Tänan-palun

Ja jälle tuli uus lumi pääle. Tänan!

Eile sai abikaas esimest korda lund lükata sel aastal. Ega seda palju polnud, kuid autorataste all kinnimätsitud lumi vajas juba natuke udjamist, et sinna suuri mügarikke mitte lasta kasvada. Muidu sulab kevadel ratastealune osa tükk aega hiljem, kui ülejäänu.

Palun veel lund! 

Mõistlikult...

Põhjendamatu mittekirjutamine

Viimasest postitusest on tõesti liiga palju aega möödas, nii et ma ei teagi õieti, kust pihta hakata.

Pidasin sünnipäeva. Tegelikult ei pidanud ka. Tööl oli hommikusöögilaud õnnitlustega ja kodus oli alati-liiga-lühikeseks-ajaks minu armas naabrinaine. Ja pühapäeval tegime naduga (kel kadripäeval sünnipäev oli) ühise väikese istumise väheste järgijäänud sugulastega.

Mind on tabanud eestlaste rahvustaud- muretsemine. Pole vaja olla pühholoog, et selleks põhjusi otsida.

• O ja tema hakkamasaamine koolis on minu meelehärm nr 1.
• Firma ja selle erinevate funktsioonide muutmine/täiendamine/väljatöötamine/arendamine ja kõik need teised õõnsad ja tähtsad sõnad on meelehärm nr2.
• Oma projektid, kontori juhtimine (no jõulude aegu on see ka natuke suurem ülesanne tõesti) ja inimestega hulgisuhtlemine on küll väga tore, aga killustab mind, mistõttu on mu aju nagu pragunenud peegel.
• Mul on mure ka oma kalli mehe tervise pärast, kuigi nagu otseselt põhjust pole. Aga tema istuv eluviis ja ökosotsiaalselt soovitavate tegevuste mittetegemine ning kõhule-pai-toidu mittemanustamine ei jäta mulle valikut. Aga jääraga on alati nii, et talle mingi mõtte "päheistutamine" on väga aja- ja vaimujõumahukas ning tulemus ei sõltu heast müügioskusest, vaid tema sisetundest (mugavus vs. hädavajadus).

Hingan. Sellepärast, et lihtsalt lähen jälle närvi, kui neile asjadele mõtlen.

Küll on hea, et minu kallis beebiootel õeke ennast enam-vähem kenasti tunneb ja tal (tinglikult) kôik hästi on. Muidu ma oleks tõelises masennuksissa.

Jah. Kõik pole siiski halvasti.

>>>

Jõudsin vahepeal koju. Kell oli juba kolmveerand kaheksa. O tuli ja aitas poekraami kappidesse panna. Uurisin siis, et kas kodused tööd on tehtud. On küll, oli vastus. 

-Mis sul venkus õppida jäi? 

- Sõna utshitsa ja utshit pööramine. 

- Kas õppisid ise ära? 

- Jaa.

- Palun pööra! 

Vaikus. Pikk arusaamatu vene keelele sarnanev pudikeel. ??? Mine üles ja õpi ära. 

15 minutit hiljem. 

- Õppisin ära. 

- Nii, palun pööra. 

- Ja utshu, tõ utshu... mök mök mök

Röögatan: mine ja õpi pähe.

Miks sa pead kohe karjuma? Küsib poiss süütult.

Kell on 20.10.

10 minuti pärast.

- ?

- Ja utsus, tõ utsush, on,ona uts... mökimökimää...

- ?

- KUIDAS SA JULGED TULLA SIIA KUI SA EI OLE SELGEKS ÕPPINUD???

Jookseb üles.

Veel 15 minutit hiljem.

- Nooo....?

- Ja utshitsa, tõ utshut.. mök mök mök

- (Rahulikult) Võta nüüd paber ja kirjuta üksteise alla kõik need pöörded.

- Jah.

- Võtab pastaka ja laksab valesid pöördelõppe. Vaata, sul on ju need siin vihikus olemas!

Karjub vastu: Ma ju kirjutan sealt!

Tormab üles. Vist äkki õpib?

15 aeglast minutit mööduvad, O tuleb alla paber peos.

- ?

- Loeb aeglaselt ja ebalevalt, paberilt tuge vajades kõik õigesti ette.

- Oooo, kuidas on selle teise verbiga, mis ka tuli selgeks saada- utshit?

Kannab selle ka õigesti ette.

- Miks sa pead alati karjuma?

- Ma ei karju ju alati, aga sa ajad mul kopsu üle maksa, sest ootad, et ma õpetaksin, mitte  et sa ise ära õpiksid.

Kas ma olin ülekohtune?

>>>

Käisin eile I-ga teatris. Draamateatris, tükk nimega Kontakt.

###

Ooo, mu kallis poja tuli ja kallistas mind praegu ning ütles aitäh, et aitasin tal õppida!

###

Seega- Kontakt. Vaadatav tükk mehelt nimega Martin Algus. (Onju, kõlab nagu õpilase pseudonüüm oma luuletuste avaldamisel kooli luulekonkursil?). 

Teatri koduleht ütleb, et "See on lugu universaalsest soovist olla ühenduses iseenda ja maailmaga." Võibolla tõesti. See on väga vilusoohviline lause ning ei anna kuidagi edasi näidendi sisu. Kolm kordamööda stseenidena mängitavat "liini", mis lõpevad läbi teatud analüüsifaaside, kus jõutakse oma ummikseisude ja sundkäitumise põhjusteni minevikus sorides, kahe liiniga, kus siis toimub kontakt. Iseendaga. Millegipärast arvan ikka veel, et selle võiks olla kirjutanud naisterahvas. Aga konsulteerides teatri kodukaga tundub, et M.A. on ikka päriselt ka mees. Igatahes oli vahva, kuid ebaühtlase kvaliteediga etendus. Ilmselt kirjaniku vähese kogemuse tõttu.

Teatrist Solarise toidumaailma hommikusöögi heeringa järgi siirdudes panin tähele silmatorkavalt valgete juustega keskkooli poissi, kes ka teatris oli samal etendusel. Isver, muidugi ei vahi ma poisse. Aga mul oli juba teatris tunne, et ma tean teda. Niisiis, puuviljalette uurides tõstsin silmad võltsvalguses siranud porganditelt samal ajal Teaga, kes on minu h-m sugulase R parim sõbranna. Tea oli kolme mehega (mees ja kaks poega) samal etendusel ja me lihtsalt seal ei näinudki! Ja see valgete juustega poiss oli üks poegadest. Aga ilmselt me kohtume veel Tln-as, sest Tea käin iga kuu 1 nädala graafikakursusel. Nimelt teeb ta tööd vaid soojal ajal ja maitsvate marjadega- kasvatab kultuurmustikaid ja maasikaid.

Aga enne teatrit... oli mul massaaž poolteist tundi. Nii et oli tõeliselt lõõgastav õhtu. Ausalt, ma olin selle ära teeninud. Aitähh!

Olen siin nüüd kogu selle saaga pulgakesega tääbi toksinud. Ja väsinud. Tervitan kõiki.

>>>

Ps! Ma väga-väga palun, et hakkaks selle vihma asemel juba kord lund sadama. Suusad võtsin jubaa novembri alguses välja... labidad ka. Ja oleks nagu ettevalmisstus jõuluajaks. Please.....

Vahel lähevad soovid täide

... ja täna hommikul sadas laia lund tänavalaternate taustal.

Hetkeks on jälle teed puhtaks sulanud. Ilmselt soovisin ma natuke valesti- sõnastuse täpsus on kõige alus.

Niisiis.

Ma väga-väga palun, et tuleks maha kevadeni kestev paras kiht lund, et saaks kõiki talvemõnusid nautida; mis saaks iganädalaselt lisa, et katta vana ja määrdunud kiht uue ja puhtaga.

Pikk jutt eimillestki

Mu auto oli must juba nädalaid ja lähim pesula meie valla Statoilis. Ma ju olen rääkinud, et ma ei ole eriti kelmikas tujus viimasel ajal, täna aga suutis teenindusjaama müüja mind küll naerma ajada.

- Tere, soovin autot pesta.
-  Jah, millist pesu soovite? (osutab tahvlile seinal. Tahvel on analoogne Statoili kodukal olevale, millel on 4 pesuprogrammi: põhipesu, superpesu, poleerimispesu, püsivahapesu.)
- Ma ei tea, auto päris must, mis ma peaks võtma?
- Kas te tahate vahaga pesu?
- Jah.
-  Meil on püsivahapesu, mis kestab kuni 5 pesu ja tavalise vahaga.
- Sobib tavalise vahaga.
- Ega teil pole suusaboksi katusel?
- Ei ole.
- Mingeid muid väljaulatuvaid vidinaid?
- Ei.
- Kas teil on tagumisel aknal kojamees?
- Muidugi on. Aga ma tahaks ainult auto ära pesta.
- Hahahaa

Muidugi oli naljakas, et isegi nii  lihtne toiming nagu auto pesu sunnib pikka dialoogi maha pidama.  Tagumise kojamehe ümber andis müüja mingil põhjusel kilekoti, mille ma arusaamatul ajendil ka sõnakuulelikult paigaldasin. See on siiani seal. Ja auto särab esimese lörtsini nagu pühademuna.

Pihtimus

Kui mul oleks oma ingel, siis ilmselt lendab ta praegu mu ümber närviliselt ringi ning hoiab kahe käega peast. Pole muidugi kerge ennast oma ingli kingadesse panna. Eriti, kui oled viimasel ajal lihtsalt vastik olnud.

Ja ma pihin.

Olen viimaste päevade jooksul olnud O-ga hea, kuri, pahane, õpetav, toetav, mänguliselt õpetav, kisanud, karjunud ja... andnud kõrvakiilu. Kaevake nüüd mind kõik kohtusse, sest lõin last, kes on minust pikem ja vastas millelegi (mida ma muidugi enam ei mäletagi) äärmiselt lugupidamatult. Lisaks ütlesin talle, et ta ei "möliseks" kõigele vastu. Ja seda kaks korda kahe päeva jooksul. Sest ma ei osanud olla enam inimväärikas peale tema igasuguseid vastuväiteid kõigele (ma ei kasuta superlatiive niisama, uskuge). Olen täiesti teadlik, et alandasin eelkõige iseennast selle käiguga, kuid pada ajas sel hetkel üle ääre. Loomulikult oli kell miljon ja mingid asjad jälle selgeks õppimata. Tegelikult ajas nii üle ääre, et oleksin olnud veel bitchim, aga suutsin takerdada ennast hingamisse ja rahunemisele suunata. Ja mees magas juba ülakorrusel.

Kasutan nüüd taktikat, et lihtsalt ei lase poja enne magama, kui kõik on õpitud. Vene keele kontrolltöö oli 3-. Mate viimane töö 2. Ajaloo töö 3. Geograafia töö 3. Äkki lõpetaks? Jätaks ta siis istuma, kui poiss toime ei tule selle programmiga, mis on just temavanustele määratud? Niisiis taon rauda, siplen ahastuses, poen nahast välja, piinan last, ennast ja peret (sest mul konstantselt kohutav tuju). Eile lõpetasime paar minutit enne keskööd, sest 20 venekeelse sõna iseseisev (selgeks) õppimine on tema jaoks mission impossible. Õnneks ei olnud tal muud vene keeles õppida. AGA... praegu just vaatasin e-kooli, kuhu on tekkinud järjekordne x selle eest, et vene keele töö vigade parandus on tegemata (... sa näed ja sa ei halasta!).

Otsin lohutust šokolaadist, tantsutrennist, jooksmisest, laulmisest, lugemisest.
Töö ei edene.
Laulda ei taha.
Tantsusammud lähevad segamini.
Raamatulugemise aeg on kahanenud 3 reani eile õhtul voodis, sest rohkemaks pole jaksu.

Homme on parem.

Mul on nii kahju!

Mul on niiiii kahju neist, kes Riia Maxima poe varingus surma või viga said. Mul kahju nende lastest, vanematest, nende kassidest, koertest ka.

Mul on kahju sellest 17-aastasest poisist Tartus paar nädalat tagasi, kes, kõrvaklapid peas, rattaga rongi ette sõitis.

Mul on kahju sellest haavast, mis Sirbi-saaga meie kultuurilehte lõi.

Mul on kahju neist, kes üksteisele kasvõi ainult sõnades siiralt halba soovivad.

Mul on kahju, kui targad inimesed poliitikasse siirdudes kaotavad sideme Tavaliste Inimeste ja Tavalise Eluga.

