksist (olgugi, et ilmselt arvuti abil loodud :)).
Filmis puudus igasugune usutavuse foon (alates helikopteritrikist alguses, ägedatest plahvatusest tingitud majavaringute trikkidest jmt), ja kui me seda sealt isegi leidma ei pea, siis polnud seal ka mingit normaalset süžeed. Süžee on siit leitav. Pigem tundus nagu oleks tahetud tükike kunsti panna 5-mõõtmelisse maali, mida saab ajaga mõõta ja millel on algus ja lõpp.
Come on!
Tulin välja ja olin sellest kõigest (eks seal oli teisi "trikke ka") päriselt läbi. Pea valutas kohutavalt. Ja päriselt ka- SEE Bondi film ajas mu lihtsalt nutma. Sorry!
Friday, November 13, 2015
Wednesday, September 23, 2015
Muutumised
Eile pargis sain aru, et pole vaja kogu aeg pingutada ja vanade ja juurdunud reeglite kohaselt toimetada vaid lasta voolata kõigel, mis tuleb ja läheb, kaotamata sealjuures universaaleetilisi tõekspidamisi (a la ära tee teistele seda, mida endale ei soovi).
Skeptiku, kuid avatud skeptikuna, tunnistan, et olen seda kusagilt juba kuulnud ja sel ei ole teaduslikku põhjendust :) Õigemini võiks öelda, et see on kujunenud nagu mingiks klišeeks. Aga alles eile tunnetasin selle läbi. Sissejuurdunud "tõed" on visad kaduma, kui nende piiride tunnetamisega pihta ei hakka.
Ja veel- me ei saa kedagi ega midagi ümber kasvatada.
Asjad me ümber muutuvad vastavalt meie enese ja meie mõtteviisi muutustele.
Nii lihtne see ongi :)
Skeptiku, kuid avatud skeptikuna, tunnistan, et olen seda kusagilt juba kuulnud ja sel ei ole teaduslikku põhjendust :) Õigemini võiks öelda, et see on kujunenud nagu mingiks klišeeks. Aga alles eile tunnetasin selle läbi. Sissejuurdunud "tõed" on visad kaduma, kui nende piiride tunnetamisega pihta ei hakka.
Ja veel- me ei saa kedagi ega midagi ümber kasvatada.
Asjad me ümber muutuvad vastavalt meie enese ja meie mõtteviisi muutustele.
Nii lihtne see ongi :)
Tuesday, September 8, 2015
Seekord algab õigesti
On mitmeid piki jutte, mida ma lihtsalt näpunobenematuse tõttu kirja ei jõua panna, mis kõik on sel suvel juhtunud (jaaa- suvi lõpeb alles 23. septembril). Üks on selge- psühhiaatri (nimetagem teda edaspidi lihtsalt P) juures käimisega olen mitmed asjad uude lahtrisse asetanud, muutnud sahtlite sügavust ja asetsemise järjekorda ning terendama on hakanud mingi uus valgus.
Tänane käik oli eriti põnev, sest kui P mind 8 minutit peale kokkulepitud kellaaega polnud veel sisse kutsunud, siis tungisin ise kabinetti. Leidsin eest õnnetu P, kes avameelselt ütles, et tema tahtis head, aga on nüüd saanud ühelt pereteraapia patsiendilt kohutavat halva tagasiside (ülemus oli ka saajate hulgas), kuigi tema enda arust olid asjad just hakanud paremuse poole liikuma. No ma siis lohutasin teda veidi ja ütlesin, et ega halb tagasiside ei tähenda alati, et jää liikuma ei hakanud. Ja siis ma püüdsin täita järgmised 10 minutit selle tegelase rolli, kes peaks psühhiaatrilt tema töiste ebaõnnestumise ja kahtluste varju hinges ära püüdma lahustada. Tuli välja, et tal mingitel asjaoludel polegi sellist inimest.
Tegelikult oleks ma hea meelega talle 50g konjakit valanud, aga mul lihtsalt polnud kaasas. Oleks mõjunud teraapiliselt mõlemale poolele.
Aga mis siis seekord õigesti algab?
1. O sai klassijuhatajaks Pinnu (koodnimetus muidugist), kes oli ka K klassijuhataja enne, kui K kooli vahetas. Pinnu üle on mul väga hää meel, sest kaikaid ta ei loobi, on osavõtlik ja ta enda poiss on O eelmine klassivend ning ka paras väänik.
2. Mina pidasin suve teisest poolest oma kaasaga aru, kuidas Od ikkagi sel aastal paremini kasvama panna, seega keelasin abikaasal igasuguse abistamisinitsiatiivi näitamise asjadele, mida O ise suudab teha.
3. Usume siis teadlikult mõlemad, et O asjad edenevad sel korral päriselt. Isegi kilekaaned ostis ja pani ta sel aastal ise oma õpikutele ümber :P
4. O ei taha endiselt ühegi spordialaga ennast siduda ja need läbirääkimised teemal, et hormonaalselt oleks vaja ajul just sportlikku tegevust päädisid sellega, et ma "ajan juba 5.ndat aastat sama juttu". Nojah, ma pole ju vahepeal seda arvamust muutnud.
Selleeest sai ta vabatahtlikult kirja Balti Meedia ja Filmikooli kursusele, millest peaks sel aastal saama tema peamine kooliväline tegevus. Ma juba kardan ette (ei tohi karta, eelarvamused eemale!), et raskuste ilmnedes (kole ilm linna sõitmiseks, taskuraha lõppemine burksile enne linnasõitu jmt) ta loobub, aga punkt 3. ütles ju, et tema asjad lähevad sel aastal ainult paremuse suunas (ja tagasilöögid on mingil määral ka loomulikud).
Seega, pöidlad pihku!
Tänane käik oli eriti põnev, sest kui P mind 8 minutit peale kokkulepitud kellaaega polnud veel sisse kutsunud, siis tungisin ise kabinetti. Leidsin eest õnnetu P, kes avameelselt ütles, et tema tahtis head, aga on nüüd saanud ühelt pereteraapia patsiendilt kohutavat halva tagasiside (ülemus oli ka saajate hulgas), kuigi tema enda arust olid asjad just hakanud paremuse poole liikuma. No ma siis lohutasin teda veidi ja ütlesin, et ega halb tagasiside ei tähenda alati, et jää liikuma ei hakanud. Ja siis ma püüdsin täita järgmised 10 minutit selle tegelase rolli, kes peaks psühhiaatrilt tema töiste ebaõnnestumise ja kahtluste varju hinges ära püüdma lahustada. Tuli välja, et tal mingitel asjaoludel polegi sellist inimest.
Tegelikult oleks ma hea meelega talle 50g konjakit valanud, aga mul lihtsalt polnud kaasas. Oleks mõjunud teraapiliselt mõlemale poolele.
Aga mis siis seekord õigesti algab?
1. O sai klassijuhatajaks Pinnu (koodnimetus muidugist), kes oli ka K klassijuhataja enne, kui K kooli vahetas. Pinnu üle on mul väga hää meel, sest kaikaid ta ei loobi, on osavõtlik ja ta enda poiss on O eelmine klassivend ning ka paras väänik.
2. Mina pidasin suve teisest poolest oma kaasaga aru, kuidas Od ikkagi sel aastal paremini kasvama panna, seega keelasin abikaasal igasuguse abistamisinitsiatiivi näitamise asjadele, mida O ise suudab teha.
3. Usume siis teadlikult mõlemad, et O asjad edenevad sel korral päriselt. Isegi kilekaaned ostis ja pani ta sel aastal ise oma õpikutele ümber :P
4. O ei taha endiselt ühegi spordialaga ennast siduda ja need läbirääkimised teemal, et hormonaalselt oleks vaja ajul just sportlikku tegevust päädisid sellega, et ma "ajan juba 5.ndat aastat sama juttu". Nojah, ma pole ju vahepeal seda arvamust muutnud.
Selleeest sai ta vabatahtlikult kirja Balti Meedia ja Filmikooli kursusele, millest peaks sel aastal saama tema peamine kooliväline tegevus. Ma juba kardan ette (ei tohi karta, eelarvamused eemale!), et raskuste ilmnedes (kole ilm linna sõitmiseks, taskuraha lõppemine burksile enne linnasõitu jmt) ta loobub, aga punkt 3. ütles ju, et tema asjad lähevad sel aastal ainult paremuse suunas (ja tagasilöögid on mingil määral ka loomulikud).
Seega, pöidlad pihku!
Hilinenud mustand: 8 klassi lõpp?
Istun siin tööl. Kõike on nii palju, teha on palju, suhelda on palju, õues on palju ilusat, palju uusi kohti tahaks läbi käia. Mina istun ja mõtlen, kuidas ongi nii, et jätsime O klassikursust kordama.
