Lumi silme ees

Nii palju juhtub, ja kuigi mitte kontsentreeritult, siis aeglane aju sööb uusi asju omas tempos, et kõik ikka südamesoppideni jõuaks.

Ja ma pole ikka veel Novembris toimunud imelisest kontserdist kirjutanud.

Ma ei ole ka meie armsa koori 10.aastapäeva kontserdist kirjutanud.

Siis on vahel peatükk sellest, kuidas ma peale alljärgnevat juttu läksin samal õhtul O-ga selle taastusravi arsti juurde, kes mul jalaraviks puukingi soovitas kanda (mida ma siiski ei võtnud kullana). Kui sisenesime, siis küsis, et kuidas provva jalg elab. Mul oli IM juures käimisest mõni tund möödas alles, tänasin ja ütlesin, et tegelikult väga halvasti (mis oli tõsi). Selle peale vastas tohter, et siis pole küll midagi teha. Punkt.

Aga viimase asjana- käisin mõni päev tagasi IM juures, kes on naine, keda mõned kutsuvad nõiaks, mõned ekstrasensiks.

Juhtus nii, et päev enne seda tuli meile külla A, mees, kes tuleb alati huvitavate teemadega nagu inglid, Tiibet, ekstrasensoorika jmt sest see on tema elu. Ma pole kunagi tahtnud temaga üksi ühte ruumi jääda, sest mul on siis ebamugav. Seekord tuli ta kontorisse ja kui nad olid I-ga tunnikese vestelnud, läks I ära ning et mul oli aega, siis palusin tal istuda ja minuga rääkida.

Sellest koorus hea vestlus, kus ma sain teada, miks ja kuidas on tal (juba!) uus armas naine, mis toimub tema surnud naise perekonnaga, kuidas läheb tema tütrel M-l ja teistel tütardel. Me rääkisime loomulikult tema Kailašile jäänud naisest, mis on toimunud nendega "elus pärast" ja sellest, kuhu elu nüüdseks on tüürinud. See oli nagu aastalõpuvestlus minu jaoks. Ma olin vist seda tegelikult oodanud, sest muidu oleks palju asju jäänud segaseks ja oletuste tasandile. Ja mulle väga raskeks, sest I-ga neid asju arutada ja läbi rääkida nii, nagu A-ga, ei saa. Et mu enda onu H-st on mul segased tunded meeste kiirete kannakate suhtes naistega, siis mina vajasin seda arutelu eelkõige.

Meie jutt lõppes teemaga millega tegeleb tema uus hingekaaslane K.
K ravitseb vähihaigeid, on kirjutanud mitu raamatut avastatust ja on pühendunud inimeste aitamisele. Mul on hea meel - see inimene on õige kaaslane A-le V-mäe jalamil elamiseks, rändamiseks, kasvamiseks. Ja mis kõige olulisem- A 14-aastane tütar M oli K-ga koheselt samal lainel! Et ma ei ole K-ga kokku puutunud, tegin kiire guugelduse, mis andis tulemuseks väga armsa, siira ja hooliva naise.

Siis oli see hetk, kus ma ütlesin, et ka mina vajan abi, et ma ei saa enam aasta korralikult käia, jooksmisest rääkimata. See on juba rääkides alati nii õudne, et ma hakkan nutma! A käis välja ühe meie ühise tuttava (kellest ma ei teadnud, et ta ravitseb, kuigi oma mehe tervisega on ta endale oskused loonud), helistas talle... ja too ei võtnud vastu. Siis ütles A, et ju siis ei ole õige inimene. Aga on veel IM, kellega nad Kailašil olid, kelleta sinna jäänud M ei tahtnud oma saatuslikule reisile minnagi. Kes on väga otseütleja, näeb ja oskab aidata paljudel puhkudel. A helistas- ja sain aja järgmiseks päevaks.

Päriselt ka, ma kartsin. No kellele meeldib, kui on võimalus, et teine inimene näeb sinus võib-olla asju, mida sa isegi ei tea, ei taha kuulda, oled blokkinud?
Ta oli tõsine kena tagasihoidlik naine. Tõsine ja mul ei tekkinud alguses mingi esmamuljet, tunnet ega aistingut. Ütlesin, mis on probleemiks. Tema küsis mu vanust, ema nime, isa nime, ema neiupõlvenime. Sirgeldas midagi paberile, mida ma ei näinud. Skanneeris kätega kaugelt. Mul ainult süda peksis. Ma ei tea, kas hirmust, ärevusest või tegi seda tema.
Lühike kokkuvõte meie pikast kohtumisest oli selline, et olen tulnud kahe suguvõsa karmat heastama. Kui ma olen seni arvanud, et tumedad jõud on H-m poolel, siis tuli välja, et teine pool setumaa kandis on kunagi 18.sajandil mingi hirmu ajel põletanud pühasid dokumente, raamatuid, äkki pilte? Ja kajastub see hetkel selles, et kui tema mind vaatab, siis maa minu jalge all põleb ning seetõttu ei saa ma maale astuda (ehk siis jalg on haige). Samas pidavat see põlev maa olema nii leekides, et peab olema mingi sugulastega seotud põhjus ka teisest suguvõsast- seotud mingi kinnisasjaga. Muidugi- memmi maja ja sellega seotud õudused me elus! /.../ (ma ei taha seda siia kirjutada)
Samas H-m poolt on kunagi 1700 alguses teinud minu esivanem(ad) saatuslikke otsuseid kellegi teise elu kohta ning selle teise pere inimesed neednud siis meie soo lõppema. Sellest suitsiidid, alkohol, kõik enesehävituslik, mis kandub teatud tegevustena ka nende elukaaslastele, et aga sugu lõppeks kurvalt.