... jne jne

Iga kord, kui kusagil midagi tõeliselt valusat ja hoolimatut juhtub on tunne, et ma olen kaasvastutaja. Ilmselt on see mingi psühhiaatria valdkonda kuuluv viperus, aga ma ei ole sellega siiani tegelenud. Ütlen endale vaid, et ära võta nii isiklikult. Ja võtan ikka. Ega ma kujutakski ette, et ma ei võtaks südamesse asju, mis on minu hinges südamesse võtmist väärt. Nagunii on palju asju, millesse ma kuidagi puutuda ei saa, aga siiski võtan südamesse- nagu Mehhiko lahe naftaõnnetus, pestitsiididega mürgitamine, arulage kaevandamine, nafta raiskamine jne jne. Ma olen inimkonna ühe liikmena vastutav, mul on häbi. Ja ma palun iga kord vabandust või jagan ennast osaduses (imelik väljend, aga nii on). 

Täna mõtlen ma Riia õnnetusele. Ja mul on nii kahju.

Polaar..., aru ei saa, kas -öö või -päev

Juba hakkas. Naabrinaine, vana kirjatsura, on langenud selle ohvriks ja ta ei ole ainus.

Lund ei ole. Palk on väike. Pilet Kanaaridele on ostmata. O on haige. Seinalt kukuvad plaadid ja töömehed on Norras. Isegi Pöffi filmide hulgast ei suuda teha valikut, sest... tuju ei ole. Heaoluühiskondlik "probleem" või polaar...?

Ühiskond valetab. Kõik ja kõigile. Lang, Kender, erakonnad ja ettevõtjad. Ja süüdi on kes? Polaar... Sest kõik vabaneb tavaliselt, kui saabub PÄEV, ilma polaarse osata. Kahjuks kõik ei LAHENE.

Isegi päike vahetab magnetpoolusi ja me ei näe seda, sest on polaar...

Plan A or my options for cases like that:

• suur valge paber ja palju õli- või akrüülvärve
• tantsutrenn. Seal ei saa mõelda muule kui vaid koordinatsioonile ja muusikasse minekule
• koorilauluproov. Believe: laulda klassikalisi keerulisi koorilaule on hingele palju kosutavam kui Tõnis Mäe "Koitu". Kuulamisel on vist teistpidi.
• intervjueeri lõbusaid inimesi. Neid siiski on veel :)
• super hea raamat
• film, millest sa ei osanudki midagi oodata, osutub fantastiliseks. Ma OLEN elus suht vähe filme vaadanud ja avastamist jagub

Eksekutiivkokk

Mõista-mõista - kes see on?
Ja mina pean ta üles leidma kahele kenale itaalia mehele :) Eestist.

Dear God and other friends, please share me universal and working search hints!

Whatsapp on sõrmedele väsitav

... sellepärast siis kirjutan ikka siia ka :)

Tahtsin öelda, et kui pühapäeval isa juures olime ja rääkisime, siis keegi helistas isale. Ja mis mina kuulen (sinu jutu sekka): "Ei ole midagi, ongi hea vahelduseks natuke üksi olla. Kass nõuab jah toimetamist, aga saame hakkama. Kõik on korras...". Näed siis! Loodan südamest, et see tõesti nii on, mitte öeldud kellegi rahustamiseks. Ja kui M tagasi jõuab, siis läheb vana hooga edasi. Aga tavaliselt on nii, et vanale karule uusi trikke juba ei õpeta.

Laupäeval 17.30 tuli meile külla perekond T, kes on väga seltskondlikud 3 lapsega pere. Suhelnud oleme nii tööalaselt kui H-m praami peal- ka neil on saarel elamine suveks. Kõik oli väga tore, aga nad lahkusid kell 00:45, mil ma olin sisuliselt surnud ja ümber kukkumas. Järgmisel päeval oli asi veel hullem- olin nii energiast tühi, et ei seisnud õieti püstigi. Keegi neist tegelastest kasutas mind lihtsalt sidrunina ja ma ei saanud sellest enne arugi. Ja siis Sina olid ka veel õnnetu ja tegid naerunägu :( Kui isa juures käidud oli läksin otsejoones magama. Ja magamast otsejoones tormise Merivälja muuli juurde laineid nautima ja siis käisime I-ga ja panime ema hauale küünla. Sest, nagu isa juba 3 korda on toonitanud, on teisipäeval ema surma aastapäev. Ma ei suuda- mis ma nüüd siis pean kuidagi seda tähistama? Või meenutama seda päeva? Usu mind- ma parema meelega unustaks selle igaveseks ja meenutaks ema kõigil muudel päevadel. Ma ei saa seda isale öelda, aga tahaks küll. Seega oli mul energiapuudus, sant tuju ja vimm isa ütlemise vastu.

Täna käisin joogas ja natuke läks olemine paremaks, aga ilmselt taastun veel mõne päeva enne kui kõik jälle normi saab.

Kalli oled!

Laulupeole!

Eile siis oli see päev, kus mina võtsin ennast kokku ning liitusin kooriga. Pisikesega küll, aga selle-eest helistikus-püsivaga. Kontakti leidsin tõesti üsna juhuslikult. Olles läbi uurinud mitmete kooride lehekülgi, nende koosseise ja harjutusaegu hakkasin juba järgmise aasta laulupeole mineku mõttele käega lööma- nad harjutasid esmaspäeval, mida mingil juhul ei kasuta muuks kui oma joogatunniks, nad olid "vanad" koorid ja käisid palju esinemistel, mida ma ei taha väga palju teha või siis olid naiskoorid, mis mulle ka just kõige paremini ei meeldi, sest niigi on mul siin tööl naiskollektiiv.

Seega sattusin bussis, teel Rakvere teatrisse, rääkima O klassivenna emaga, kes laulab suisa kahes kooris (ja mõlemal kooril on harjutusaeg kolmapäeval :)). Uurisin maad, mõtlesin reede õhtust kolmapäeva pärastlõunani ja liitusin pisikese koorikesega, kel plaanis laulupeol valikkooride hulka saada.

Saali jõudes oli nii, et seal olid vaid koori juht M, (kes kuni 8-nda klassini õppis minuga samas koolis, aasta eespool ja lauluklassis), tema abikaas, üks vanem herrasmies ja siis veel kaks tuttavat, kellest veel üks koolikaaslane, küll 2 aastat vanem. Kaks inimest tuli pärast veel juurde. Esmaspäeval pidi käima "palju rohkem inimesi". Ilmselgelt, sest muidu ei saaks siit küll koori kokku vaid kammeransambli. M on lõpetanud Otsakooli ja tegelikult professionaalne klassikaline laulja. Kui hea on kuulata ja kooskõlada inimestega, kes elavad muusikas!

Proov kestis 2 tundi ja mõjus nagu 1,5-tunnine jooga. Sain võhmale juba häälte lahtilaulmise käigus (ühtlasi ka tõesti hääle lahti). See teine koor, millele ma alguses mõtlesin, pidi üldse mitte hääli lahti laulma. Mina seda nüüd küll ette ei kujuta ausalt öeldes.

Valikkooride laulud on äärmiselt kaunid ja mõneti keerulised kohe noodist laulda- pean ilmselt selleks, et teistele mitte piinlikkust valmistada, kodus harjutama. Vaesed kodused siis! Meie pere meestele on muusikaks tihti vaid raadiost tulev amatöörimula ja arvutimängude taustamuusika :)

Jeee- ma lähen laulupeole!

Kooliuudiseid ja muud klatši

Bussis teel Rakverre ja tagasi saime Mia, Raido ja Anna emaga ning Madisega lapsevanemate asju rääkida. Et peale minu polnud seal lohede vanemaid, siis muidugi nad peaaegu ei muretse selle üle, mis hinnetega nende lapsed peavad koolis toimetama. Küll aga mina. Tegelikult on koolipoolne pisike tegevus abistamise suunal- abiõpetaja meie klassi matemaatikatundides- väga hea alguseks. Huvitav, kas see on kuidagi lapsevanemate aktiivsusega seotud? Madis on meie probleemidest päris palju teada andnud ja ehk on ka ülejäänud abi tulemas? Näiteks õppimiseõpetus....

Meie kodus hakkasime tegelema O funktsionaalse lugemise oskuse arendamisega enda oskuste piires. No puudub pedagoogiline kvalifikatsioon ja tundub, et kui pedagoogid koolis juba selle oskusega ning rakendamise kogemusega mu lapse oskamatusest jagu ei saa, siis tasub ju proovida teiste meetoditega. Seega istun  õhtuti, kui on jutustavate ainete teemad ja kontrolltööd ning käime läbi selle, kuidas peaks töödes vastama, et need oleksid põhjalikud ja piisavad ja asjakohased vastused. Algasime reedeseks ajalootööks õppimisega, kus poiss kolm päeva enne igal õhtul 5 küsimust vastas kirjalikult. Töö hinne tuli seekord ikka 3, aga O helistas mulle kohe täna peale kooli ja ütles, et sai 3 küll, aga läheb seda parandama. (Vt seda ka) Eks siis käime uuesti läbi selle asja. Aitäh T, et juhtisid tähelepanu, et see pikk töö on tulemas.

Matemaatika tundub praegu olevat arusaadav. Aga loodusõpetusega tuleb ka vaeva näha. Ja kolmapäevaks on vaja saada selgeks, etluskonkursiküpseks, üks luuletus või proosapala. Hindamisjuhend oli küll selline, et O oma häälemurdejärgse mõminaga sealt ilmselt üle 3 ei saa. Aga püüdma peab- silmside kuulajatega, tekst peas, õige kiirus.

***

Postimees on avaldanud mitu head artiklit eelmisel nädalal. Seda kõige paremat millegipärast netis üldse ei olegi! Vana hea kombe kohaselt rebisin artikli lehest välja ning säilitan "tulevastele põlvedele". Jutt sellest, kuidas poiste halvem õppeedukus ning väljalangemine koolist on üle-euroopaline probleem ning kus on selle probleemi juured. Rõhk suuresti soolistel stereotüüpidel ja feminiinsel koolil, kes annab maskuliinset haridust. Jutt oli muidugi palju pikem, sügavam ning uurivam. kes tahab, küsib paberversiooni mu käest kaustast number 1, artikkel 1. Laenutusaeg 10 päeva

Siis veel sellest, kas ETV sari Üheksandikud on päriselust ja kui palju selliseid tegelasi meie koolides on: http://arvamus.postimees.ee/2583262/miks-me-talume-opilaste-looderdamist

Ja siis jutt sellest, kuidas õpetajad saaksid keskenduda konsultatsioonides juhendamisele ja mitte järeltööde teha laskmisele. Minu arust on seal täiesti häid nippe, kuidas olukorda parandada: http://arvamus.postimees.ee/2582966/kuidas-voidelda-jarelevastamistega.

***

O klassiõe Maria ema helistas mulle üks õhtu ning tundis muret, et kui teiste klasside omad "muudkui korraldavad midagi" ja meie omad "mitte kui midagi", et kas ma oleks nõus suusareisi korraldama. Ütlesin, et mul on palju suuremaid muresid seoses kooliga, kui vaba aja sisustamine, ja et võtsin juba teatrikülastuse orgunni enda peale. Pealegi, teades tema tüpaaži eeldan, et tal on plaan lasta kellelegi kõik ära korraldada ning siis veel mitte ise sinna kaasagi minna :) Ta lihtsalt on selline hea organisaator-aktivist-delegeerija ja seekord ma talle seda lihtsat elu ei paku. Bussis tuli välja, et ta oli Anna emalt samasuguse vastuse saanud :)

Oscari etendus Rakveres

Käisime siis reedel O klassiga Rakveres Oscar ja Roosamammat vaatamas. Ma tõesti muretsesin. Et kuidas nad tegelikult sünge sisuga tükki suhtuvad, kas suudavad vagusi istuda ja mitte kommipabereid krõbistada jne. Jõudsime teatri juurde 45 minutit enne etenduse algust, see oli paras aeg, et jõuda ümbrusega tutvuda ning üks salat ja tee teha. Poisid olid bussist püsti saamisest ärevuses ning kondasid esimesed 15 minutit ringi, aga siis tulid ka kohvikusse ja mingit muret polnud.

Hea on käia, kui üritusele tulevad ainult lapsed, kes TAHAVAD tulla, mitte ei PEA tulema. Nad olid mõlemad vaatused hiirvaikselt, ja selline tükk nõuab kandvat vaikust. Nad ei kadunud majast ka vaheajal kusagile. Või kui käisidki väljas hetke, siis külm ja niiske sügisilm ning pimedus ei lubanud neil midagi erilist korda saata. Kas nad tõesti on juba suured? :D

Igatahes on mul teelimus Netis Sündinud lisaetendusele veebruari. Otse allikast. Hoiame siis pöialt!