Niigi pean kogu aeg asju ümber hindama, mis temaga seotud on olnud.
Niigi pean kogu aeg asju ümber hindama, mis temaga seotud on olnud.
Monday, March 23, 2015
Kevad!
Juhuuu, õekese sünnipäeval algab alati kevad! Kas pole ometi tore aeg sündimiseks? ja veel kord: Palju õnne, õeke väike!
Seekord oli nädal enne kevade algust tõeliselt loodusimesid täis. Minu jaoks, paljud ju ei pane tähelegi, mis ümberringi toimub.
Juba mõnda aega olen hoidnud pilgu peal FB grupil Eestimaa virmalised, kus seltskond virmalisekütte oma pilte ja videosid postitab. No ei saa ma midagi sinna teha, et see mind täielikult sütitab ja kaasa haarab. Nii olengi tegelikult talv otsa õhtuti ja vahel ka öösiti magamistoa aknast põhjapoolsesse pimedusse passinud, et näha seda, mida teised suisa pildistavad. Kunagi ei näe mina midagi, mõtlesin ma. Kuni otsustasin, et tegelikult tuleb foorumi juttu jälgida ja lihtsalt välja mereäärde passima minna. Nii siis käisin 4 korda tühja, ja voila! kui 15.nda õhtul nägin koos Ipsiga virmaliste kuma Soome pool taevas, sellist haledat, aga siiski kuma. 17.nda märtsi õhtuks olin oma kaasa virmaliste-jutuga nii üles erutanud, et oli nõus minuga kell 21.00 autosse hüppama ja Rohuneeme sõitma. Pimedasse ja külma, mere äärde. Soojast õdusast toast, kamina veerest.... See juba on midagi, eksole?
Läksime Metsasihi teed mööda, sest ma tahtsin kontrollida FB hüüatusi, et virmalised on täna eriti tugevad. Metsas oli kottpime ja taevas oli kui halli hägu sees. Ja siis nägime, kuidas see hägu silmade pimedusega harjudes üha erinevaid kujusid võttis ja sambaid lõi. Juhhuuuu! Aga see kõik oli lihtsalt valgete pilvede moodi ja pildistamiseks tahtsime ikkagi avaramat silmapiiri.
Mere ääres oli juba mitu inimest, kaks neist statiividega, nii et ei saanud kahtlust olla- need seal taevas olidki virmalised. Aga selle asemel, et vaadelda ja pildistada mingit sudu kaugel Soome kohal lookles virmaliste lina meie peade kohalt Soomeni välja! Esimesed 30 minutit lasime lihtsalt silmadel harjuda pimeduse ja selle lina voogamise jälgimisega, vaatasime, mis tuli välja ühe statiiviga poisi fotoekraanile ja alles siis tõi I meie varustuse ka külmetama. Selle aja jooksul ei näinud ma palja silmaga mingeid virmaliste värve, kuid pildile jäid need alati värvilistena. Peamiselt roheline, sekka lillat, kollast, punast. Eriti uhked on nn sambad, mis sisuliselt tähistavad "lina" murdekohti. Ja meie peade kohal oli nagu virmalisteingel. Sellest ma pilti ei saanud, aga ühe teise inimese tehtud pilt on siin (autor Jarko Pähn, FB-st kopisin):
Minu armsa kaasa tehtud pilt on siin:
Seekord oli nädal enne kevade algust tõeliselt loodusimesid täis. Minu jaoks, paljud ju ei pane tähelegi, mis ümberringi toimub.
Juba mõnda aega olen hoidnud pilgu peal FB grupil Eestimaa virmalised, kus seltskond virmalisekütte oma pilte ja videosid postitab. No ei saa ma midagi sinna teha, et see mind täielikult sütitab ja kaasa haarab. Nii olengi tegelikult talv otsa õhtuti ja vahel ka öösiti magamistoa aknast põhjapoolsesse pimedusse passinud, et näha seda, mida teised suisa pildistavad. Kunagi ei näe mina midagi, mõtlesin ma. Kuni otsustasin, et tegelikult tuleb foorumi juttu jälgida ja lihtsalt välja mereäärde passima minna. Nii siis käisin 4 korda tühja, ja voila! kui 15.nda õhtul nägin koos Ipsiga virmaliste kuma Soome pool taevas, sellist haledat, aga siiski kuma. 17.nda märtsi õhtuks olin oma kaasa virmaliste-jutuga nii üles erutanud, et oli nõus minuga kell 21.00 autosse hüppama ja Rohuneeme sõitma. Pimedasse ja külma, mere äärde. Soojast õdusast toast, kamina veerest.... See juba on midagi, eksole?
Läksime Metsasihi teed mööda, sest ma tahtsin kontrollida FB hüüatusi, et virmalised on täna eriti tugevad. Metsas oli kottpime ja taevas oli kui halli hägu sees. Ja siis nägime, kuidas see hägu silmade pimedusega harjudes üha erinevaid kujusid võttis ja sambaid lõi. Juhhuuuu! Aga see kõik oli lihtsalt valgete pilvede moodi ja pildistamiseks tahtsime ikkagi avaramat silmapiiri.
Mere ääres oli juba mitu inimest, kaks neist statiividega, nii et ei saanud kahtlust olla- need seal taevas olidki virmalised. Aga selle asemel, et vaadelda ja pildistada mingit sudu kaugel Soome kohal lookles virmaliste lina meie peade kohalt Soomeni välja! Esimesed 30 minutit lasime lihtsalt silmadel harjuda pimeduse ja selle lina voogamise jälgimisega, vaatasime, mis tuli välja ühe statiiviga poisi fotoekraanile ja alles siis tõi I meie varustuse ka külmetama. Selle aja jooksul ei näinud ma palja silmaga mingeid virmaliste värve, kuid pildile jäid need alati värvilistena. Peamiselt roheline, sekka lillat, kollast, punast. Eriti uhked on nn sambad, mis sisuliselt tähistavad "lina" murdekohti. Ja meie peade kohal oli nagu virmalisteingel. Sellest ma pilti ei saanud, aga ühe teise inimese tehtud pilt on siin (autor Jarko Pähn, FB-st kopisin):
Minu armsa kaasa tehtud pilt on siin:
Tänan emakest Maad ja isakest Päikest selle imelise vaatemängu eest!
Ja reedel, 20.märtsil oli osaline päikesevarjutus. Pilt FB-st kopitud, autoriks Riho Kopso.
Seda kaesime reedel läbi CD-plaadi oma kontori aknast. Kui aus olla, siis mingit hirmutunnet või õudu see varjutus küll ei äratanud, pigem oli kogu aeg mõte, et talvel on meil päeval sageli pimedam kui nüüd pööripäevaaegu päikesevarjutuse ajal, mis kattis päikesest 78% meie laius- ja pikkuskraadil.
Lindude vakatamist me muidugi siseruumis ka ei kuulnud.
Ja siis oligi juba laupäev, selle nädala viimane päev, mida kangesti oodata- minu õekese sünnipäev! Palju õnne sulleee...! Seest sulav ja väljast krõbe šokolaadikook oli just minu šokohoolikust õeraasu vääriline. Ja mul on kahju, et me seda koos ei saanud nautida. Ikka nii, et K ja issi ja M ja J ja A ja kõik ülejäänud ümber sünnipäevalaua. Aga küll jõuab.
Nojah, tegelikult oli pühapäev ka lahe, käisin katsikul. Koerakatsikul. 3-kuune Digger M ja U juures oli ikka supernunnu oma koeralapse tarkuses ja lustis.
Thursday, March 12, 2015
Kiirkirjutis esinemisest
On, jah, kiire. Tore ometi ka.
Pean üles tähendama, et ma sain jälle midagi teada. Laupäeval. Peale seda, kui olime kooriga V pensionäride üldkogu koosolekul kontsertgrossoga maha saanud. Mulle repertuaar ei meeldinud (a la Meil aiaäärne tänavas ja muud melanhoolselt kaunid nooruse meeldetuletamise laulud. Näiteks Kui mina alles noor veel olin). Ma lihtsalt leian, et vanakesi peaks ehmatama millegi kiire, kasvava ja tulevikku suunavaga, mitte nende kohutavat saatust meeldetuletavaga.
Mis ma siis teada sain? Peale kontserti tulime meile, jõime üle 2 liitri šampust ära ja naersime kõva häälega igasuguste ammu juhtunud seikade üle. Rääkisime ühel hetkel just lõppenud esinemisest ja M (meie conduttore) küsis, miks ma laval üldse olla ei taha. Ma ei osanud midagi öelda. Vaikus. Talle tundus, et ma nagu päriselt oleks kohe tahtnud sealt põgeneda. No ma ei tea. Sellist mõtet mul küll peas ei käinud, kui ega ma ennast laval pole kunagi hästi tundnud. Hääl jääb kinni, süda peksab segast ja kuigi mu meel on rahulik, saadab keha välja mingeid signaale, mida meie sageduse mina tajub just nii, et ma ei taha seal lava peal olla. Loomulikult ei öelnud ma sellise avalduse peale M-le midagi, püüdsin isegi natuke vastu vaielda, kuid mõtlesin selle üle ikka hiljem edasi.