Ohhhh. Ma ei tea, kas kusagil on kedagi, kel esivanemad kui inglid olnud on. Ma olen täiega valmis kõik heastama, kui selleks aga võimalusi on. Seega lubasin:
1. määrin kõiki haavakesi, mis tekivad, teepuuõliga, et vähendad võimalust suuremate põletike tekkeks.
2. hakkan tarbima ayurveda antibiootikumi, et põletikud kehast välja saada ja immuunsüsteemi tugevdada.
3. Kuigi olen ristimata, käin kirikus, panen küünla ja palun andestust oma sugulaste tegude eest
4. Teen annetuse (heategevus, raha, üritus, misiganes) setude kultuurile, et lepitada taevaseid jõude oma suguvõsaga
5. Lähen ta juurde tagasi jaanuaris

Kui me seal ruumis lõpetasime, küsis ta, kuidas ma end tunnen. Ma ei tundnud tõesti midagi. Ei energia liikumist, ei sooja, ei külma, et valu, ei valu kadumist. Aga õhtul, kui olin koju jõudnud O-ga tavameditsiini taastusravi arsti juurest sain aru, et jalg ei ole enam nii kange ja ma ei pea lonkama. Tänaseks on jäänud mingi pingevalu talla kõige pehmemas osas, see on sügaval, aga ma saan ilma lonkamata liikuda. Ma tänan Sind südamest, IM!

Olen valmis Jõuludeks! Ja ma näen, et lumi tuleb maha.

Kool vol...+2

Vahepeal elasin üle hinneteperioodi lõpu ja see ei olnud kerge. Tegelikult, ma ei vaata enam hinnetelehele, kui vähegi ebastabiilne tunne on sees. Stabiilsemaks ei lähe sellest miski.

Jõudsime kooliga  sinnamaale, et lapsele korraldati kohtumine erinevate instantsidega (koolipsühholoog on veel olemata), ja kahe 3-päevase haigushoo (reeglina teisipäeva-neljapäev ehk siis 2 päeva nädalas koolis ja ülejäänud kodus) lõpul sai ka klassijuhataja ta kätte ning päris seisu kohta. Tubli on, ei läinudki rohkem kui 5 nädalat! Ok, ilkumine ei ole siiani meid aidanud ja kui klassijuhataja korraks südamega süveneks (mitte vaid mõistuse baasil), siis ilmselt mõjuks see poisile päriselt ka sundivalt või, nagu nüüd tuleb öelda, motiveerivalt.

Seega on praegu olnud vestlused tugipersonalil omavahel O-st, matemaatika õpetajaga, vene keele õpetajaga, klassijuhatajaga, sotsiaalpedagoogiga ja psühholoog on nimekirjas järgmine.

Klassijuhataja poolt sain järgmise kirja:

1. Kuna peamiselt on õppetulemused halvad vene keeles ja matemaatikas, siis nendes ainetes tehakse talle individuaalne õppekava. Tema ülesanded võivad klassikaaslaste omadest erineda. Siiski peab ta nende asjadega hakkama saama.

2. O oodatakse koolipsühholoogi juurde jutule. Täpsem kuupäev on selgumisel.

3. Jaanuarikuu jooksul saame kokku ja teeme arenguvestluse, et saada parem ülevaade senisest ja saada aru, mis temaga siis toimub.

4. O peab hakkama käima teisi- ja neljapäeviti õpitoas. See on xx poolt juhitud koduste tööde ring, kus õpilasele antakse juhendamist vastavalt vajadusele. See peaks vähendama ka kodus vanemate koormust õppimisel. :)

5. O peab hakkama käima matemaatika konsultatsioonides, et teha läbi mõned tüüpi ülesanded ja saada lisajuhendamist. Matemaatika konsultatsiooniaeg on kooli kodulehel olemas.

Põhimõtteliselt olen ma nõus ja mul on hea meel, et juba mõne kuu pärast peale murede tekkimisest on ka koolis lapsele tähelepanu osutatud :) Pean märkima, et poisil endal on hetkel natuke suurem sisemine motivatsioon paremini toimetada, kuid vene keele osas on see motivatsioonikilluke veel nanoosakese suurune. Aeg annab arutust?

As high as it can be

Ma olen siiani tõelises kaifis!