Kannatust

Eile oli Halloween, mida mingil mulle üsna arusaamatul põhjusel lapsed kommikottimisega on hakanud tähistama. Kuigi see komme iseenesest hakkab mulle oma ameerikalikus versioonis (tiimari-laadsed ja toidupoed 2 nädalat kõrvitsa- ja nõianänni täis) vastu, siis sel aastal peaks eesti kaupmehi kiitma- ma ei ole küll ka palju šopanud, aga hiinanänni pole isegi vaateakendel näinud. Meil on ju Mardipäev! Ja siis Kadripäev. Ja pea need Jõuludki tulevad. 

Tegelikult meeldivad mulle nii kõrvitsad kui kostümeeritud lapsed. Laheda klassikalise kõrvitsa leidsin oma küla eide väravaposti ehtimas:

Kostümeeritud lastest ma ühel põhjusel pilte ei teinud. See põhjus istus samal ajal köögilaua taga ja tegi (enda tavapärase kohta) kiirõppimist. O oli tõesti üllatavalt tubli ja ei haukunud ega veiderdanud, mis muidu on siiani meil probleemiks, kui kontrollin ja püüan abiks olla. Tänaseks oli vaja selgeks saada Frangi riigi ajalugu, vene keele sada sõna (ok, 30 tk), laulmise tekstid jutustada, mate ülesanded. 1,8 tunniga sai "spikrisse" kirja 6 ajaloo kontrolltöö küsimuse vastust, mate ülesanded, vene keele sõnad põgusalt õpitud. Siis lasin ta isikliku väärika lapsevanema maine säilitamiseks naabripoistega kommikottima. Ta oli sest laua taga koogutamisest ka surmväsinud juba.

Kui nad tagasi jõudsid, siis komme ma ei näinud. Küll aga oli poiss nüüd füüsiliselt väsinud. Seljataga oli ju ka päris tugev karate trenn jõusaalis. Kurja lapsevanemana ja viidates eelnevale kokkuleppele enne halloweeni jooksmist, sain ta uuesti laua taha vene keele sõnu õppima. Ajaloo teksti kordamisele tähelepanu enam pöörata ei õnnestunud. Rääkimata laulmise asjadest. Hoian siis lihtsalt pöialt, et kõik võimalikult positiivsete hinnetega lõppeks täna. Aga tegelikult olid kodused tööd ikka lõpuni selgeks õppimata.

Mis on lahendus? Ilmselt ei tohi lasta lõbusõidule kuni midagi on veel õppimata. Aga ehk suudan mõne kuuga õpetada kontsentreeruma paremini?

3 x aaah

Kuu aega tagasi tekkis meie majapidamisse küll mitte hädavajalik, kuid väga oodatud vidin- suitsuahi Muurikka.

Selle Eestisse saamisega oli veel omaette lugu. Eesti Post tarnis meile katkise pakendi, küsis allkirja PAKI KÄTTESAAMISE eest (mitte selle tervisliku seisundi või komplektsuse eest) ja siis kui I-l oli aega lõpuks pakk avada ning sisu detekteerida tuli välja, et savustimen kaas oli mölkis ja käepide suisa puupuru. Kogu asjaajamine võttis 10 päeva aega ja lõpptulemusena saadeti meile uus kaas free-of-charge. Et kogu aeg oli kiire-kiire-kiire ja siis jälle polnud viitsimist selle asjaga tegelemiseks, siis tuli kuuri koristada ja sporti teha, viis I ta isegi juba kuuri ära. Kasutamata, aga pakendist välja võetuna, valmis tööks ja ootavalt särav siras ta mulle iga kord kuuris vastu, kui läksin tubast õunatagavara täiendama. Seega sai laupäevane kolevihmane ilm ja asjaolu, et meid K-ga ei lastud väljateenitud lõunat Villa Thaisse sööma (reserveeritud!), lõpuks otsustavaks. Ostsime poest suure lõhepooliku ja peale pisikest soolaprotseduuri pistsin ta Muurikkasse, lisasin vaid umbes 2 klaasitäit lepalaaste selleks mõeldud panni peale ja meil oli vapustavalt mõnus suitsukalalaupäev.

Laupäeva ei jäänud pühapäevata, mil proovisime ära kanakintsud samal meetodil. Oli superfantastiline.

Sama päeva esimene elamus oli aga kino. Ilm oli väga inetu ja ainus, mida ma peale Zumba-trenni üldse tahtsin teha oli vaadata üht head filmi. No ei ole ma just eriline hea nina nende välja valimisel, aga seekord läks täkkesse. Käisime K-ga Sõpruses vaatamas filmi lohiseva nimega Jimmy P ehk tasandikuindiaanlase psühhoteraapia. Ajastutruu, väljaütlemata asjad, Benicio Del Toro ja Mathieu Amalric olid super, soovitan, kes viitsib filme arvutist vaadata.

Ja nüüd specially naistele. Käisin eile Tarvo Massaažitoas. Esimest korda meesmassööri juures. Ma kujutan ette küll, et mehed on head spordimassöörid, aga ausalt öeldes on mulle tundunud, et meesmassöör on nagu meesgünekoloog. (Kusjuures minu esimene g oligi meesterahvas, ääretult diskreetne, mõistlik ja turvaline. Ilmselt kolis ära Iisraeli vana riigikorra muutudes). Et siis nagu teab ja tunneb asja küll, aga soost tulenevalt ei saa ta naiste asjadest aru ja pole usaldusväärne. Muutsin teist korda elus oma arvamust. Tarvo ei piinanud mind lobaga, ei küsinud kus ma töötan, ei püüdnud meeldida, ja oskas massaaži teha. "Vana massaažiskäija" nagu ma olen, ütlesin talle, mis minul mureks ja sellele järgnes 1,5 tundi tundliku tugevusega rootsi massaaži, kusjuures esimest korda elus masseeriti mu kõhtu ka! Julgen soovitada, minu pinges kohad said küll leevendust ja täna hommikul olid õlad õigel kõrgusel ning pea ei valutanud. Ja just nüüd sai tast mu FB tuttav. Tänan eilse õhtu eest!

Meil siin sajab

Täna on see sügise päev, millest räägivad inglise armastusromaanid. Uduvihm, lombid. Ja kollased lehed -keereldes tuule käes, turritades rohu seest, autorataste poolt kokkusurutud ja porised, piled up ja katmas kõike.

Autosid: 

Kõnniteid:

Ja muud, mis vihmast märjana kleepuvaks oli muutunud. Kui mõnusalt need lehekuhilad lõhnavad!!!

Mikronid- päris sügise laul

ja

Sügis kodus Juntson/Niit/Mazurtšak

Lehtedesse!!!!!!!!!!!!!!!!!

Minu armas kool 110

Tulles vastu meie küla eide tungivale nõudmisele (khm-khm-khm) kirjutan, mis mind valdas laupäeval vastu pühapäeva, et ma teda enne kella 3 öösel koju ei lasknud tulla.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et vastupidiselt kõikidele eelmistele kordadele ma lausa tahtsin näha oma koolikaaslasi. 

Õpetaja U oli kokku kutsunud vilistlaste koori, olime 4 korda enne kontseri laupäeva pärastlõunal proove teinud, palju nalja saanud. Laulmisõpetaja U, olles küll juba aastaid pensionil, ei ole muutunud ei välimuse ega muretsemise osas. Lisaks palus ta esinema tulla mustas-valges (SIC!) riietuses, kutsus meid "tuumakateks altideks" ja ajas alailma meie laulujärje segi, sest tal endal läks järg käest. Nii et ei ole muutunud jah.

Laulsime juba eelmiseks koolikontserdiks õpitud laulu "Meri" (CCh.Trene ja A.Lasri) ja meie kooli vilistlase Mari Siimeri "Homme". Vahetult enne kontserti tehtud proovi tuli kohale ka laulu "Homme" autor, kes võttis ohjad eklektilise laulmisõpetaja käest, istus klaviiri taha, pani bassid õigesti ümisema ja tekitas sellise elevuse, et me ei tahtnud lavalt lahkudagi. Tipuks tuli rovva Paun ja küsis, kas me ei tahaks laulupeole minna selle ajutise kooriga. ( :) 90% tahtis). 

Iseendale talletamiseks mainin, et kontsert oli super. Enne meid tegid tõelise kontseri tulevased vilistlased, kelle tase ületas... hea küll: oli Britain's Got Talent tasemega ja etteasted päriselt ka HUVITAVAD. Ma ei räägi ainult algklasside kooridest vaid lõpuklassideni välja. Äkki olin ma lihtsalt eufoorias?

Ja siis olid klassijuhatajatunnid, kuhu meie klassi 5 kohaletulnut paraku ei kvalifitseerunud, sest meie armas klassijuhataja Tiinakene oli vahepeal infarkti tõttu koolist eemaldatud. Ilmselgelt on "haigusleht" režiim, millest ta kuidagi kinni pidada ei suuda. Kõlakana olla rovva direktor pidanud Tiina tema oma tundidest välja tõstma ja koju ajama, mispeale Tiina oli läinud kodusest rüperaalist e-kooli lastele omapoolseid õppimissoovitusi kirja panema :) Aga meie olime seekord kui emata lapsed koolis.

Peale väga erapooliku kuulsuste galerii ülevaatamist koridori korrustevahelistel seintel (puudu oli meie klassivend ja riigi kõrgeim ametnik Loot) jooksime otsa Saale ja Veismanile, kes meie lennu korvpallimeeskonna liikmetena olid eelmisel päeval osa võtnud vilistlaste ja praeguste õpilaste vahelisest korvpallimatsist. Loomulikult vilistlased võitsid. Võidu saladus aga ei seisnenud nooruse targas tormakuses vaid selles, et mängule oli registreerunud nii palju vilistlasi, et selleks, et kõik saaksid platsile, võis iga mängija olla seal 3 minutit :). Ilmselgelt ei olnud seda võimalust kooli praegusel meeskonnal. Seda võitu aga hakati kohe peale mängu tähistama ning kooli aastapäeva peo päeval tähistati jätkuvalt alates keskpäevast Villa Thais. Selleks hetkeks, kui me koolis peale klassijuhataja tunde kokku saime, oli parasjagu lõbus meeskond villast juba järgmisest istumiskohast Kadunud Kontinendist kooli jõudnud ja otsiti oma klassi inimesi. Neid aga polnud ja seega sobisid c-klassi komplekti hästi b-klassi naised ehk meie. Seega siis liikusime kõik Kadunud Kontinenti sööma enne Parlamendi pidu.

Siinkohal jõuangi ma selleni, et pidu ilma tantsuta on pidu küll, aga liikumise komponent peol paneb kirsi tordile. 

Me vestlesime "lennuga" kogu Parlamendi peo bändide osa ühes pimedas nurgas ilma, et oleks vaadanudki, mis toimub. Tulid kohale isegi Vana Pankur ja teised, kes kossumeeskonnaga juba kooliajal vahel koos trenni tegid. Ja siis saabusid ka minu naabrinaine ja tema klassiõde V, kes ilmselgelt olid paar tundi enne parlamenti minekut V juures julgust kogunud. Oleks võinud kohe inimeste sekka tulla ;P. Mina olin selleks ajaks juba väsinud, natuke kellaajast, natuke vedelikest, natuke lärmist, nagu eakale ikka kohane. Selle-eest naabrinaine oli täis kõike peoks vajalikku. 

Oh, ja siis ma ei mäletagi väga, ühest hetkest olin ma jälle ärkvel. Inimesi oli juba üsna palju ära läinud. I ei olnud mulle isegi helistanud, et kus ma olen :) Ja kaldtee tantsupõrandani oli allapoole kaldu. Videod tantsupõranda kõrval olid nii retrod ja lahedad, et kui eriti enam ei viitsinud, siis sealt sai inspiratsiooni ja jaksu tagasi. Kui kell sai üks arvasin, et aitab küll. Sukapöiad olid juba katki ja lisaks olin ma enda kohta ikka kõrgetel kontsadel olnud juba mitmeid tunde. Tantsisin. Kell pool kaks vaatasin juba pingsalt igaks petteks naabrinaise järgi, sest ta oli hakanud skoorima mehi lõpetamisaastaga 2006 ja 2008 (!!!). Kas kõik oli korras? Kell pool kolm otsustasin, et viin ta kohe minema kui ta tantsult tagastub. Umbes siis aga tulid head lood ja hoolimata sellest, et ma peaaegu juba olin naabrinaist kaasa ära kutsumas, tantsisime edasi. No ma pean mainima, et mul on meeles küll, et viimane lugu oli "Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht?".