Mis tuleb lapsepõlvest kaasa esinemiste kohta? Ema-isa arvasid, et pole vaja hakata klaveri õppimisega pihta, muusiku elu on ainult üks vaev ja viletsus. Memm püüdis meid igal võimalikul hetkel oma külalistele esinema panna ja ma ei salli käsu peale tegutsemist. Lasteaiast saadeti mind ETV laululaste esimese koosseisu loomisel katsetele, kus pidin mingit laulu laulma nii, et väikeses klaveriga toas oli see mees ja mina. Tema mängis laulule eelmängu ja mina pidin pihta hakkama õigel hetkel. Ma ei saanud kohe pihta ja ütlesin, et teeme uuesti. Mees oli resoluutne ja ütles, et ei, järgmine... Varietees väsinud lauljad öiste esinemiste vahel lava taga. Viletsatest meigivahenditest ülespundunud silmad. Peab, peab, peab, minge lavale... Dirigeerimisõppejõud, kes oma laulutõlgendust läbi minu kätemängu tahtis näha...
Kas see kõik elab siiani? Lasen minna, lasen minna, ZEN...
Kõige huvitavam on see, kuidas ma ise kuulen ja näen ennast laval. Ma ei tunnegi ennast tegelikult seal hästi. Polegi tundnud. Kunagi. Ja ikkagi olen seal. Kaua? Kuni kord selgeks saan ja hirmu ületan? Ma ei pea, ma ise lähen sinna rõõmuga millegipärast. Ma ei karda lava. Aga mina ei ole mu keha. Mu hing laulab ja keha väriseb ja kokku nad ilmselt ei saa. Lava peal siiani vähemalt mitte. Ja see kõik jõuab M-ni. Ja ilmselt ka saali. Kuidas ennast ümber programmeerida?
Pean üles tähendama, et ma sain jälle midagi teada. Laupäeval. Peale seda, kui olime kooriga V pensionäride üldkogu koosolekul kontsertgrossoga maha saanud. Mulle repertuaar ei meeldinud (a la Meil aiaäärne tänavas ja muud melanhoolselt kaunid nooruse meeldetuletamise laulud. Näiteks Kui mina alles noor veel olin). Ma lihtsalt leian, et vanakesi peaks ehmatama millegi kiire, kasvava ja tulevikku suunavaga, mitte nende kohutavat saatust meeldetuletavaga.
Mis ma siis teada sain? Peale kontserti tulime meile, jõime üle 2 liitri šampust ära ja naersime kõva häälega igasuguste ammu juhtunud seikade üle. Rääkisime ühel hetkel just lõppenud esinemisest ja M (meie conduttore) küsis, miks ma laval üldse olla ei taha. Ma ei osanud midagi öelda. Vaikus. Talle tundus, et ma nagu päriselt oleks kohe tahtnud sealt põgeneda. No ma ei tea. Sellist mõtet mul küll peas ei käinud, kui ega ma ennast laval pole kunagi hästi tundnud. Hääl jääb kinni, süda peksab segast ja kuigi mu meel on rahulik, saadab keha välja mingeid signaale, mida meie sageduse mina tajub just nii, et ma ei taha seal lava peal olla. Loomulikult ei öelnud ma sellise avalduse peale M-le midagi, püüdsin isegi natuke vastu vaielda, kuid mõtlesin selle üle ikka hiljem edasi.
Mis tuleb lapsepõlvest kaasa esinemiste kohta? Ema-isa arvasid, et pole vaja hakata klaveri õppimisega pihta, muusiku elu on ainult üks vaev ja viletsus. Memm püüdis meid igal võimalikul hetkel oma külalistele esinema panna ja ma ei salli käsu peale tegutsemist. Lasteaiast saadeti mind ETV laululaste esimese koosseisu loomisel katsetele, kus pidin mingit laulu laulma nii, et väikeses klaveriga toas oli see mees ja mina. Tema mängis laulule eelmängu ja mina pidin pihta hakkama õigel hetkel. Ma ei saanud kohe pihta ja ütlesin, et teeme uuesti. Mees oli resoluutne ja ütles, et ei, järgmine... Varietees väsinud lauljad öiste esinemiste vahel lava taga. Viletsatest meigivahenditest ülespundunud silmad. Peab, peab, peab, minge lavale... Dirigeerimisõppejõud, kes oma laulutõlgendust läbi minu kätemängu tahtis näha...
Kas see kõik elab siiani? Lasen minna, lasen minna, ZEN...
Kõige huvitavam on see, kuidas ma ise kuulen ja näen ennast laval. Ma ei tunnegi ennast tegelikult seal hästi. Polegi tundnud. Kunagi. Ja ikkagi olen seal. Kaua? Kuni kord selgeks saan ja hirmu ületan? Ma ei pea, ma ise lähen sinna rõõmuga millegipärast. Ma ei karda lava. Aga mina ei ole mu keha. Mu hing laulab ja keha väriseb ja kokku nad ilmselt ei saa. Lava peal siiani vähemalt mitte. Ja see kõik jõuab M-ni. Ja ilmselt ka saali. Kuidas ennast ümber programmeerida?
Wednesday, February 25, 2015
Vaherahu
Või siis vaheaeg. Nagu oleks jälle endal koolivaheaeg, isegi tööl istun rahulikumalt ja keskendun (s.t. märksa tihemini, khm-khm).
Eile oli Väga tore EV 97. aastapäevalõuna koos armsate sugulastega (v.a. tavalised puudujad õekeväike+co ja tütretirts). Värskelt suitsutatud soe lõhe, brokkoli-kartulipüree, salat, tort, kiluvõileivad, mmmmm... Õhtul pingviinide paraad, kus juba teist aastat ei ole kohutavaid maitsevääratusi, küll aga on huvitav vaadata, kuidas RK liikmetel vahetuvad kaaslased ja millise laheda kostüümiga tuleb seekord n.ö. Tobaggo diplomaat. Miks suuremal osal koos saali kõpsutavatest herradest ja rovvadedest on erinevad perekonnanimed ja mõni rovva on millegipärast preili ja peaministri laulatamata naine on ikka rovva :) Ja nad on kõik nii ilusad ja enamus neist elevil ja säravad.
Ja et pidumeeleolu ikka kohe eelmisel päeval hinge istutada, olen ma juba 2 aastat saanud osa võtta Loo Kultuurikeskuse aktusest. Koos kõigega, mis selle juurde kuulub: eeskava koos teadustamisega, vahelugemised, pisike slaidiprogramm, rahvatantsijad, lauljad, memmekeste tantsurühm ja kõned. Nagu kaheksakümnendad ja revolutsiooni aastapäev. Lipuvärvid ja puuduv õõnes patriotism on ainsad erinevused. Alati on mingi dežavuu.
Eile oli Väga tore EV 97. aastapäevalõuna koos armsate sugulastega (v.a. tavalised puudujad õekeväike+co ja tütretirts). Värskelt suitsutatud soe lõhe, brokkoli-kartulipüree, salat, tort, kiluvõileivad, mmmmm... Õhtul pingviinide paraad, kus juba teist aastat ei ole kohutavaid maitsevääratusi, küll aga on huvitav vaadata, kuidas RK liikmetel vahetuvad kaaslased ja millise laheda kostüümiga tuleb seekord n.ö. Tobaggo diplomaat. Miks suuremal osal koos saali kõpsutavatest herradest ja rovvadedest on erinevad perekonnanimed ja mõni rovva on millegipärast preili ja peaministri laulatamata naine on ikka rovva :) Ja nad on kõik nii ilusad ja enamus neist elevil ja säravad.
Ja et pidumeeleolu ikka kohe eelmisel päeval hinge istutada, olen ma juba 2 aastat saanud osa võtta Loo Kultuurikeskuse aktusest. Koos kõigega, mis selle juurde kuulub: eeskava koos teadustamisega, vahelugemised, pisike slaidiprogramm, rahvatantsijad, lauljad, memmekeste tantsurühm ja kõned. Nagu kaheksakümnendad ja revolutsiooni aastapäev. Lipuvärvid ja puuduv õõnes patriotism on ainsad erinevused. Alati on mingi dežavuu.
Saturday, February 21, 2015
Koolivaheaeg
Koolivaheaeg algas eile, reedel. Kui neljapäeval lootsin, et saan poisi reedeks kooli, sest tervis neljapäeva õhtul ei olnud kuidagi märkimisväärselt halb, siis reede hommikul rääkis ta mulle järjekordselt, kuidas ta öösel oksendas. Mina ei kuulnud midagi. I ei kuulnud midagi. Andke andeks, aga ma ei tea enam, kas oma lapse sõnu uskuda või mitte.
Jätsin ta koju magama, ütlesin, et arvutisse ei lähe.
Kui kell 18 paiku koju jõudsime (meil on praegu väga palju tööd), oli ta juba arvutis. Kergitasin kulmu ja küsisin, et meil oli ju kokkulepe?
Poiss ütles, et ta ei jõudnud meid ära oodata, kell oli 18 läbi. Kutsusin ta alla sööki soojaks tegema, mida ta närviliselt ja vastumeelselt tegi. I lubas tal arvutis olla 21.30-ni.
***
Neljapäeval püüdsime psühholoog Katriniga (edaspidi lühiduse huvides lihtsalt Katrin) veel kord arutada, millest tema tervisehädad võiksid olla.
Sünd, väikelapse aeg, enne kooli aeg... Rääkisin ka peapõrutusest kahe-aastasena.
Rääkisin, et minu arust on tal arvutisõltuvus. Et arvuti ei ole tema toas, aga arvutisse mitte saamine ajab teda närvi ja ta ei oska midagi peale hakata.
Et ma läheb ikka päriselt ka närvi rumaluse peale, demagoogitsemise peale (mida mõlemad mehed valdavad!). Kokkulepetest mitte kinnipidamise peale.
Et ma ikka vahel röögin O peale, kui tema karjuma hakkab.
Et ta keeldub kokkuleppeid kooli osas tegemast (sest ilmselt teab ette, et ta neist kinni ei kavatse pidada). Äkki ta ei suudagi oma sõna pidada?
Katrin arvas, et ma peaksin teda tunnustama isegi selle eest, kui ta kooli suvatseb minna. Ma ei tea... Ehk ei ole asjad ikka niiii hullusti veel?
Leppisime Katriniga kokku, et ta saab O kätte teisipäeval peale vaheaega. Mina püüan selleks ajaks
1) teha O-ga mind-mappingu tagurpidi teemal, et kas ta tahab kooli lõpetada ning milliseid võimalusi ta ise näeb ja me koos suudame välja nuputada, selleks üldse temasugusel on.
2) mis asjad on tegemata ning mis kuupäeval ta neid teha saab. See tähendab ka koolivaheajal iga päev mõne aine osa ära/järgi õppimist.
***
Olen praegu O arvutis K toas. Käed värisevad, sest ma olen täiega õnnetu, võimetu muutma ja nutsin. Karjusime jälle O-ga enne, kui ma siia arvutisse sain. Teemaks see, et ta peaks sellest arvutist oma sissesaamise passwordi eemaldama. Ta ütles, et ei kavatsegi seda teha, teeb mulle teise kasutaja lihtsalt. Ütlesin, et ma olen lapsevanem ja pean saama näha, mida ta siin teeb ka siis, kui talle see ei meeldi. Ärgu siis tehku valgust kartvaid asju. Lubasin lõpuks arvuti ära viia, sest millegi muu peale ta lihtsalt irvitas. Teda ajas närvi ka see, et hommikusöögilauas ütlesin, et peame koolivaheajal kooliasju arutama ja alustame täna. Ta läheb nii närvi, et kohe lõhkeb. Mina hakkan kohe valust lõhkema ja hakkan nutma. Ma ei tea, mida ma veel saan teha. Minu mõistus on otsas. Asjad on täpselt nii halvad kui nad olla saavad. Tahaks pakku minna. Tahaks kõike otsast peale alata.
***
Unenägu tänasest ööst.
Kaks maailma koos. Olime perega (I, K ja O-ga) ühes vanas uhkes lossis. Lapsed olid korrus ülevalpool toas, meie siis vist teisel korrusel. Enne seda olime H-maal ühes majas, mille katus ei pidanud, see oli üllatav. Aga lossis olid vanad rovvad, sametkardinad, kootud mustriga mitte valgust läbi laskvad kardinad. Nikerdustega mööbel, kulunud. K-l oli külm olnud magada. Sinna lossi kogunes ikka väga suur hulk rahvast, koerad... Kõik sebisid elevalt ringi, ma ei mõistnud üritust. Lossis oli ka üks suur saal, mis natuke meenutas 21.kk saali, kuid oli lossile kohane, natuke väsinud maalingutegakrohvseintega, kipskaunistustega lae all, lühtrid, sametkardinad. Ainult et istmed olid paigutatud nii, et lava oli sisuliselt lae all kõrgel ja istmed seljaga lava poole ja tulid astmeliselt lava juurest alla :)
Palju istmeid oli täis rahvast, peamiselt naised, mingid kunstikollektiivid. Rääkisin juttu, teadsin neid inimesi. Järsku jäi vaiksemaks, tulid sisse mingid tantsutüdrukud väikeste valgete (kääbuspuudli sarnaste) koertega. Teadsin, et need samad olid esinenud eelmisel aastal Mae ja A suvisel peol sealsamas. Pisarad hakkasid voolama, lihtsalt ei saanud teisiti, õhk oli selline, et kõik tuli meelde. Nad ei esinenud, hoopis hakkasime lahkuma, keegi rääkis midagi valju häälega, kõne? Kutse? Ei saanud aru sebimise käigus. Aga läksime me Pärnu rannapromenaadi mööda mingisse kiirsöögikohta. Natuke enne kohale jõudmist tulime mäest alla ja ma avastasin, et olen paljajalu, endal niigi jalalaba kukekannuse muutusest valus ja kange. Valetasin kellelegi enda kõrval, et ostsin just ortoosi, millega on palju kergem käia. Tema ütles, et tal on ka juba ammu see, on küll kergem. Söögikoht oli seest helesinistes toonides. Lauad nagu lastele mõeldud, madalad, kolmjalgsete ümmarguste tooikestega. Asju polnud kusagile panna, reisikotid, jakid vedelesid igal pool. Mõtlesin, et kes see noor naisterahvas oli, kellega ortoosist rääkisin ja keda ma tegelikult tundsin, tal oli kaasas hulk 9-14 aastaseid tüdrukuid (4-5 tk?), kes meenutasid Leip-de lapsi. Ärkasin üles, kui sain aru, et see oli Mae tütar eelmisest (abi)elust.
Sünd, väikelapse aeg, enne kooli aeg... Rääkisin ka peapõrutusest kahe-aastasena.
Rääkisin, et minu arust on tal arvutisõltuvus. Et arvuti ei ole tema toas, aga arvutisse mitte saamine ajab teda närvi ja ta ei oska midagi peale hakata.
Et ma läheb ikka päriselt ka närvi rumaluse peale, demagoogitsemise peale (mida mõlemad mehed valdavad!). Kokkulepetest mitte kinnipidamise peale.
Et ma ikka vahel röögin O peale, kui tema karjuma hakkab.
Et ta keeldub kokkuleppeid kooli osas tegemast (sest ilmselt teab ette, et ta neist kinni ei kavatse pidada). Äkki ta ei suudagi oma sõna pidada?
Katrin arvas, et ma peaksin teda tunnustama isegi selle eest, kui ta kooli suvatseb minna. Ma ei tea... Ehk ei ole asjad ikka niiii hullusti veel?
Leppisime Katriniga kokku, et ta saab O kätte teisipäeval peale vaheaega. Mina püüan selleks ajaks
1) teha O-ga mind-mappingu tagurpidi teemal, et kas ta tahab kooli lõpetada ning milliseid võimalusi ta ise näeb ja me koos suudame välja nuputada, selleks üldse temasugusel on.
2) mis asjad on tegemata ning mis kuupäeval ta neid teha saab. See tähendab ka koolivaheajal iga päev mõne aine osa ära/järgi õppimist.
***
Olen praegu O arvutis K toas. Käed värisevad, sest ma olen täiega õnnetu, võimetu muutma ja nutsin. Karjusime jälle O-ga enne, kui ma siia arvutisse sain. Teemaks see, et ta peaks sellest arvutist oma sissesaamise passwordi eemaldama. Ta ütles, et ei kavatsegi seda teha, teeb mulle teise kasutaja lihtsalt. Ütlesin, et ma olen lapsevanem ja pean saama näha, mida ta siin teeb ka siis, kui talle see ei meeldi. Ärgu siis tehku valgust kartvaid asju. Lubasin lõpuks arvuti ära viia, sest millegi muu peale ta lihtsalt irvitas. Teda ajas närvi ka see, et hommikusöögilauas ütlesin, et peame koolivaheajal kooliasju arutama ja alustame täna. Ta läheb nii närvi, et kohe lõhkeb. Mina hakkan kohe valust lõhkema ja hakkan nutma. Ma ei tea, mida ma veel saan teha. Minu mõistus on otsas. Asjad on täpselt nii halvad kui nad olla saavad. Tahaks pakku minna. Tahaks kõike otsast peale alata.