Kojusõiduks tõstsin Parlamendi ukse ees käe, et takso ette vuraks. Vuras ilma eraldusmärkideta džiip, sees suusamütsiga eesti keelt kõnelev muulane. Muide, äratas kohe usaldust. Seega peale kerget kalkulatsiooni, kas me ikka selle auto peale istudes ka koju jõuame, otsustasime siiski positiivselt, kutsusime kaasa poiste endisaegse kehalise õpetaja (elab meie lähedal), kes nüüdseks on täiskasvanute koolitaja, ja sõitsime kümneka eest keset ööd kehalise õpetaja raha eest koju.

Viva la 21. Keskkool!

Mina- varsti tädi :)

Vastuseks kirjale

Appi kui sarnane, mis minuga toimus kui ma Kikut ootasin! Siis ju ei olnud veel nö tänapäevast haiglatevõrku ega patsiendikeskset mõtteviisi. Kord peaaegu et saadeti Keskhaiglast (kus ma arvel olin) minema, sest "ei ole meie valvekord täna" ja kord viidi mind kiirabiga verejooksuga 5-6 kuul keset pilkast ööd Kallavere haiglasse (sest jälle ei olnud Keskhaigla kord vastu võtta), kus läbivaatustoas oli (Hiiumaa kollane) plekk-kauss, milles ilmselt mingis lahuses vedelesid (korduv)kasutatud kummikindad. Seal tuli siis üks padumuulasest õde raseerijaga, kes teatas, et nüüd tuleb tutt puhtaks raseerida, sest kohe tehakse mulle puhastus!!!! Lisaks minu pidevale nutule ja kõigest pakutavast keeldumisele (saatke mind kohe Keskhaiglasse!) ilmus hetkeks uksevahele vines meesterahvas valges kitlis, kellel oli sigaret näpuvahel. Mõne hetke pärast (ilmselt käis suitsu ära viskamas) astus ta sisse kui arst. Keeldusin lõpuni kõigest "heast" pakutavast, nõudsin verejooksu peatavat tabletti ja minemasaamist. Tableti sain, läbi vaadati ilma raseerimata ja öö pidin seal veetma, aga hommikul tuli I ja viis mu kohe ära. Napakad. Arvasin, et need ajad on pöördumatult möödas. Aga tundub, et Sina elad seal samas ajas, mis ma 1992 K-t ootasin.

Seega- kuula, mis neil öelda on, aga tea, et meil vist on ehitusega mingi probleem ja mingid rasedusega seotud imelikud valud, aegajalt ka veritsemine, ja pidev hirm kaotuse ees on geneetilised (viimane vist küll hormonaalne). Usalda ennast, aga kuula, mida tarkadel arstidel öelda on. Kõik läheb hästi.  Naudi seda aega täiega. Meie lapsed on väikesed kaalult, aga tublid loomult.

Ja loomulikult tule sünnitama siia, koju!

Ja ta ütleski ära :(

***

Tule siis!!!

Sain sellelt uuelt toredalt inimeselt kirja:
... tahan just teie juurde väga tööle tulla, aga mul on teine pakkumine ka. Mis on teie täpne pakkumine?

Hakkab pihta. Tahaks kohe vastu kirjutada, et palun-palun-palun tule meile, sest ma ei jaksa enam üksi. Kas tõesti peab võistlema mõne suure hotelliketiga paari saja € pärast? Tule ometi tööle, kui sa tõesti tulla tahad!

/Vandesõna/

Kolm punkti

Need kolm punkti on sellised:  ...

Tähistavad seda viimast kuud aega, mil meie töökoormus on olnud normaalne, aga et ma istun kahel toolil, kahe arvuti taga, avan ust, teen kuulutusi, projekte ja vastan arvukatele siseküsimustele, siis on minu koormus natuke liig. Need kolm punkti tähistavad mitte-isikliku-elu-aega. Need kolm punkti seega, hoolimata vaheldusrikkusest, on veninud nii pikaks, et ma ootan seda uut toredat inimest, kes meile 14.oktoobrist lõpuks tööle tuleb, ikka südamest. Vahepeal olid juba ka nututujupäevad. No ma lihtsalt ei jõua kõike!!! Võtsin siis oma punase märkmiku viimase lehekülje, kuhu on mul just selleks tarbeks kirjutatud: "Kõik on kinni ajukeemias", hingasin oma enesehaletsuse lihtsalt sügava hingamisega välja ja elangi edasi. Tõepoolest, kui arvestad, et meie meeleolud ja tunded on kõik vaid üks keemiaõpetaja Unduski kolvikõlbulik segu, mille võiks samahästi ka arvestamata jätta, siis läheb kergemaks küll.

Eile võtsin end üle nädala aja kokku ja käisin jooksmas. Täna võtsin end jälle kokku ja jooksin. See on ainus, mis lõõgastab joogale lisaks. Aga kodus sügavat rahu nõudvat joogat ma teha küll ei saa. Ikka keegi sebib ja segab. Kuigi hakkab see jube pikk pime aeg, siis mina olin eile küll päris rõõmus esimest korda üle pika aja pimeduses joostes- pimedus lülitab välja kõik stimulandid, mis segavad jooksmisel keskendumast: tausta (pimedas ei näe kaugele), teised inimesed (nad lihtsalt ei tule pimedas välja) ja taeva (pilved paeluvad mind alati ja päikeseloojang is too beautiful not to be noticed). Seega nautisin jooksurütmi, lõdvestust läbi selle mõttetu rappumise ja hingamist. Nagu joogas.

***

Laupäeval on 21.kooli 110. aastapäeva pidu Parlamendis. Ikka lähen, kuigi meie lennul mingit organiseerumist minule teadaolevalt pole. Naabrinaine lubas mu afterpartile kaasa võtta ühise tuttava poole ja miks ka mitte. Kui just pidu juba enne ülekäte ei lähe. 

***

Ja seda KÕIGE SUUREMAT UUDIST ON NII RASKE SALADUSES HOIDA! Aga ma olen vastu pidanud. See on ka olnud selleks HEAKS MÕTTEKS, mis napakatest pahandavatest asjadest üle aitab saada. Aitäh Sulle ja Alanile! Muahhh! 

Ja sellest, et nad tulevad

Ma ei kurda ja mulle isegi teatud moodi meeldib, et nad tulevad. Et eluterve konkurents ja suurem siseturg? Samas oskamatu poliitilise jalajäljena on võimalik inetu pool, mis tundub, et olematu poliitilise suuna taga kipub ilmselt tõeks saama.  Aga kui rakendada arusaadavaid ja eluterveid (mõlemale poolele) reservatsioone ja säilitada karge kaine (mitte el-st tulenev) mõistus, et oma riiki kaitsta...

Niisiis, huvitav article tuntud kokandusgurult: Tema restod ei peaks vastu sissetulijateta.

Tuul pajuokstes

Tahtsin eile kohe lausa etenduse ajal võimalikke tänulikke vaatajaid tänaseks viimasteks etendusteks Botaanikaaeda kutsuda. See oli järjekordselt üks ere näide, kuidas kümnest (tavaliselt ikka täiskasvanutele mõeldud) teatritükist, mida vaatamas käin, on üks, mis jätab jälje mõtteisse ja südamesse. Klassikalise samanimelise lasteraamatu autoriks on Kenneth Grahame, lavale toodi eelmisel aastal Viljandi Ugala trupi poolt. Ausõna, ainsad näitlejad, keda ma sellest seltskonnast teadsin olid Luule Komissarov ja Carita Vaikjärv. Samas oli väga-väga positiivne avastus konnana üles astunud Aarne Soro . Ehk mängis väga suurt rolli etenduse toimumise kohana Botaanikaaed, kus jõge markeeris pikergune roheliste vetikatega kaetud tiik, kasutati kõike, mida sealne loodus võimaldas. Üldse mulle tundub, et, kui just tegu pole "muusikaliga", suudetakse lastele pakkuda tihemini HÄID etendusi, kui täiskasvanutele. Just lavastuse poolelt. Korraks tekkis küll analoog Draamateatriga, kus vist pole tükki, milles kord või kaks pauku ei tehtaks (mind isiklikult VÄGA-VÄGA häirivad kõrvulukustavad kärakad), kuid iseenesest oli lavastaja suutnud raamatu tüpaažid kenasti köitvalt lavale seada ning minu tähelepanu juhtis paar korda eemale mõnes stseenis näitleja lausa liigne sarnasus mõne kohaliku konnatiigi poliitikuga :)

Tükk oli vist nime all koguperetükk, aga eks igaüks noppis sealt endale vanusele ja teadmistele sobiva- lapsed laheda atribuutika, täiskasvanud sama, kuid said (heal juhul muidugi) allegooriatele ja tüüpidele pihta ning kellele ei meeldi pärismootoriga puust auto, ujuv maja vees või suure kõhuga konn-näitleja, kes vesijalgrattaga rohelist vetikat üles pritsides mööda tiiki ringi sulistab? Ja jänesed- need jänesed, keda ma väga raamatust ei mäleta (ilmselt jäid tahaplaanile sel ammusel ajal, kui seda lugesin), aga kes mutti sibulasoustiga tahtsid moorida ja muudkui vahepalana tembutasid... Kõige tipp olid kährikud, kes Konnavilla olid ärastanud ning šoti seelikutes, mütsides, torupilli ja viledega pidutsesid- ma lausa kuulsin kogu seda (raamatu) juttu inglise huumori võtmes :) Ilmselt lapsed sellistele asjadele tähelepanu ei oska pöörata? 

Üldiselt oli vaatajaskod ikka vanemad lastega. Mina arvan, et ainult täiskasvanuid oleks võinud rohkem olla. Käisin seekord ka oma lapsega- K-ga. Ainult, et tema polnud sellest raamatust kuulnudki (kas mitte tema ajal polnud samanimeline multikas teles?). Nalja saime ikka kõvasti ja nüüd tahaks pea jälle mõne hea suurtetüki ka ära näha. Ja mitte mingit "Suurt õgimist". Naerulihased on eilsest veel siiani krampis :)

Samm septembrini

Taevas on jälle maadligi laskunud- sügis läheneb mõnuga. Polegi midagi selliste tormiste ja jahedamate ilmade vastu- suvi on sel aastal tõeliselt kaunis olnud. Ja ikka läheb aeg kiiremini kui oleks oodata osanud :)

Sügis toob minu jaoks muutusi, eelkõige töö osas, aga veel ei taha kirjutada. Ei-ei, ei vaheta firmat. Aga ehk seon käed lahti toimetamaks.

Senikaua aga tahan viimseid suvepäevi nautida, pimedaid õhtuid-öid ja kuldseid päevi samuti. Mõtted pole veel selgeks settinud, tuleb allikale istuma minna. Jagada vett ja leiba südame ja armastusega ning oodata.

Crisis in the air

Isver, mul on vist keskea kriis. Olen jälle haige, midagi ei taha ja eriti ei huvita ka. Virisemine on veres ja sport on teisejärguline.
Pool puhkust on läbi ning käin ikka ja jälle puhkuse ajal tööl. Sain teised kontorirotid niikaugele, et võin tulla lõunaks, sest ma ei saagi terveks saada, kui ma ei saa hommikuti normaalselt magada vähemalt 9-ni. Pole ikka veel meile sekretäri leidnud, ega pole suvel eriti otsinud ka.
Tööd muudkui tuleb. Tegin tänagi pakkumise ühele huvitavale tootjale Leedust ja oi kuidas ma tahaks, et ma tahaks seda ära teha. Aga- crisis piinab ja mind ei huvita eriti. Äkki annan kellelegi teisele teha.
Homme Hommikul Hiiumaale. (Sinna ka ei taha minna). Aga ehk aitab jälle jalgele maanduda. O-le lisaks tuleb seekord ka sõber A kaasa ning loodan, et koos on neil põnev, nii et ei pea poissi teleka tagant pidevalt ära ajama.

Suur suvi

Minu armas õde on oma juurte juures! Oleme siiani vaid 2 korda kohtunud ja seda Hiiumaal :D Aega pole. ÕNNEKS saab ta veel ühe kuu siin olla. Ja mul ON aega.

***

Juba hakkabki tulema tunne, et oleme perega enamvähem koolist välja puhkamas! Kuigi meie kooli lõpust on alles pea kaks nädalat möödas. O ei suutnud kuidagi siiski oma vene keelega positiivsele poolele jääda ning pidi 8 päeva peale tavakooli lõppu veel õpetajaga aega veetma. Üldiselt see meeldis talle, aga kellele ei meeldiks eratunnid, millega on võimalik tõesti asju selgeks saada! Peaks koduõppele mõtlema? (See oli ilmselge sarkasm ja nali, kuigi on ennegi mul peast läbi käinud. Asi jääb minu võimetuse taha.). Nüüd on meil kohustus hoida teadmisi sügiseni (sõnakaardid, pööramine), et jälle nullist ei peaks alustama.