***
Unenägu tänasest ööst.
Kaks maailma koos. Olime perega (I, K ja O-ga) ühes vanas uhkes lossis. Lapsed olid korrus ülevalpool toas, meie siis vist teisel korrusel. Enne seda olime H-maal ühes majas, mille katus ei pidanud, see oli üllatav. Aga lossis olid vanad rovvad, sametkardinad, kootud mustriga mitte valgust läbi laskvad kardinad. Nikerdustega mööbel, kulunud. K-l oli külm olnud magada. Sinna lossi kogunes ikka väga suur hulk rahvast, koerad... Kõik sebisid elevalt ringi, ma ei mõistnud üritust. Lossis oli ka üks suur saal, mis natuke meenutas 21.kk saali, kuid oli lossile kohane, natuke väsinud maalingutegakrohvseintega, kipskaunistustega lae all, lühtrid, sametkardinad. Ainult et istmed olid paigutatud nii, et lava oli sisuliselt lae all kõrgel ja istmed seljaga lava poole ja tulid astmeliselt lava juurest alla :)
Palju istmeid oli täis rahvast, peamiselt naised, mingid kunstikollektiivid. Rääkisin juttu, teadsin neid inimesi. Järsku jäi vaiksemaks, tulid sisse mingid tantsutüdrukud väikeste valgete (kääbuspuudli sarnaste) koertega. Teadsin, et need samad olid esinenud eelmisel aastal Mae ja A suvisel peol sealsamas. Pisarad hakkasid voolama, lihtsalt ei saanud teisiti, õhk oli selline, et kõik tuli meelde. Nad ei esinenud, hoopis hakkasime lahkuma, keegi rääkis midagi valju häälega, kõne? Kutse? Ei saanud aru sebimise käigus. Aga läksime me Pärnu rannapromenaadi mööda mingisse kiirsöögikohta. Natuke enne kohale jõudmist tulime mäest alla ja ma avastasin, et olen paljajalu, endal niigi jalalaba kukekannuse muutusest valus ja kange. Valetasin kellelegi enda kõrval, et ostsin just ortoosi, millega on palju kergem käia. Tema ütles, et tal on ka juba ammu see, on küll kergem. Söögikoht oli seest helesinistes toonides. Lauad nagu lastele mõeldud, madalad, kolmjalgsete ümmarguste tooikestega. Asju polnud kusagile panna, reisikotid, jakid vedelesid igal pool. Mõtlesin, et kes see noor naisterahvas oli, kellega ortoosist rääkisin ja keda ma tegelikult tundsin, tal oli kaasas hulk 9-14 aastaseid tüdrukuid (4-5 tk?), kes meenutasid Leip-de lapsi. Ärkasin üles, kui sain aru, et see oli Mae tütar eelmisest (abi)elust.
Enne psühholoogi aega
O
Teisipäeva(ehk üleeilse) õhtul kurtis O, et kurk ja neel on nii valusad, et midagi ei lähe alla. Häält ka väga ei tulnud välja, aga kurk punane hullult nüüd küll ei olnud. Samas oli ta laupäev vastu pühapäeva sõbra pool öösel väga õnnelikult olnud. Ilmselt ta seal eriti tõesti magada ei saanud, madistasid pool ööd nii pööningul kolades kui muidu sõbrapäeva tähistades, ja nii oli poiss kodus juba peale kella kümmet pühapäeva hommikul. Magas poolde päeva. Kurguvalu peale ütlesin, et pangu tähele- õues on talv. Tuleb ikka ilmselt kanda sooja jopet ja saapaid (mitte sügisjopet ja tenniseid nagu ta teeb).
Kolmapäeval oli kõri hommikul tules, aga kuna neelupõletik ei nakka vaid on a) tüsistus b) külmetus, siis saatsin ta kooli koos valu leevendavate imemistablettidega. Päeval helistasin perearstile, sain tõhusamad rohud ja lootsin kiiret paranemist. Leppisin päeval kokku kohtumise O psühholoogiga tänaseks õhtupoolikuks, et rääkida siis, mis saab edasi. Kui töölt koju jõudsime, siis oli pojal hääl olemas, arvutis käis mäng (kole mäng). Keemias oli 2 ja hüüumärk. Pakkusin, et võtku kohe rohtu, varsti saab süüa. Aga O arvas, et kurgul polegi enam häda ja rohtu ei tahtnud vabatahtlikult võtta. Olin kuri kurguarstitädi. Nõudsin, et kuna järgmiseks päevaks midagi e-koolis õppida ei olnud jäetud, pangu kirja, mida ta järgi vastab neljapäeval, reedel ja esmaspäeval. Et siis teha plaan. Madinaga sai kirja pandud ja kokku lepitud- neljapäeval teeb järele matemaatika 3(kahe miinusega) töö ("Ma ei pea seda järgi tegema"), reedel ei ole ühelgi õpetajal järelevastamistunde, esmaspäeval vene keel (hinded 1 ja 2. "Ma nagunii ei õpi"). Iga kord selliseid asju O-ga kokku leppides on mul tunne, nagu oleks tunde ETV-s valimisdebatil veetnud. Oli arvutis kella üheksani, naeris valju häälega, nothing wrong.
Täna (neljapäeva) hommikul tuli täisriides O alla sööma, hääl oli nõrk nagu haigel inimesel (energiatase ilmselt päriselt ka umbes 2/10) ja süda paha. Ütles, et oksendas üleval eilse supi välja. Sain kurjaks (sisimas)- miks ta siis pidi ennast veel riide panema, kui niiii paha on. Loomulikult ei läinud talle söök sisse, hääl ei tulnud välja ja kurk oli ka valus. Panin ta diivanile tuttu, vee kõrvale ja läksime ära tööle.
***
Õhtul on aeg kohtuda psühholoogiga, ilma teisteta.
Teisipäeva(ehk üleeilse) õhtul kurtis O, et kurk ja neel on nii valusad, et midagi ei lähe alla. Häält ka väga ei tulnud välja, aga kurk punane hullult nüüd küll ei olnud. Samas oli ta laupäev vastu pühapäeva sõbra pool öösel väga õnnelikult olnud. Ilmselt ta seal eriti tõesti magada ei saanud, madistasid pool ööd nii pööningul kolades kui muidu sõbrapäeva tähistades, ja nii oli poiss kodus juba peale kella kümmet pühapäeva hommikul. Magas poolde päeva. Kurguvalu peale ütlesin, et pangu tähele- õues on talv. Tuleb ikka ilmselt kanda sooja jopet ja saapaid (mitte sügisjopet ja tenniseid nagu ta teeb).
Kolmapäeval oli kõri hommikul tules, aga kuna neelupõletik ei nakka vaid on a) tüsistus b) külmetus, siis saatsin ta kooli koos valu leevendavate imemistablettidega. Päeval helistasin perearstile, sain tõhusamad rohud ja lootsin kiiret paranemist. Leppisin päeval kokku kohtumise O psühholoogiga tänaseks õhtupoolikuks, et rääkida siis, mis saab edasi. Kui töölt koju jõudsime, siis oli pojal hääl olemas, arvutis käis mäng (kole mäng). Keemias oli 2 ja hüüumärk. Pakkusin, et võtku kohe rohtu, varsti saab süüa. Aga O arvas, et kurgul polegi enam häda ja rohtu ei tahtnud vabatahtlikult võtta. Olin kuri kurguarstitädi. Nõudsin, et kuna järgmiseks päevaks midagi e-koolis õppida ei olnud jäetud, pangu kirja, mida ta järgi vastab neljapäeval, reedel ja esmaspäeval. Et siis teha plaan. Madinaga sai kirja pandud ja kokku lepitud- neljapäeval teeb järele matemaatika 3(kahe miinusega) töö ("Ma ei pea seda järgi tegema"), reedel ei ole ühelgi õpetajal järelevastamistunde, esmaspäeval vene keel (hinded 1 ja 2. "Ma nagunii ei õpi"). Iga kord selliseid asju O-ga kokku leppides on mul tunne, nagu oleks tunde ETV-s valimisdebatil veetnud. Oli arvutis kella üheksani, naeris valju häälega, nothing wrong.
Täna (neljapäeva) hommikul tuli täisriides O alla sööma, hääl oli nõrk nagu haigel inimesel (energiatase ilmselt päriselt ka umbes 2/10) ja süda paha. Ütles, et oksendas üleval eilse supi välja. Sain kurjaks (sisimas)- miks ta siis pidi ennast veel riide panema, kui niiii paha on. Loomulikult ei läinud talle söök sisse, hääl ei tulnud välja ja kurk oli ka valus. Panin ta diivanile tuttu, vee kõrvale ja läksime ära tööle.
***
Õhtul on aeg kohtuda psühholoogiga, ilma teisteta.
Friday, February 13, 2015
Vahekirjad
Näitusest, millelt eemaldati paar videot.
LOE SIIT
First, ma ei ole seda näitust näinud, kuid mulle tuleb ette, et on ennegi olnud nn videoinstallatsioone, mille mõistmisel kunstina jääb mul puudu mõistusest ja ilmselt ka tahtmisest neid mõista. Ma olen esteetilise kunsti pooldaja. Kunsti, mis õilistab, parandab, healib, paneb läbi esteetika mõistma, arutlema, mõtlema. Seega ei suuda ma käsitleda kunstina eksponeeritud ekskremente, pornot, piinamisi, sõjakoledusi, väärastunud vormi läbi elavaid tehinguid ja tegevusi, mis jälkustunde ja mõne aja kestva õuduse kõrval kunstinautimise tunnet küll ei jäta. Jah, on loomulik, et mõnele tekitab halbu mälestusi ja õuduskülmavärinaid ka näiteks maal uppuvast laevast tormis või sm Lenini büst, kuid neid on võimalik vaadata esteetika seisukohast (kaunis maal, lihtsalt üks kuju). Kas gaasikambris kulli mängivaid inimesi saab kuidagi selle alla liigitada? Et on kenad inimesed? Või tore gaasikamber? Kõige hullem, mis nende kahe video näituselt eemaldamisega sai meie rahvale teha on see, et kui igal näitusel, kus keegi ennast vähegi häirituna tunneb, hakataks eksponente eemaldama, siis ilmselt tuleks esimesena sulgeda Okupatsioonimuuseum, seejärel teha revideerimine ajaloomuuseumi külmrelvakambris jne. Two thumbs up sellele, et need videod eemaldati, ja eelkõige selle loo alguses toodud kunstniku enda sõnade pärast.
Ilmselt käib siia alla ka Charlie Hebdo (satiiriajakiri, kelle toimetus sisuliselt hukati), kelle meie ajakirjanduses avaldatud suhteliselt siis "pehmed" pildid minusuguse naljasoonega (või siis naljasooneta) inimese jaoks mõjuvad põlastusväärselt.
***
Kas ma tahan minna maikuus Carmina Buranat laulma? Selles on küsimus...
LOE SIIT
First, ma ei ole seda näitust näinud, kuid mulle tuleb ette, et on ennegi olnud nn videoinstallatsioone, mille mõistmisel kunstina jääb mul puudu mõistusest ja ilmselt ka tahtmisest neid mõista. Ma olen esteetilise kunsti pooldaja. Kunsti, mis õilistab, parandab, healib, paneb läbi esteetika mõistma, arutlema, mõtlema. Seega ei suuda ma käsitleda kunstina eksponeeritud ekskremente, pornot, piinamisi, sõjakoledusi, väärastunud vormi läbi elavaid tehinguid ja tegevusi, mis jälkustunde ja mõne aja kestva õuduse kõrval kunstinautimise tunnet küll ei jäta. Jah, on loomulik, et mõnele tekitab halbu mälestusi ja õuduskülmavärinaid ka näiteks maal uppuvast laevast tormis või sm Lenini büst, kuid neid on võimalik vaadata esteetika seisukohast (kaunis maal, lihtsalt üks kuju). Kas gaasikambris kulli mängivaid inimesi saab kuidagi selle alla liigitada? Et on kenad inimesed? Või tore gaasikamber? Kõige hullem, mis nende kahe video näituselt eemaldamisega sai meie rahvale teha on see, et kui igal näitusel, kus keegi ennast vähegi häirituna tunneb, hakataks eksponente eemaldama, siis ilmselt tuleks esimesena sulgeda Okupatsioonimuuseum, seejärel teha revideerimine ajaloomuuseumi külmrelvakambris jne. Two thumbs up sellele, et need videod eemaldati, ja eelkõige selle loo alguses toodud kunstniku enda sõnade pärast.
Ilmselt käib siia alla ka Charlie Hebdo (satiiriajakiri, kelle toimetus sisuliselt hukati), kelle meie ajakirjanduses avaldatud suhteliselt siis "pehmed" pildid minusuguse naljasoonega (või siis naljasooneta) inimese jaoks mõjuvad põlastusväärselt.
***
Kas ma tahan minna maikuus Carmina Buranat laulma? Selles on küsimus...
Tuesday, February 3, 2015
Päike tuli välja :)
Päriselt ka!
Eile laulsime kooris hulgi lühikesi rahvalaule Tormise seades. Need mõjusid kui palsam hingele! Enamuses on need muidugi kohutavate pealkirjadega: Ära löö noorikut, Orja palk, Nooriku virkuseõpetus, Sakste sõim jt eluliselt tähtsad teemad. Ja üks neist (ei mäleta millise kohutava pealkirjaga) oli suisa minu soololugu. Kuni ma ainus alt veel olen...
Eile laulsime kooris hulgi lühikesi rahvalaule Tormise seades. Need mõjusid kui palsam hingele! Enamuses on need muidugi kohutavate pealkirjadega: Ära löö noorikut, Orja palk, Nooriku virkuseõpetus, Sakste sõim jt eluliselt tähtsad teemad. Ja üks neist (ei mäleta millise kohutava pealkirjaga) oli suisa minu soololugu. Kuni ma ainus alt veel olen...
Monday, February 2, 2015
Püüan päeva
Püüan juba pikemat perioodi tabada mingit positiivset ja stabiilset tooni elus. No ei saa pihta. Fluctuations on nii suure amplituudiga, et ainus, mida seal põhjas teha saan (ja neid põhju on väga sageli sel talvel) on endale kinnitada, et varsti-varsti see möödub, ja keskendun hingamisele.
***
Ma ei saa aru, kas ma teen õigesti, kui võtan O-lt ära arvutijuhtmed ja palun tal midagi muud tegemist leida- lugeda, loovtööle kava koostada, drooni parandada... Võõrutusnähud on olemas ja meie omavahelisi suhted need ei paranda ja ma ei tea, mida teha. Õues käia ei saa ja ühe teise inimese taga seisab O-le jõusaali kaardi tegemine, et tal mingigi füüsiline koormus peal oleks. Ülehomme on mul (koos I-ga) psühholoogi aeg, et neil teemadel edasi minna.
***
Ümberringi käib sõda. Koldeid muudkui tuleb juurde ja rahutused laienevad teistesse riikidesse. Kas tõesti oleme meiegi varsti sealmaal?
***
Kooli Vanematekogus arutasime mõistlike asjade asemel missiooni-visiooni ja strateegiat. See, et iga paari nädala tagant tunniplaan muutub, on väike asi- see on sellepärast, et õpetajatel ei jääks tunniplaani auke (!!!). Lapsevanem Y helistas mulle the other day ja ütles, et leidis juhuslikult lauasahtlist kirja aastast 2006, kui tema esiklaps koolis käis ja ta kooliga pikka kirjavahetust samal teemal pidas! Nothing has changed. Sain koosolekul siiski targemaks, et see hullus lõpeb juba 2018, kui valmib riigigümnaasiumi hoone ja põhikool jääb omaette suurde majja.
***
Kodanikud potentsiaalselt valitavad rahvasaadikud on kommionu kombeid külge võttes päris kleepekaks muutunud. Bussis, poodides, FB-s.
***
Kui aasta alguses tööd ei paistnud, siis nüüd voolas sisse 11 potentsiaalset tööd 1 päevaga! Tänan, tänan, nii peakski jätkuma. Käisin eelmisel nädalal ja ka sel nädalal klientidega kohtumisel ja püüan vaatamata "sügavale augule" pakkuda parimaid mõlemapoolseid lahendusi. Palun laineharjale tagasi kiiremini!
***
Mul hing ei helise ja see on valus. Püüdsin eile harjutada tulevaste kontserdide repertuaari ja ei suutnud. Jälle põhi käes. Ja ainus, mida saan teha on mõelda, kuidas varsti olen täpselt teisel pool harjal. Praegu see mind lohutabki. Tahaks kusagile kooli minna õppima, kuhu küll?
***
Ma ei saa aru, kas ma teen õigesti, kui võtan O-lt ära arvutijuhtmed ja palun tal midagi muud tegemist leida- lugeda, loovtööle kava koostada, drooni parandada... Võõrutusnähud on olemas ja meie omavahelisi suhted need ei paranda ja ma ei tea, mida teha. Õues käia ei saa ja ühe teise inimese taga seisab O-le jõusaali kaardi tegemine, et tal mingigi füüsiline koormus peal oleks. Ülehomme on mul (koos I-ga) psühholoogi aeg, et neil teemadel edasi minna.
***
Ümberringi käib sõda. Koldeid muudkui tuleb juurde ja rahutused laienevad teistesse riikidesse. Kas tõesti oleme meiegi varsti sealmaal?