***

Eile saabusime H-maalt otse kontorilaua taha. Polnudki väga hull, sest eelmiste päevade suur kuumus ning 24-kraadine merevesi olid suve juba kuidagi igavaks muutma hakanud  :P Hea küll, hea küll, tulin saarelt ära ilmse vastumeelsusega, aga teha pole midagi, kallis naabrinaine on minu tomatilasteaia hooldamisest ilmselt tüdinud ja rohi aias lokkab kõige kesksuvisemal viisil.

Jaanipäev saarel on alati midagi meeldejäävat, nii ka sel aastal, kuid siiski mitte kõige paremas võtmes. Päev enne õiget Jaani külatulel Orjakul kukkus (peale meie pere peolt lahkumist) alla külakiik, millel purjus täiskasvanud liiga suure hoo sisse ajasid. Kiigel olid alla kukkudes oma küla inimesed enamuses, kuid sinna olid jäänud ka veel mõned lapsed, sealhulgas 3 meie seltskonnast. Üks (10-aastane tüdruk) sai kõva peapõrutuse ning oli haiglas mõne päeva, sest pea valutas, käis ringi ning laps oksendas (tema kukkus kiigelt välja). Teine vigasaanu (Tallinna poiss) pääses ühe haiglaööga ning tal polnud õnneks pärast viga midagi peale selle, et rindkere oli muljuda saanud. Kolmas laps pääses paari kriimustusega. O oli just enne meie äraminekut teinud samale kiigele sellist hoogu kiigega kaasa joostes, et I läks ja oli päris kuri- nii võib tõesti kiigega kaasa joostes ja komistades kergesti sinna ette kukkuda. Ja tead ju küll neid suuri külakiikesid ja nende liivaseid aluseid!

Päris-Jaanipäev möödus oma pere seltsis ja kuidagi uniselt. Küpseliha ja -juurikad grilli pealt söödud, kook ja kohvi veiniga hingeall, läksid kõik mehed meie perest tuppa- magama, puhkama, telekat vaatama. Kohutav. Aga arvestades meie pingelist töö- ja kooliaastat- arusaadav. Õeraas puges ka tuppa puhkele, meie Mareti ja Rongivanaga tegime lõkkeplatsile lõkke, Maret tõi laste lõõtspilli ning meil oli hunnik rahvalaulikuid. Ja siis oligi meie jaanilõke ning külasimman.

***

Maasika toormoosi tegin ka veel eile õhtul. Haapsalust ostsime Kalevi kommikastitäie maasikaid ja O aitas ära puhastada. SUVI!

Õppesuunad vol 4. End of part I

Hurraderii, suunad jäävad, kuid klasse segi ei  paisata! Nagu portaali hittpealkiri :)

Oli nii, et teisipäeva õhtul oli paralleelklassi vanemate kokkukutsutud erakorraline koosolek. Ega me polekski teadnud, kui üks neist poleks mulle helistanud, et mida meie klassis sellest suundade asjast arvatakse. Ma tõesti ei tea, mida teised (peale 4 inimese, kellega olin sellest rääkinud,) arvasid. Seega panin ette, et kui sobib, tulevad meie omad ka koosolema. Selle kokkutulemise lõpuks sai kirjutatud (neutraalne) pöördumine direktorile, et me ei ole nõus klassikomplektide (6 klassi segi paisata!) lõhkumisega suundade valiku käigus ja veel nii lühikese ettevalmistusajaga. Saime järgmiseks keskpäevaks 85 häält kokku ning samal ajal kokku tulnud koosolek (kooli juhtkond ja klassijuhatajad) otsustasid projekti hetkel seisata ning viia järgmisest õppeaastast sisse suunad, kuid klasse lõhkumata. Mis on hea, sest 2 aastat järjest ümberkorraldusi on osadele lastele liig. Õpetajatele ilmselt ka. See aasta oli isegi ilmselgelt keeruline, iseäranis esimene poolaasta.

Kopli

No ei olnud mingit tahtmist trenni teha ega kodu korrastada. I leidis raadioportaalist, et oli kõrge päikeseaktiivsuse periood ja  õhtul oleks teoreetiliselt virmalised näha. Praktiliselt paraku sadas seenevihma.

Seega läksime keskpäeval K-ga tema ettepanekul Koplit kaema. Nagu koera-aasta inimesele kohane, olen harjunud iga mõne aja tagant kõik oma vanad elupaigad üle vaatama ja Kopli oli ikkagi esimene...

Jõudsime Sirbi poe juurde mõttega sealsamas parkida. Pika tellistest nõukaaegse maja kõrval oleval betoonäärel istus neli kägu, kõik pruunid kui tont, näod vanast viinaveast närbunud... ei julenud sinna parkida. Sõitsime Kopli Kunstikooli taga oleva staadioni värava juurde, üsna kogemata muide, see tundus ohutum koht parkimiseks. Nagu autost välja saime, ei uskunud ma oma silmi- seal seisis O lasteaiakaaslase ema meie kodukohast (see, kes kõhutantsu tantsib), kes oli tulnud algkoolilastele (vist isegi mingile jalka grupile) tundi tegema seal! Mõlemad pööritasime silmi :)

Jalutasime seal K-ga mööda Maleva tn mere poole, pöörasime vasemale ning jõudsime lõpuks parki,  lehisemetsa! Sealt edasi otse mere poole, millegipärast arvasin, et seal ongi see ilus liivarand, mis meile suviti oma rannast nii valgena ära paistab. Oli rand, kuid mitte üldse see, kitsas liivariba, mida mööda põhja suunas vantsides nägime mitut nn Kopli liini, ikka paar lagunevat maja veel püsti ning üks põlenud. Nagu mustriga. Rand polnud väga pikk ning lõppes mingi tehase territooriumiga, enne mida me siis jälle üles poolsaare peale ronisime. See liin, mis meid tsivilisatsiooni viis, oli eriti ära lagunenud. Äsja põlenud, ammu põlenud, lagunev... aga siiski oli näha, et seal kusagil ka elatakse.

K oli justalles käinud EKA loengu raames sealkandis ning tundis ära pisikese vene kiriku sealsamas. Saime sisse ka, sest pühapäev on ju teenistuste päev! Kirik oli ise pisike nagu memme maja, seest hämar, luugid akende eest teenistuse ajaks avatud. Meie tulles pühkis üks vanake pühapilte ja altareid tolmust, teine hakkas tulesid kustutama ja keegi väljastpoolt aknaluuke sulgema. Me ei olnud selle kiriku osa ning kirik sulges end meile. Uksel saime siiski kirikuõpetaja õnnistuse. Ole ise ka õnnis!

Seal edasi viis rohtunud rada otse üle raudteetammi... kõrtsi. Õigemini oli see küll trammide lõpp-peatuses olev baar, ühekorruseline kohutav hoone, võibolla võrdleks seda koleda kohaga Kadriorus Vilmsi tänaval, kus šašlõkki tehakse? Mul oli hommikukohv joomata, lootsin, et nagu igal pool leidub ehk seal vähemalt hea kohvimasin. Masin oli, aga lattet ei saanud, sest piima polnud. Baar oli mõeldud vist trammijuhtidele turgutuseks ning kohalikele töölistele lõunastamiskohaks?

K viis mu väga-väga lahedate tehase omanikele ning töötajatele mõeldud elamute juurde. Olime mõlemad oma telefonid koju unustanud, nii et piltidest ei maksa siinkohal unistada. Aga võid ise vaatama minna ju! Lihtsalt teisele, Kakumäe poole poolsaart tuleb minna. Veel 9 päeva...

Lõpetasime minu esimese kodu juures Sirbi tänaval, vihma kallas ja tänav oli pikk. Kõik oli nii korras... ja endiselt kodune.

Õppesuunad vol 3

http://uudised.err.ee/index.php?06279888

Seega jäävad meile (vähemalt) keskkooli siis ikkagi üldained peamiselt. Kaob ära õpe a la "reaalkallak tähendab halvemaid hindeid reaalainetes, sest õppekava on keerulisemaks muudetud ja õpetaja oma metoodikaga on sama". Väga hea ju! Teangi juba juhtumit, kus heade hinnetega laps, kes keskkooli kallaku pärast hakkas halvemaid hindeid saama, läks tööle ja täiskasvanute gümnaasiumi sealse võimaluse pärast omandada head hinded ülikooli sisseastumislävendi ületamiseks.

Mis ei muuda veel minu arvamust meie kooli 7-9 klassi kallakute osas, kui seda viidaks läbi ainult õiglaselt ja mõtestatult!

***

Õiglaselt... Sain eile kokku ühe armsa inimesega, O klassi lapsevanemaga, kel on kasvatus teisest riigist. Juttu tuli suundadest ning sellest, mida lapsed siis valivad. Ühtlasi ka juhtumist, kus klassijuhataja ja mate õpetaja olla klassis lastele tulevikuvisiooni tutvustanud ning küsinud, mida lapsed arvavad. Noormees, kel matemaatikaga ning teistegi ainetega probleeme, sest tema unistus on seotud tulevase karjääriga mõnes loodusteaduses, ütles, et tema tahab kindlasti reaalharusse. Matemaatikaõpetaja pööritas silmi ning küsis, kas ta ikka mõtleb ka, tal on ju niigi reaalainega keeruline. Poiss aga teadis vastata, et temal läheb just matemaatikat (ka keemiat ja füüsikat) tarvis oma tulevases elus. Mõtlesin ka nagu õpetaja. Aga lapsel on õigus ju! Ma ei mõelnud selgelt enne sellele, et kui süsteem lastele loodud on, siis peaks ta arvestama lapse tulevikuplaanidega esmajärgus (kui tal neid ikka on, enamikul siiski kõik lahtine) ning kui lapsel endal mingit sügavamat huvi tekkinud pole, siis alles sellega, mida täiskasvanud soovitavad. Kas saab aga nii olema?

Veel õppesuundadest

Ha-ha-haaa. Küsisin matemaatikaõpetajalt, mida ta arvab O reaalharusse panemisest (tema peaks ju tegelikult oma hinnangu andma ikka). Vastus oli:

O sai 44. punktist 13 punkti. Mina isiklikult tasemetöö põhjal otsust ei langetaks.
Suundade küsimuses oleks kõige parem pöörduda otse direktori poole, sest õpetajad teavad asjast veel vähem kui lapsevanemad.
Lugupidamisega, MK

Infot väheldaste punktide kohta loe minu üle-eelmisest postitusest.
Jõudu, külamehed. Developeerime, diversifitseerime, innoveerime, kirjutame projekti, projektijuhime, siis šeerime. Elu läheb ikka omasoodu. Ilmselt see harudesse jagamine jääbki jutuks järgmise õppeaasta teise pooleni.

Õppesuunad 7. klassis

Kolmas postitus tänasel päeval näitab, et on palju hingel, mis vajab väljarääkimist.

Käes on õppeaasta lõpp, milleni on sisuliselt veel nädal. Meie lapse koolis toimus eile 6.ndate klasside laste ja lastevanemate koosolek. Teema oli kutses märgitud nii: "Uut õppeaastat alustate III kooliastmes. Sellega seoses laienevad õpilaste edasiõppimise võimalused." Põnev, tõesti põnev.

Olen kooliga nii palju selle aasta jooksul seotud olnud, et pidasin paremaks saata lapse issi koosolekule (nagunii istub muidu kodus laua taga) ja minna ise trenni. Ei osanud ma arvata, mida koosolekul pakutakse. 

Üllatus!

Lühidalt öeldes asetati lapsed ja vanemad valiku ette, mis sisaldas kolme võimalust järgmisel aastal spetsialiseeruda: humanitaarsuund, reaalsuund ja majandussuund. Kõik saavad ühtlasi ka informaatikat 1 tunni nädalas 7. klassis ja karjääriplaneerimist 1 tunni nädalas 9. klassis.

Otsuse pidanuks pered tegema reedeks, ehk otsustamiseks oli mõeldud 4 päeva aega. Juhtus aga nii, nagu korralikult kommunikeerimata otsuste puhul ikka, et lapsevanemate emotsioonid tõusid lakke ning küsimusi oli rohkem, kui vastajatel arukaid läbimõeldud vastuseid varnast võtta. Tähtaeg sai lükatud 28. maile. 

Ka minu mees oli asja vastu kuni me kodus sellest rääkisime. Tegelikult on ju nii, et see mõni kuu kogemust matemaatikat andes sain ka mina aru, mis mured on õpetajal (peale korra tagamise, või lisaks sellele) näiteks reaalaines, kui erinevad meetodid sobivad erinevatele lastele, kui erineva kiirusega nad infot suudavad läbi seedida ning tagasisidesse panna, jmt. Käisin ju ka ise valitud laste klassis (:D, aga on ju nii!). Ma olen kahe käega poolt laste selekteerimisele mingitel alustel, et võimaldada nt andekatele kiiremat edasiminekut ning huvitavate ülesannete lahendamise tunde ja aeglasematele vajaliku koguse aine andmist nii, et nad ennast rumalana ei peaks tundma. See eeldab suurt tööd õpetaja ettevalmistusele tundi minnes, kuid võimaldaks lastele ehk läbi hinnete tõusu väärikuse säilimist. Jah, väärikuse, sest näiteks pidevalt ajanappuses mateülesannete lahendamine tekitab tunde, et sa ei ole piisavalt hea ja tark. Kui sellele harudesse jaotamisele lisada tõeline kujundav hindamine, siis ehk saavutaksime mingil ajal ka tulemuse, kus jääb õppeprotsessis aega avastusrõõmule, seoste leidmisele ainete vahel ja aineosade vahel ning kasvab analüüsioskus. Kuid seda vaid juhul, kui õpetajad on samuti valmis selekteeritud klasside ees erinevalt oma ainet esitama.

Nagu ma ütlesin, olen laste selekteerimise poolt, aga mille alusel seda teha? Hetkel on see jäetud lapsevanemate ja lapse otsustada. Samas sai mu mees koosolekul aru, et kui õpetaja ikka ei taha mu last reaalharusse, siis on tal õigus laps nt humanitaari tõsta. Millal see õigus tekib, on hetkel teadmata. Saatsin kooli direktorile kirja palvega kirjutada kõigile lahti põhjused, miks selline samm ette võeti ning kuidas süsteem nende arvates peaks toimima (mõtlen siin just aluseid, miks nii otsustati, kuidas lapsele kõige paremat valikut teha ning kuidas on võimalik harude vahel liikuda vajadusel; kuidas õpetajad on selleks ette valmistatud ning mida selline selektsioon laste jaoks 9.nda lõpuks muudab; jmt). Julgen arvata, et kooli selline samm tundub esialgu vastuvõetamatu ning võõras ja leiab tugevat vastuseisu paljude seas. 

Kõige koledam on see lugu aga kommunikatsiooni külje pealt vaadatuna. Nagu negative case study ülikooli kommunikatsioonieriala 1. kursusele.

Huvitav-huvitav, kuidas see eksperiment siis ikkagi toimima hakkab? O igatahes otsustas sõpradega, et nemad lähevad reaalharusse, sest seda on tema arust tema päriselus kõige enam tarvis. Kas tõesti pean ma erineva otsuse tegema?

***

Aga et natuke ikka vigiseda ka, siis vajadusel loe edasi.

See, kuidas on Haridusministeerium ära lõpetanud EL ja ilmselt muude võrdsuse printsiipe ülistavate dokustaatide alusel aruka klassikomplektide / kursuste testide jmt alustel kokkupaneku, väärib minu arust lihtsalt põlgust kui laste ühetaoliseks massiks õpetamise katse. Mitte, et lapsi ei peaks võrdselt kohtlema, vaid et neile peaks võimaldama tasemekohase, kiirusekohase, SOBIVA õppevormi. Kasvõi poiste ja tüdrukute eraldi õppega mõnedes ainetes madalamas kooliastmes.  Mulle tundub, kogu selle võrdsuse nõudmise teema juures on mõistega "mööda pandud". Kui seda "võrdset taset" püütakse saavutada no näiteks kiire mõtlemisega laste õpikiiruse mahavõtmisega ning aeglastele hinnete 1 panemisega, siis ei vääri see "haridusSÜSTEEMI" nime. Hea süsteem toidab võrdselt tugeva haridustasemega laste arengut arvestades nende omapärasid. Kas O klassis oleks õppeedukus parem, kui nad oleks tasemete järgi kohe 1. klassist eristatud? Arvan tõesti, et oleks küll parem. Aga siinkohal on mul ka arvamus, et õpetajatel peaks olema õigus liigutada lapsi vastavalt nende arengule ühest klassist teise igal ajahetkel, et tagada optimaalne areng. Loomulikult ei sobi see kokku inimlike teooriatega ühtsest klassikollektiivist, kus lapsel on omad vanad semud jne. Lapsest saab siis nagu objekt, kui seda pieteeditundetult teostada. Aga äkki see ikka toimiks klassiastmeti, kus osa aineid on ikkagi ühised ja toimuvad laste üldist haritust tõstvad üritused (ekskursioonid, matkad, tutvumisreisid)?

Me vist oleme unustanud kooli eesmärgi: mitte ainult haridusega vaid HARITUD inimeste ühiskonda toomine. Et mina ei oska selle süsteemi kõiki vigu analüüsida, siis on teinud seda meie kõigi eest aastakümneid Ülo Vooglaid. Tema põhipostulaat on, et meie ametnikud ei ole võimelised enam korralikke eesmärkegi püstitada, sest nende mõtlemine on populaarteaduslikul tasemel, mitte süsteemi loomiseks vajamineval teaduslikul tasemel. Arvata võib, et lollusest sünnivad vaid suuremad lollused, seega oleks aeg ehk ülikoolide poole piiluda. Kui leian, kus veebilehel tema mõtted üleval on, siis panen siia blogisse lingi. Igatahes on mul mitmeid tema meilipostitusi, mis väärivad raamatuks tegemist ning uute ministeeriumiametnike ning ministrite õppekavasse peaks see raamat kuuluma.

Tasemetöödest veel

Sain just O klassijuhatajalt kirja, kus üks (meile võõras) matemaatikaõpetaja on lahanud selleaastase matemaatika 6.klassi  ülesandeid. Ilmselt oli selle tasemetöö jaoks minu lapse klassi matemaatika tase nii madal, et õpetaja ei  hakka isegi hindeid panema. Veel vähem tahtis ta meiega kirja teel suhelda, miks nii on :) Ma ei saanud mitu päeva aru, miks ta meile e-koolis mingit infot töö kohta ei anna. Nüüd saan. Ta ei saanudki hinnata viktoriiniküsimuste vastuseid, sest alltoodud näited sellistena paistavad. Ja ka lapsele tundusid küsimuste formuleeringud täiesti võõrastena. 

Milleks üldse tehakse tasemetöid? Eks ikka selleks, et hinnata õppekavade sobilikkust, parimate õpetamismeetodite valikut ning üldjuhul ka õpetajate taset. Kindlasti on laste õppetulemused ka natuke olulised, kuid riiklikud tasemetööd on siiski enam muude elementide  hindamiseks. Seekordne töö tundub aga olevat küsimustik telešõus esitamiseks, et oleks lahe vaadata ja tore hinnata.

Kiri on selline:

Tere!

Käes on kevad - tasemetööde ja eksamite aeg ning nagu tavaliselt, hakkab
juhtuma midagi ettearvamatut ja kummalist. Õige oleks öelda, et sõgedat.

Lapsed ootasid põnevusega 6. klassi matemaatika tasemetööd. Vähe sellest, ka lapsevanemad olid ootuses ja kohati ka närvilised - kuidas siis ikkagi läheb? Kas õpetaja on õpetanud ikka "õigeid" asju kas lapsed on tasemetööks ette valmistatud?

6. klassi lõpuks eeldatakse, et laps oskab arvutada, tunneb põhiliste mõõtühikute vahelisi seoseid ja lahendab ka lihtsamaid protsentülesandeid.
Viimastega on lugu nii, et olles ka ise uue õppekava koostamise töörühmas, leidsime üksmeelselt, et osa leidmine tervest on kuuenda klassi õpilasele jõukohane, kuid teised protsentarvutuse ülesanded tuleb viia seitsmendasse klassi ja nii me ka tegime.

Veidi on kuuendas klassis ka geomeetriat. Üsna pikalt tegeletakse kolmnurga teemaga. See teema pakub lastele huvi, sest seal saavad nad joonestada ja mõõta. Põnevaid ülesandeid saab teha ka ringjoone ja ringi kohta.

Pika sissejuhatuse lõpetuseks tahan öelda, et kuuenda klassi õpilane peab olema arvutamise selgeks saanud. Muud asjad - avaldised, võrrandid, tekstülesanded jms tulevad kõik hiljem ja nendega on aega piisavalt tegeleda. Kes on varasemate aastate 6.kl matemaatika tasemetöid näinud, need teavad, et suure osa töö mahust moodustabki arvutamine.

Esimene padrun rauda!

Teame ju väga hästi, et ühte ja sama asja on võimalik mitmel erineval viisil küsida. Kui tahame teada, kui palju on (13+4):(13-4), siis nii panemegi kirja ja laseme lapsel arvutada. Aga ei! Saab küsida ka nii: leidke arvude 13 ja 4 summa ja vahe jagatis! Kas märkasite vahet? Tulemuseks on see, et matemaatikas nõrgem laps ei saagi aru mida tuleb millega liita ja kuskohast lahutada. Kui nüüd veel lisame, et enne arvutamist tuleb teksti järgi koostada avaldis, siis on asi veel keerulisem. Muide, avaldistega tegeletakse väga põhjalikult 7. klassis.

Tasemetöö koostajad on väga arenenud huumorimeelega ja see mulle meeldib.
Näiteks küsimusele: "Mis kalendrikuuga algab aasta viimane kolmandik?" pakutakse vastusevariandid: september, 09, 9 vms. Oot-oot! Ma jäin nüüd mõtlema, et mida siis töö autorid vms all mõtlevad ja mida veel lapselt oodata võivad. Variante on - sobib ka mihklikuu, tarkusekuu, vanaema sünnikuu ...

Mida arvate ülesandest: "Klassiõhtuks telliti ümmargune tort. Kolm õpilast pidid mõneks ajaks lahkuma ja nende jaoks pandi külmikusse 45-kraadi suurune sektor tordist." Nüüd tuleb arvutada, kui palju oli lapsi klassis ja kui suure osa moodustab külmikusse pandud sektor kogu tordist.

Mina julgen arvata, et see on tobe ülesanne mille tekst on vasturääkiv. Kui kolm õpilast pidid mõneks ajaks lahkuma, siis miks peaks selleks ajaks nende torditüki külmkappi panema? Kui see "mõni aeg" kestab kaks päeva, siis on juba teine jutt.

Teine padrun rauda!

Kiiruse, tee pikkuse ja aja vahelisi seoseid uuritakse põhjalikult 7. klassi loodusõpetuses. Muidugi saab lahendada ka selliseid ülesandeid matemaatikas, kuid tegemist ei saa kuidagi olla kohustusliku õpitulemusega. Ometigi leidsid tasemetöö koostajad, et selline ülesanne peab olema. Et asi oleks põnevam, siis paneme lennuki Hurghadasse lendama. Kas kohanimi ehmatab? Mis te nüüd, kui teises klassis käiakse Rootsis, neljanda lõpus Inglismaal, siis otse loomulikult on kuuendikud Egiptuses käinud ja teavad millest jutt. Noh, et Kükametsa Karla pole trammigi näinud ja elus ühe korra vanaemaga Tartus käinud, keda see huvitab?!

Tegelikult taheti lihtsat asja: tuli leida lennuki keskmine kiirus, kui vahemaa on 3650 km ja lennuaeg 4,5 tundi. Nii oleks tulnudki küsida ja kogu
eespool toodud Egiptuse soust oleks võinud ära jääda. Ah et siis poleks ülesanne eluline? Ja nüüd siis on?!

Hindamisjuhendis pakutakse välja vastused 811,(1) km/h mis annab kümnelisteni ümardatult 810 km/h või 13,5185... (km/min). Kui viimane vastus ümardada kümnelisteni, siis saame 10 (km/min). Viimane tulemus on kasutamiskõlbmatu, sest seda kasutades saame uuesti arvutades vahemaaks 2700 km (oli ju 3650)!!! Viga on ümardamise tõttu 26% ja see pole enam mingi matemaatika. Seega ülesande koostaja ei anna endale hästi aru, mis ümardamise tõttu toimub.

Kolmas padrun raudu ja tuld!

Protsentarvutusest oli eespool juttu. Kui osa leidmine tervest on kuuendas klassis üldjuhul jõukohane, siis terve leidmine osa järgi on keerulisem. Kui aga ühes tekstülesandes tahetakse nii ühte kui ka teist, siis on ülesande koostaja tugevalt üle pingutanud.