***
Kooli Vanematekogus arutasime mõistlike asjade asemel missiooni-visiooni ja strateegiat. See, et iga paari nädala tagant tunniplaan muutub, on väike asi- see on sellepärast, et õpetajatel ei jääks tunniplaani auke (!!!). Lapsevanem Y helistas mulle the other day ja ütles, et leidis juhuslikult lauasahtlist kirja aastast 2006, kui tema esiklaps koolis käis ja ta kooliga pikka kirjavahetust samal teemal pidas! Nothing has changed. Sain koosolekul siiski targemaks, et see hullus lõpeb juba 2018, kui valmib riigigümnaasiumi hoone ja põhikool jääb omaette suurde majja.
***
Kodanikud potentsiaalselt valitavad rahvasaadikud on kommionu kombeid külge võttes päris kleepekaks muutunud. Bussis, poodides, FB-s.
***
Kui aasta alguses tööd ei paistnud, siis nüüd voolas sisse 11 potentsiaalset tööd 1 päevaga! Tänan, tänan, nii peakski jätkuma. Käisin eelmisel nädalal ja ka sel nädalal klientidega kohtumisel ja püüan vaatamata "sügavale augule" pakkuda parimaid mõlemapoolseid lahendusi. Palun laineharjale tagasi kiiremini!
***
Mul hing ei helise ja see on valus. Püüdsin eile harjutada tulevaste kontserdide repertuaari ja ei suutnud. Jälle põhi käes. Ja ainus, mida saan teha on mõelda, kuidas varsti olen täpselt teisel pool harjal. Praegu see mind lohutabki. Tahaks kusagile kooli minna õppima, kuhu küll?
Thursday, January 15, 2015
Kuidas kool mõjub?
Sel aastal olid pikad pühad ning ka meie puhkasime kollektiivselt jõuludest kuni laste kooliminekuni.
Meeldetuletuseks nii palju, et novembris hakkasin koolile selgitama, et O-l on vaja mingit abi, et õpitulemusi kuidagi suurendada. Et tal on mingi ilmselt psühhosomaatiline probleem, et igal teisipäeval hakkab kõht valutama, tekib tunne, et tahaks oksendada, ja igal neljapäeval see tunne õhtuks kaob, ta käis koolis vaid esmaspäeval ja reedel. Päädis see sellega, et O suunati detsembri keskel, kui veerand hakkas läbi saama, matemaatika konsultatsioonides käima, ta peaks ka iga päev peale kooli õpiabisse jääma, et järgmiseks päevaks valmistuda ja koolipsühholoog rääkis temaga põgusalt.
Käisin O-ga detsembris ka perearsti juures, kes kuulas mure ära (äkki on tõesti mingi bakterioloogiline häda?), tegi vereproovi (mis ei näidanud midagi erilist) ja andis saatekirja taastusravi arstile (kes sai ainsana teha saatekirja edasi psühholoogile). Psühholoogile saime numbri 2.jaanuariks.
2. jaanuaril veetsime tunni psühholoogi juures, kes on ilmselt väga kompetentne kliiniline psühholoog ja ühtlasi ka O-le juba natuke tuttav Viimsi Keskkooli koolispühholoog. Et olime esimest korda vastuvõtul, siis pidin alguses mina rääkima oma nägemuse probleemist ja siis tegi seda O. Et minu nägemus koosneb siiski sellest, mis seis on koolis, sellest, mida ma olen ette võtnud ja mida kool on ette võtnud (või siis noh, ei ole ette võtnud), siis loomulikult ei pidanud närv selle pika selgituse jooksul vastu ning ma hakkasin korduvalt nutma (enesehaletsus? kuidas küll sellest üle saada???). O seevastu ei rääkinud midagi asjalikku, oli tõre ja tõrges. Koolis, esmase põgusa jutuajamise jätkuks sellesama psühholoogiga, pidi O minema ja kokku leppima aja, mil mingit testi teha, aga poiss lihtsalt ei läinud. Ütles, et unustas ära. Ilmselt oli seal mingi annus häbi sellest unustamisest ja vastuseis sellele, et ka mina ruumis olin. Võin öelda, et see tund sai kasutatud ps-le oma arvamuse, nägemuse ja tegemiste kirjeldamiseks (ja muidugi kõike ei jõudnudki käsitleda). Järgmiseks sammuks otsustasime, et O teeb selle tegemata testi ära, mina täidan küsimustiku O kohta, mille ps mulle saadab ja siis võtame uuesti ühendust.
5.jaanuaril algas kool. 6. jaanuaril O-l oli halb olla ja ta ei läinud kooli, halb oli olla veel kolmapäeva öö vastu neljapäeva (nagu ka novembris, nagu ka detsembris). Reedel koolis.
Laupäev 10.jaanuar oli rahulik päev. O oli toas ja enamuse ajast arvutis. Keegi külas ei käinud. Kella 21 ajal ajasin ta arvutist ära. Ca 23.30 läks voodisse. Meie ka. Kell 00.30 tuli O meie tuppa, et tal on kohutav olla- süda peksab ja nagu mingi klomp on kurgus. Mulle kangastus luupainaja. Istus meie voodi äärele ja käskis kiirabi kutsuda. Ütlesin, et kiirabi ei tule nii lihtsalt, mis ikkagi viga on. Mõõtsime vererõhku, võrdlesin pulssi enda omaga. Oli kole kiire. Meie vererõhuaparaat näitas kord aiateibaid ja ERROR ja siis 120/143. Helistasin kiirabisse. Tunne ei paranenud.
Kiirabi tuli 20 minutiga Lasnakalt. Selleks hetkeks oli O-l parem olla, tegi juba natuke nalja, aga oli ehmatanud ja pulss oli ikka kiire. Kiirabi sai tulemuseks 120/72 (superluks vererõhk ju) ja pulss 100, mille allalangemist nad ootasid kohapeal. Küsisid väga õigeid asju O-lt, mis võiskid põhjustada kõike seda, midagi välja ei koorunud. Diagnoosiks kollasele paberile jäi ärevushäire.
Loomulikult panin kogu selle juhtumi pühapäeval e-postiga psühholoogile teele. Midagi on vaja ju kiiresti ette võtta.
Ja nüüd siis on täna O-l testi tegemine ja siis kavandame juba järgmisi samme.
Meeldetuletuseks nii palju, et novembris hakkasin koolile selgitama, et O-l on vaja mingit abi, et õpitulemusi kuidagi suurendada. Et tal on mingi ilmselt psühhosomaatiline probleem, et igal teisipäeval hakkab kõht valutama, tekib tunne, et tahaks oksendada, ja igal neljapäeval see tunne õhtuks kaob, ta käis koolis vaid esmaspäeval ja reedel. Päädis see sellega, et O suunati detsembri keskel, kui veerand hakkas läbi saama, matemaatika konsultatsioonides käima, ta peaks ka iga päev peale kooli õpiabisse jääma, et järgmiseks päevaks valmistuda ja koolipsühholoog rääkis temaga põgusalt.
Käisin O-ga detsembris ka perearsti juures, kes kuulas mure ära (äkki on tõesti mingi bakterioloogiline häda?), tegi vereproovi (mis ei näidanud midagi erilist) ja andis saatekirja taastusravi arstile (kes sai ainsana teha saatekirja edasi psühholoogile). Psühholoogile saime numbri 2.jaanuariks.
2. jaanuaril veetsime tunni psühholoogi juures, kes on ilmselt väga kompetentne kliiniline psühholoog ja ühtlasi ka O-le juba natuke tuttav Viimsi Keskkooli koolispühholoog. Et olime esimest korda vastuvõtul, siis pidin alguses mina rääkima oma nägemuse probleemist ja siis tegi seda O. Et minu nägemus koosneb siiski sellest, mis seis on koolis, sellest, mida ma olen ette võtnud ja mida kool on ette võtnud (või siis noh, ei ole ette võtnud), siis loomulikult ei pidanud närv selle pika selgituse jooksul vastu ning ma hakkasin korduvalt nutma (enesehaletsus? kuidas küll sellest üle saada???). O seevastu ei rääkinud midagi asjalikku, oli tõre ja tõrges. Koolis, esmase põgusa jutuajamise jätkuks sellesama psühholoogiga, pidi O minema ja kokku leppima aja, mil mingit testi teha, aga poiss lihtsalt ei läinud. Ütles, et unustas ära. Ilmselt oli seal mingi annus häbi sellest unustamisest ja vastuseis sellele, et ka mina ruumis olin. Võin öelda, et see tund sai kasutatud ps-le oma arvamuse, nägemuse ja tegemiste kirjeldamiseks (ja muidugi kõike ei jõudnudki käsitleda). Järgmiseks sammuks otsustasime, et O teeb selle tegemata testi ära, mina täidan küsimustiku O kohta, mille ps mulle saadab ja siis võtame uuesti ühendust.