Ilmselt mäletate oma kooliajast, kuidas leitakse täisnurkse kolmnurga pindala. Just nii ongi - kaatetite pikkused korrutatakse ja tulemus
jagatakse kahega. Kes ei mäleta, mis imeloom on "kaatet", siis neile niipalju, et need on täisnurkse kolmnurga kaks lühemat külge ja kõige pikema külje nimi on hüpotenuus, aga see polegi siin oluline.

Laps pidi leidma tasemetöös kolmnurga pindala (jooniselt on selge, et see on täisnurkne). Ülesande koostaja seda ei maini, küll aga näidatakse ära hüpotenuusile joonestatud kõrgus. Seda pole üldse vaja, sest täisnurkse kolmnurga kõrguseks on üks kaatet ja aluseks teine kaatet.

Küsimus ka filoloogidele. Kas küsimus :"Loe jooniselt kolmnurk ABC kaatetite pikkused (teljeühikutes)?" on kooskõlas eesti keele grammatikaga? Mina küsiks pigem nii:"Loe jooniselt kolmnurga ABC kaatetite pikkused (teljeühikutes)?" Mis on teljeühikud? Mina ei tea? On olemas massiühikud, ajaühikud, pikkusühikud, aga teljeühikuid ei tea. Pole ka kunagi teadnud ega hakkagi teadma.

Lõpetuseks mõned nopped veel sellest tööst:
a) diagrammi kõrgus on ilmselt veidi üle 60, õigeks vastuseks loetakse ka 58? Mõõtmis- ja lugemisviga võib olla, aga mitte nii suur?
b) väga eluline näide on basseini kohta, mis ääreni veega täidetakse? Mina tahan sellist basseini näha ja nautida pilti, kuidas vesi üle äärte maha voolab.

Nüüd on püss laetud, kolm padrunit rauas ja mis muud, kui TULD!!! Nii antigi tuld meie 6. klassi õpilaste pihta. Just selliste ülesannetega mis peaks justkui andma teavet selle kohta, kuidas lapsed matemaatikat oskavad.

Saatsin Innovesse kirja ja tahtsin teada saada, kes selle töö autor on ja kes vastutab, siis sain Sirje Tibarilt alljärgneva vastuse:

a)      tasemetöö koostamise eest vastutasin mina, osaledes aktiivselt protsessi kõikides etappides
b)      töö koostajad on tulemuslikult töötavad tegevõpetajad
c)       hindamisjuhend on koostatud töö koostajate poolt
d)      nii töö kui juhend on läbi arutatud eksperdiks olnud didaktikuga

Arvamust saab avaldada veebiaadressil http://www.innove.ee/et/yldharidus/tasemetood
Nimesid me asjaosaliste otsese nõusolekuta ei avalikusta

Ilusat kevade jätku soovides
Allar Veelmaa

Lõhnav maailm

Appi, kui hästi kevad lõhnab! Peale kuud aega kinnist nina tundsin täna esimest korda lõhnu. Ja seda ei olnud mitte vähe! Mul on isegi teooria, et lõhnatundmatus tekitab mingit tüüpi deprekat. Sirelid lähevad ikka õide siis, kui sa Brazilist tuled. St peaaegu kohe juba. Praegu on pungade avanemise lõhn, vahtraõite lõhn, esimeste avanevate toomingate  lõhn, jalakate lõhn, kevade lõhn... Ja sekka igasuguseid grillilõhnu nii söögikohtadest kui aedadest-rõdudelt. Kestaks see veel kaua!

Kujundav hindamine

Näe, just rääkisime naabrieidega, et kuigi meie laste kool muudkui seletab mingist kujundavast hindamisest, siis tegelikuses on see siiski taandatud hinneteks 1 kuni (heal juhul) 5. Kui vanemate kogul tahtsin kiirkorras teada, mida selle all siiski koolis mõeldakse, sain hävitavate pilkude osaliseks, nii et lubasin sobiva asjapulga juurde privaataja broneerida. Ja näed sa nüüd - AK on asja suisa südameuudiseks võtnud, link on siin.
Ja fb-sse panin ka Püha Johannese Kooli jutu samal teemal. Töötan hetkel TABis ja ei suuda nende linkide ja lehtede vahel piisavalt kiiresti navigeerida.
Head nädalavahetust!

Hooajad 13

Muruniidukihooaeg. Eile 16. mail algas muruniitmise hooaeg. 2 meest meie külas ja 1 kõrvalkülas arvasid, et nüüd on aeg. On vist ka. Sest naabripoisid (9 ja 11 vist), mängides kuuseheki taga jalkat, arutasid samuti, et peaks niitma hakkama. Egas meiegi saa viletsamad olla.
Ööbikuhooaeg.  Algas 8. mail, kui ma varavara hommikul magamistoa akna avasin ja ainsa helidereana kostis ööbikulaul.
Käohooaeg. Kägu kukkus minu kuuldes esimest korda 10. mail.
Jalkahooaeg. Mart Poom oli terevisioonis, ilmselt on algamas jalgpallihooaeg.
Grillihooaeg. Algas juba ammu. kui õigesti meelde tuletan, siis lõhna järgi aprilli teisel nädalal, kui lumi oli just ära sulanud.
Aiandushooaeg. Algas seemnete külvamisega külvikastidesse. Ei, vanade tammelehtede koristamise, peenarde läbikõplamisega ja okste lõikamisega 18. aprillist alates sel aastal.
Roheline hooaeg. Puud-põõsad läksid nähtavalt rohekaks alles sel nädalal, seega alates 11.-12 mai meie külas. Täna on igast aknast välja vaadates (ka tööl) ROHELINE. Hõissa!

Kodune kevad

Mina olen eilsest antibiootikumitoidul, O tänasest. Mul on põskkoobastes, O-l on angiin. Kurk oli tal ikka kole, kui arst näitas mulle! Seega- ei mingit Hiiumaale sõitu sel nädalavahetusel nagu plaanis oli. :(
Sama halb asi on, et O-l on just tasemetööde nädal ja viimased 2 nädalat, kus hindeid saaks parandada. Tänane eesti keele tasemetöö olevat "kerge" olnud. Eks paari päeva jooksul paistab...
***
Vene keele õpetajaga suhtlesin meili teel. Et vabandada, miks O täna suure vahetunni ajal vastama ei jõua tulla (arsti juurde läksime). Neil on selle nädala suured vahetunnid kõik ära organiseeritud kahekesi. Aga vaadates neid hulki x ja 2-sid, siis küsisin igaks juhuks, et kas suvetöö terendab. Nii ongi. Isver küll! Ning selle peale oli ta suutnud veel täna ärajäänud vene keele tunni hinde panna. Ikka 2. O isa lubas õpetajaga isiklikule vestlusele minna. Näeme... Ma ei saa millestiki enam aru. Nad õpivad I-ga seda vene keelt iga jumala päev ju.

Kurb on.

Elevant tagaaias. Päriselt.

Head emadepäeva! See on nii roosa ja nunnu päev, et mul on tahtmine otse vastupidiselt kange ja karm olla. Minu kõige magusam hetk olid lapsed ülastega voodi kõrval. Seda ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Küpsisetort on klassika (ma juba nädal tagasi õhkasin, et pole tõesti ammu küpsisetorti saanud) ja hetkel kahjuks pole võimalik sellest maasikatordist piltigi teha. Kel see hommikul siis meeles oli!
Aga elevant. Kuidas see tänasesse sai? Siin ta on, naabri aias naabriga:

Väike kassilaadne seljasirutus peale autosõitu.

Tiri või tõmba- vahet pole. Läheb ikka sinna kuhu tahab. Reageerib sõnale "Come!"

Tahab inimeste sekka. Tegelikult lunib banaani.

Londipai.

Neli pakku. Ara topi oma jalga sinna alla!

Unikaalne kõrvajälg.

Kõik said talle banaane ja õunu sinna mulku anda. Hambaid ei paistnud kusagilt.

Kes tahab ratsutama minna?

Liisa koduaias elevandiga ratsutamas :)

Mõne lapse ette viskas põlvili. Ei, taltsutaja käskis nii.

Poseerib? Jah. Ja ei, sügab tagumikkku.

Tegelikult nõudis julgust, et Elevandile lähedale minna. Ta on SUUUUUR. Ühtlasi oli ta vaimustatud Heldri tammede magusast mekist. Alumised oksad said pügatud.

Tehke must pilti!

Naabrimees ise oli natuke kõhevil eile, kui tuli küsima, kas me päeval kodus oleme, tal plaanis emadele elevant hoovi näitamisele tuua. Loomulikult ajas asi naerma- elevant aias! Aga näe, ära tõi! Loodan, et elevant on loodusliku koosluse bakterioloogia vastu vaktsineeritud ning temaga midagi halba selle külaskäigu jooksul ei juhtunud. Vahepeal talitaja küll mainis, et ta ei kujuta ette, kuidas ta selle looma nüüd uuesti sinna treilerisse peab ajama...
Aga- toredat emadepäeva!

Uue elu taotlejad Eestis

Eesti lükkas afgaani tõlgi palve tagasi.

Mul on siiralt kahju. Minu arust on meie pagulaspoliitika piisavalt karm, et siia ei satuks lihtsalt õnneotsijaid. Tahaks kuulda, mida arvavad sellest otsusest need sõdurid, kes on läbi sellesama tõlgi tegevuse saanud ehk infot, mis on aidanud neid oma tööd teha,  rahvast kaitsta, ellu jääda. Otsus, mis on kabinetis sündinud ja pigem sobiks Eesti Ekspressi Kranaati. Kas see, et tolle riigi president väitis siin sel nädalal visiidil käies, et seal maal on nii turvaline, et tema küll veedab oma vanaduspõlve kodumaal, on ikka piisav tõend sellest, et seal tõesti on võimalik ELADA? Tegelikult siis elada, teades, et oled iga päev sihikul, et oled teinud midagi, mis aitaks Sinu riiki küll avatumaks ning modernsemaks muuta, kuid sinu ideed ning tegevus on sulle elu lõpuni karistuseks?  Kas president saakski midagi erinevat väita- näiteks, et kallis rahvas, minge kõik, kes te veel elus olete, küll mina elan kõik üle, sest mulle on tagatud eluaegne turvateenistus? 

Jälle see koht, et see on minu arvamus, minust siin ei sõltu ju midagi. Keda ma pean valima (kui üldse valima lähen), et vahel mõne valitsuse (komisjoni) otsusega nõus olla? Miks peetakse valijat (või lihtsalt kodanikku) nii rumalaks, et ei jagata selgitusi? Ja miks oleme rahvas, kes ei oska olla tänulik? Või on mind (meid kõiki) ajakirjanduse vahendusel desinformeeritud?

Mi Españoles

Pean siiski algama tagasitulekust, millejärgselt olen terve töönädala puruhaige olnud. Aga tundub, et mu elu käibki nii: kui on "high", siis on kohe järgi ka "extremely low", kui on päev täis igavust, siis järgneb sellele peagi samas skaalas vastand. Mulle meeldib mõelda, et mul on hea hispaania pisik, mis nakkab vaid heal juhul ja headele inimestele.

Ühesõnaga, olin Madridi suhtes väga positiivselt meelestunud ning täpselt nii kõik läkski. Muidugi välja arvatud see, et olen nüüd mingi internatsionaalse viiruse küüsis.

Olime oma reisi planeerinud algusega Helsinki lennujaamast ning läksime sinna laevaga. Tallinkilt maha tulles ja 350 m mööda koledat, aga siiski ilmastiku eest kaitstud ja akendega käiku lõpuks terminali jõudes leidsime, et kesklinna saab sealt otse ukse ees peatuva trammiga nr 9. Super! Lennujaamas kohtusime vana sõbra Kurtiga, kellega sama lennuki peale läksime.
Helsinki lennujaama eraldas Madridi omast 4 tundi + mõni minut peale ning 10 kraadi Madridi kasuks. Loomulikult istusin akna all ja tegin pilti nagu korralik lennuturist ikka:

 

Madridi lennujaam saabus meile kella kaheksa paiku õhtul. Päike oli maandunud natuke aega enne meid. Tundus, et jaam on Helsinki omaga samas kaalukategoorias, ainult natuke uuem (või uuendatud). Kohvreid oodates tegin K-le pilte ehitisest, mis tõesõna, oleks vabalt võinud olla nt minu lapse projekteeritud.... Kollaste kandekonstruktsioonide ja väga lahedate laeakendega.

Viimasel pildil on näha läbikumav teise korruse passage põrand, millel kaks kontsakingades naist parasjagu tipivad :)

Takso kesklinna: 20 minutit ja 30€. Hinnad nagu meil ja taksomeeter aus. Taksojuht muidugi sõnagi hispaania keelest erinevat ei räägi. Õnneks olin välja trükkinud hotelli nime ja aadressi. Just for cases like that.

Hotelli sissepääs oli natuke kõrvaltänaval, kuigi peatänava vaatega. Ja õues oli pimedaks läinud. Meie korter oli 8-ndal korrusel. I love non smokers hotel rooms with fresh strong fabric sheets. Aga veelgi rohkem meeldis mulle, et meil oli rõdu. Umbes 2 korda nii suur nagu meie apartment (2-toaline, kuigi tilluke). Pilt päeval:

Ja vaade rõdult peatänava suunal:

Ja vastasoleva hotelli luks numbritele, millel mullvannid muliseva sooja veega rõdus suisa ootamas:

Selle, et tegu on ilmselt mingi hotelli luksvariandiga avastasin siis, kui veetsime selle hotelli terrassil kogu seltskonnaga aega juues... kes mida. Näiteks suutsin ma juua 5.65 maksva piimakohvi ning gintonic maksis 14 raha. Aga veini oleks ilmselt saanud siiski vee hinnaga, umbes 1,5-3,5 raha klaas.

Oma esimese õhtu joovastuse lumevabast linnast pidasime maha meie armsa soomlase K seltsis, kellega marssisime otsejoones ühte kohalike menukohta, ning kus meid väga-väga soojalt teenindati. 

Koha nimi ei viidanud küll millegagi tegelikule olemusele, mis oli hea vein ja tapas. Hea vein ei jäänud pildile, sest hakkas pähe. Tapas on siin:

Edasi toimus 2 päeva koosolekuid. Oli huvitav ja raske, keelte virrvarr on küll põnev ja ergutav, kuid organisatsiooni areng hetkel lahkteel ning vajas paljusid otsuseid. Ühine asjaajamise keel oli ikka inglise keel, ainult 14 eri varjundiga. Rahvaste paabel võimaldab muidugi igasuguseid salakeeli gruppide vahel, see käis umbes nii: kui meil I-ga oli vaja rääkida teiste baltlastega midagi nii, et ka soomlane ei saanud aru, siis  rääkisime vene keeles. Kui venelane ei pidanud aru saama me jutust, siis rääkisime eesti keeles või läksime eemale. Kui soomlane, sakslane, rootslased ja taanlased tahtsid arutada asja, siis rääkisid nad rootsi-taani keeles. Kui prantslasel oli mingi küsimus lahendada, mida teised ei pidanud kuulma, rääkis ta emakeeles meie grupi tšäärmäniga, kes räägib nii saksa, taani, rootsi, inglise, prantsuse kui, ma kahtlustan, ka ungari keelt. Polüglott vastavalt elu keerdkäikudele. Keerdkäigud on siin (hotelli Fibonacci jada):

***

Siin on pildid meie Madridi partnerite uhiuuest kontorist, millesse nad 2 päeva eest olid kolinud. Neljapäeva õhtul enne hilisöist õhtusööki oli meil seal pisike briifing:

Tõesõna, maja oli pika ajalooga ja tegelikult muidugi korteriteks loodud. Kuid arvestades meie tegevuse suhtelist diskreetsust nõudva iseloomuga, on kesklinnas ja peatänavast paari bloki kaugusel asuv väärtusliku hõnguga kontor väga hinnaline. Ega seal sees midagi vana enam polnud, kuid endiste aegade õhkkond, rahu ja  väärikus olid säilinud. Liiatigi, et maja oli nö kontoriteks ümber orienteeritud.

Lahkudes kontorist õhtusöögipaika vestlesin pikalt meie itaallasega, kes on samuti üks "vanadest" olijatest. Põhjaitaallane, traditsioonilise katoliku taustaga ning praktiseeriv, tütar 23 a vana, poeg 17. Kuna tal on tütre elu ja tervisega palju muresid olnud, siis pärisin pere käekäigu üle ja rääkisin meie seisust. Oleme siiski tuttavad juba alates 1997. Huvitav, et kultuuriruumiliselt ikka tõesti kaugete inimestena on temaga alati mugav asju arutada. Haridussüsteem, laste kasvatamine,  ülikoolid... Tegelikult on kõikjal samad mured. Lisaks see, et ka tema 17-aastane sai kreeka keele eelmisel semestril mitterahuldava ning karistuseks ei lastud teda trennidesse terve vaheaja, kästi eraõpetaja juures käia ning mitte ühelegi peole ei pääsenud enne kui hinded jälle normaliseerusid. Vanad kasvatusvõtted toimivad!

Õhtusöök oli algusest peale väga huvitav. Laudadel olid A5-ks rebitud ja kokkumurtud söögimenüüd, millest olid tuvastatavad teatud sõnad nagu patata, tomate, karabinjeri, compota  ja midagi veel. Aga üldiselt oli huvitav, sest ainus (sala)keel, mida seltskonnast valdavad vaid hispaanlased, oli hispaania keel. Seega paluti tõlget. See tuligi 20 minuti möödudes, ühes eksemplaris ning ilmselt mingi translatoriga tõlgitud :) Seega pidime ennast kõveraks naerma toitude nimetuste peale, sest mõtle ise, kuidas "Gulas" oli tõlgitud "Kids", ja "Karabinjeri"'dest oli saanud "Police". :) Õnneks tuli valik teha vaid pearoa osas, mis polnud liig-keeruline. Lastepraadi (baby-eels) ja politseinikke seekord ei puutunud.

***

Reedene päev oli koosolek hommikust õhtuni. Lippasime I-ga lõunapausi ajal "rongilt maha" ning tegime tunnise jalutuskäigu kaardilt leitud suurde parki. Selle pargi põhiline vaatamisväärsus allikate põhjal oli "kristallpalee", kuid nähes rohelist muru, rohelisi puid, suurt tiiki (järve?) paatidega ja peesitavaid tudengeid, läks see pisiasi meelest  :) Nii et kristallpaleest ei tea ma midagi. Kuna ka aeg pitsitas, siis tegime tiiru ümber järve ning läksime tagasi koosolekule. Paar meenutust:

Kuna see oli kõige tihedam päev, täis pingeid ja kontorite erinevate huvide kokkupõrkeid, salakeelseid arutelusid ja paarikaupa nõupidamisi, oli õhtusöök igati oluline lõõgastusprojekt. Algas see kogunemisega kella 19 paiku naaberhotelli hirmkallil õueterrassil eel-jookidega, kella 21-30 olime jõudnud söögikohta ja ka seal sai veel püstijalu oodatud lauda istumist. Ilmselt oli meile tellitud mingi traditsioonilisi elemente sisaldav  hispaania õhtusöök, aga kuna meie võõrustajad olid jutukad küll omavahel oma salakeeles kuid sööki "sisse ei juhatanud", siis nägi asi välja nii, et umbes 4-5 inimese peale toodi lauale tavaline supitaldrik, millel olid midagid, millele põhjamaalased ei oska hästi nimetusi anda ja igaüks siis tõstis vastavalt julgusastmele endale. Tuvastasin näiteks nende rahvusroana baby-eels ehk siis beebi-angerjad, mis näevad välja nagu valged ja veel mitte täiskasvanud vihmaussid, ainult selle vahega, et neil on pisikesed mustad silmatäpid peas :) Aga nende roogade seas oli mitmeid möginaid, millega me ei osanud lihtsalt midagi peale hakata. Ilmselt on toidu nautlemise juures ikka oluline see verbaalne pool, legend, jutustus kuningapoja lemmiktoidust või midagi sellist. Lõpliku pearoana sai igaüks kella 24 paiku taldriku valge kalaga, mis eestlastes-rootslases-leedukas mingeid erilisi emotsioone ei tõstatanud. Ilmselt mängis kellaaeg siin oma osa. Igatahes magasin ma maha selle hetke, kus healt hispaania veinilt konjakile üle mindi ning säästsin sellega tervist.

Ja kui me siis päevast oimetutena lõpuks restoranist lahkusime olid tänavad täis rahvast, kes ei mõelnudki puhkama hakata vaid olid peo peal väljas. Mul on sellest pisike video, aga see ei taha aplõudida millegipärast.

***

Laupäeva hommik oli ainus aeg meie enda päralt. Ja kuna Eestis suuri kunstimuuseume napib, siis otsustasime I-ga, et käime Prados, mille külastamata jätmine on sama kui üldse mitte Madridis käimine. Arvestasime paari tunniga, mis oli täiesti piisav aeg nägemaks nii mõndagi: Rafael, Goya, Velazquez, Tizian, Rubens... Uuema kunsti ossa me ei jõudnudki. Lihtsalt istusin mõne pildi ees ja mõtlesin, kuidas Tiina Meeri meile omal ajal seda kõike pisikeste diapositiivide pealt valge kanga peale näitas, mida tundsin siis ning mida nüüd. Erinevus Itaalia muuseumitega oli selles, et piltide kõrval oli suure kirjaga ja (lisaks hispaania keelele) inglise keeles pildi saamislugu, allegooriad jm tähelepanuväärne. Igal juhul SUUR ELAMUS. See on muuseumi sissepääs, paremal on vana, põhihoone, taha on põhihoone laiendused hiigelsuurel maa-alal ning vasakule läheb maa-alune käik hooneteplokki, kuhu meie ei jõudnudki ning kus on uuem kunst ning uurimisasutused.

Enne kui Pradosse jõudsime möödusime ilmselt ajaloolisest Madridi postimajast. Vanasti oli nii, et iga suurem a keskuse jaoks oli postimaja küljes oma postkast:

Aga kui sul oli kirjaga väga kiire, siis pidid ilmselt topelt maksma ning lasid kirja sellesse postkasti:

Seest polnud see hoone üldse väärtuslik vaid üdini modernne postipakikeskus.

***

Laupäeva pärastlõunaks oli kavandatud ühine linnaekskursioon. Ootasime seda väga, sest tavaliselt on organiseeritud alati väga hea giid koos korraliku bussiga või siis jalgsiretkega, nagu kohalik kontor ise paremaks peab. Seekord aga olid asjad natuke teisiti. Ehk tuli see sellest, et spaniards olid meie suurkogudel alles teist korda? Igatahes oli meid ootamas väike marsa tüüpi bussikene, kuhu meie 20 registreerunut sisse ei mahtunud. Ning kui siis naised olid sees ja mehed hakkasid kohti otsima, tuli välja, et bussiehitusloogika eiras pikemaid kui 1,50 mehi nii et akendest oli võimalik näha vaid esimestel kolmel pingil ja ülejäänud olid peaga bussilaes kinni, aknad kõhu kohal :) Lisaks oli meile giidiks tore poiss autodega pusas (pildil kuningalossi aias):

Ma ei hakka siinkohal rääkima sellest, mida peaks hea giid teadma ja mida rääkima, et väga rahvusvahelisel seltskonnal oleks huvitav. Tundus, et poiss oli keskas giidipraktikat teinud inglise keeles ning see keskkool oli tal just läbi saamas :). Tuim faktijutt head ekskursiooni ei loo.

Siin mõned pildid:

Tänavanimetused on piltidel kogu vanalinnas

Tänavapilt 1

Tänavapilt 2, kõikjal majad mingite monumentide alustena

Mis see küll on? Keskel peaks olema pärisinimene, kes rahakõlksu peale sulle keelt näitab :)

Meie kõik. Lehti oli veel vähe- kevad!

Kuningalossi aias. Loss ise oli mitte-midagi-ütlev ja suhteliselt uus, kuna pealinna on Hispaanias kogu aeg linnast linna liigutatud.

Kujundatud puud või kohale toodud?

Ja siis sõitsime selle väikse bussiloksuga  Madrid Real'i harjutusplatsile ning koduväljakule. Kuna meie seas ei leidunud ühtegi jalkafänni, siis ei sisenenud me väljakule, kuigi ka seda oleks saanud teha. Igal juhul paistis staadion väga ulmeline ja modernne välja:

Real Madridi väljaku sissepääsud.

Ekskursioon lõppes sellega, et uuesti vanalinna sisenedes ja peaväljakule suundudes soovis osa seltskonnast lahkuda. Piinlik lugu. Aga nii jäi, et lagunesime lihtsalt laiali. Meie I-ga kondasime veel ise ringi, siin on mõned jäädvustused:

Pood nimega Mjäu

Pood, millest vaatas välja lehm

Kummalise nimega poodlemisasutus Ropas Bisuteria :)

Koht ise on turul ja nimeks Jõuluvana kohvik, mida tähistasid põdranahad (või lamba omad?) toolidel ja karvased elukad laua ääres.

***

Pühapäeva hommikul algas tagasisõit. Veel üks pilt lennujaama laest- "tõenäoliselt minu lemmik lennujaam"

tõenäoliselt minu lemmik lennujaam :)