5.jaanuaril algas kool. 6. jaanuaril O-l oli halb olla ja ta ei läinud kooli, halb oli olla veel kolmapäeva öö vastu neljapäeva (nagu ka novembris, nagu ka detsembris). Reedel koolis.
Laupäev 10.jaanuar oli rahulik päev. O oli toas ja enamuse ajast arvutis. Keegi külas ei käinud. Kella 21 ajal ajasin ta arvutist ära. Ca 23.30 läks voodisse. Meie ka. Kell 00.30 tuli O meie tuppa, et tal on kohutav olla- süda peksab ja nagu mingi klomp on kurgus. Mulle kangastus luupainaja. Istus meie voodi äärele ja käskis kiirabi kutsuda. Ütlesin, et kiirabi ei tule nii lihtsalt, mis ikkagi viga on. Mõõtsime vererõhku, võrdlesin pulssi enda omaga. Oli kole kiire. Meie vererõhuaparaat näitas kord aiateibaid ja ERROR ja siis 120/143. Helistasin kiirabisse. Tunne ei paranenud.
Kiirabi tuli 20 minutiga Lasnakalt. Selleks hetkeks oli O-l parem olla, tegi juba natuke nalja, aga oli ehmatanud ja pulss oli ikka kiire. Kiirabi sai tulemuseks 120/72 (superluks vererõhk ju) ja pulss 100, mille allalangemist nad ootasid kohapeal. Küsisid väga õigeid asju O-lt, mis võiskid põhjustada kõike seda, midagi välja ei koorunud. Diagnoosiks kollasele paberile jäi ärevushäire.
Loomulikult panin kogu selle juhtumi pühapäeval e-postiga psühholoogile teele. Midagi on vaja ju kiiresti ette võtta.
Ja nüüd siis on täna O-l testi tegemine ja siis kavandame juba järgmisi samme.
Uue hooga
Pole tõesti nii ammu kirjutanud, et pidin lausa järgi vaatama, millest viimati juttu oli.
Tuvastasin, et mul on tegemata:
- kokkuvõte eelmisest aastat
- lubadused selleks aastaks
- mis on juhtunud kahe aasta vahepeal :)
Kõigepealt tänan kõiki oma kalleid lähedasi, armsaid sõpru ja kaasteelisi. Mul on soe ja tänulik tunne, kui mõtlen kõigile, kellega teed sel aastal ristusid või kellega vaid kirja teel olen suhelnud. Aitäh teile, kõik see hea tuleb teile kordades tagasi.
Minus on jõudu mõju avaldada, vastu võtta, särada ja toetada tervet emakest Maad just tänu suhetele kõigega ja kõigiga. Ja mul on tunne, et minu panus loeb. Olen sel aastal näinud ennast suure ja kõike-hõlmavana ja väikese ning tähtsusetuna. Nagu ikka kõigun ma suure amplituudiga äärmuste vahel ning see hakkab mulle kuidagi selgeks saama. Suudan juba olla hetkes, nähes nii taha kui ettepoole ja luua sellega soovitut. Aga kõige olulisem on, et hetk, milles elan ja mõtlen on minu jaoks õnnelik. Ma ei vaja uusi asju õnnelik olemiseks, küll aga vahel mõnd konkreetset inimest. Üks täiusehetk saabus detsembri lõpul, kui K koju tuli ja perekond oli koos.
Algusest peale siis.
KOKKUVÕTE 2014
kui ma 31.detsembril mõtlesin möödunud aastale, siis esimese asjana ei tulnudki kohe midagi pähe peale selle, et jalg kogu aeg valutas. Natuke järele mõeldes tuli aga väga palju asju pinnale, üks olulisem kui teine!
1. Aasta peasündmuse auhind läheb sündmusele Minu Armas Õekene Sai Beebi J.B.
2. Laps K kolis Taani
3. Laps O hakkas pingutusi näitama, kuid tulemusteni on veel pikkpikk tee
4. Laulsin kirikus Vivaldit.
5. Tegin tublisti tööd.
6. Tegin üle väga pika aja koolitusi.
7. Laulupidu, laulupidu! Ja tantsupidu ka!
8. Sain mitmeid väga armsaid uusi tutvusi
9. Külastasin esimest korda elus nõida
10. Oskan olla hetkes
LUBADUSED SELLEKS AASTAKS
1. Võtan kaalus alla :) See on ilmselt selline kontoriroti tavapärane uusaastalubadus :)
2. Tegelen O probleemidega teadusel põhinevate vahenditega ja kui tulemused ei paista, siis- nõia juurde marss
3. Tõmban ligi vaid sobivaid ja õpetlikke kliente
4. Loen Rahvusraamatukogus kõiki neid raamatuid, mis huvi pakuvad- nii tööga seotud kui filosoofilisi asju
5. Mediteerin rohkem (mul on nii õigeid ja häid kristalle, mis kõik ootavad suhtlemist!)
6. Hoian jalad maas (raha ja materiaalsete väärtuste suhtes)
7. Annan end rohkem vardjate hoolde (arenemise ja hoidmise suhtes), tasandan karmat
8. Tutvun JB-ga, selleks on terve suvi!
9. Püsin positiivsel poolel ja toetan inimkonna puhastumist
10. Teen 3 koolitust lisaks oma tööle
Ja siis see viimane teema- seda käsitlen järgmises sissekandes.
Tuvastasin, et mul on tegemata:
- kokkuvõte eelmisest aastat
- lubadused selleks aastaks
- mis on juhtunud kahe aasta vahepeal :)
Kõigepealt tänan kõiki oma kalleid lähedasi, armsaid sõpru ja kaasteelisi. Mul on soe ja tänulik tunne, kui mõtlen kõigile, kellega teed sel aastal ristusid või kellega vaid kirja teel olen suhelnud. Aitäh teile, kõik see hea tuleb teile kordades tagasi.
Minus on jõudu mõju avaldada, vastu võtta, särada ja toetada tervet emakest Maad just tänu suhetele kõigega ja kõigiga. Ja mul on tunne, et minu panus loeb. Olen sel aastal näinud ennast suure ja kõike-hõlmavana ja väikese ning tähtsusetuna. Nagu ikka kõigun ma suure amplituudiga äärmuste vahel ning see hakkab mulle kuidagi selgeks saama. Suudan juba olla hetkes, nähes nii taha kui ettepoole ja luua sellega soovitut. Aga kõige olulisem on, et hetk, milles elan ja mõtlen on minu jaoks õnnelik. Ma ei vaja uusi asju õnnelik olemiseks, küll aga vahel mõnd konkreetset inimest. Üks täiusehetk saabus detsembri lõpul, kui K koju tuli ja perekond oli koos.
Algusest peale siis.
KOKKUVÕTE 2014
kui ma 31.detsembril mõtlesin möödunud aastale, siis esimese asjana ei tulnudki kohe midagi pähe peale selle, et jalg kogu aeg valutas. Natuke järele mõeldes tuli aga väga palju asju pinnale, üks olulisem kui teine!
1. Aasta peasündmuse auhind läheb sündmusele Minu Armas Õekene Sai Beebi J.B.
2. Laps K kolis Taani
3. Laps O hakkas pingutusi näitama, kuid tulemusteni on veel pikkpikk tee
4. Laulsin kirikus Vivaldit.
5. Tegin tublisti tööd.
6. Tegin üle väga pika aja koolitusi.
7. Laulupidu, laulupidu! Ja tantsupidu ka!
8. Sain mitmeid väga armsaid uusi tutvusi
9. Külastasin esimest korda elus nõida
10. Oskan olla hetkes
LUBADUSED SELLEKS AASTAKS
1. Võtan kaalus alla :) See on ilmselt selline kontoriroti tavapärane uusaastalubadus :)
2. Tegelen O probleemidega teadusel põhinevate vahenditega ja kui tulemused ei paista, siis- nõia juurde marss
3. Tõmban ligi vaid sobivaid ja õpetlikke kliente
4. Loen Rahvusraamatukogus kõiki neid raamatuid, mis huvi pakuvad- nii tööga seotud kui filosoofilisi asju
5. Mediteerin rohkem (mul on nii õigeid ja häid kristalle, mis kõik ootavad suhtlemist!)
6. Hoian jalad maas (raha ja materiaalsete väärtuste suhtes)
7. Annan end rohkem vardjate hoolde (arenemise ja hoidmise suhtes), tasandan karmat
8. Tutvun JB-ga, selleks on terve suvi!
9. Püsin positiivsel poolel ja toetan inimkonna puhastumist
10. Teen 3 koolitust lisaks oma tööle
Ja siis see viimane teema- seda käsitlen järgmises sissekandes.
Subscribe to:
Posts (Atom)