Nii all nagu ma vahepeal olin, nüüd olen siis teises otsas sama kõrgel. Kui hea, et ma masenduses alati suudan endale meenutada, et mu elu on kui sinusoid, kus keskmist ongi väga vähe, ja kohe-kohe tuleb teistpidine - lainehari.

Kontsert oli SUPER! See saal, need orkestrandid! Ja olgugi, et kooride näol oli ju tegemist amatöörkooridega (Stockholmi Eesti Segakoor ja meie) oli tulemus kõiki küünlaid väärt! Ma kogesin jälle seda ühtsust, laineks olemist, armastust kõige vastu! Ja inimesed olid üle kõige! Meeli soolod ja duetid rootslannaga olid täiesti uimastavad, nende hääled olidki kui kokku laulma mõeldud! Lisaks oli seal üks selline kurva pilguga oboemängija, kelle ma oleksin hea meelega koju toonud. Oboed mängima muidugi. :) Minu majutaja arvas seepeale, et "Aga äkki su mehele ei meeldiks see väga...". Nooo - võibolla tõesti :) Kirjutan mingil vabamal ajal pikemalt. Naudin hetkel "high" olekut ja sukeldun töösse tagasi.

Ja kui Stockholmlased meie kontserdi video Juutjuubi üles laevad, siis annan kohe teada. Pilte tegin ka, suure fotokaga, nii et natuke läheb aega.

MMMMUAHHHH

Kool vol ...+1

Pean vist alustama sellest, miks füssi õpetaja eile telefoni ära võttis. Talle nimelt tundus, et laps O filmis teda tunni ajal. Laps O ise väitis, et ta vaatas kella. Mine võta kinni, mind ju tunnis polnud. Sõna sõna vastu. Lapse issi siis õhtul vaatas kohe koos lapsega üle, miline on tema videofailide ja pildigalerii sisu vidinas ning veendus, et seal ei ole koolist mitte midagi.

Täna tuli mulle koolist e-kiri

Tere!
Jätkan eilset teemat natuke. 

Vestlesin vene keele õpetajaga, kes ütles, et temal on poisi pärast suur mure. Tunnis kaasatöötamine on minimaalne, puuduvad tihti asjad. Samuti ei saa ta tihti üldse aru, mis toimub. Poiss ise on tore (mingeid probleeme omavahelises suhtluses ei ole), kuid vene keele õppimine on üsna nullilähedane. Kahjuks! 

Küsiksin juurde ka veel video kohta. Kas saite teada, mis tunnis täpsemalt toimus? Kuidas O nägemus asjast oli?

Kõike head,
Klassijuhataja

??? Et käes on hinnete välja panemise aeg (1/3), siis tundus selline avaldus eriti küüniline. Et nüüd äkki on kõik halvasti. Asju pole kaasas olnud, poiss ei saa aru... No kuulge! Meil on ajastu, kus kõige lihtsam on haarata telefonitoru, või julguse puudumisel teha märkus e-süsteemi. Ausalt öeldes, läksid jalad nõrgaks.

Kirjutasin vastu, et olen üllatunud, et hoolimata minu pingutusest olla kooliga ühenduses ja toetada, näen ma ainult valget seina. Ei ühtegi märget. E-koolis ei paista enam sedagi, kas tal on vaja midagi järgi vastata. Meil on kõik P tähti täis (puudumine), 2 tunnis on hüüumark ja "Asjad kodus". Ok, vahel ju isegi võib juhtuda.

Tundub, et O närvid on kogu selle kooli peale üles öelnud ja tänagi läks ta keset päeva koju, sest oksendas juba koolis. /.../ Milleks ikkagi koolis tugifunktsioonid on, kui ma seni ei näe neid O toetamas? Miks ma pean kuulma probleemidest vene keeles klassijuhatajalt, kes ei anna seda ainet (ja ka seda me tõesti õpime kodus koos)? Mind ega O isa pole õpetaja murest teavitanud, kuigi võimalusi on ju praegu mitmeid. Või kas on koolis O tõsiselt sellest kõigest räägitud? Selline tunne on, et kõik osapooled on üksteisest tüdinud ning see, kelle pärast tegelikult kool, õpetajad ja lapsevanemad muretsevad, tema on üldse siinkohal kuidagi objekti rollis, mida veeretame siis käest kätte? Talle on ilmselgelt kõik asjad üle pea kasvanud ja ta ei tule nendega toime hetkel. Kas kooli soovitus on siis probleemide olemasolu korral ta koduõppele võtta ja soovitada lapsevanemal töölt ära tulla? Või oodatakse seda vaikimisi minult? /.../ Kas laseme nüüd O-l lihtsalt koolist välja kukkuda?

Vastus:

Saan aru, et olete tõesti igapäevaselt tööd teinud, et O järje peal hoida, kuid tulemusi kahjuks ei näe. Või siis kodus võite rahule jääda, aga kooli poolt vastavat märget (või hinnet), et teema on omandatud, ei tule. Tobe situatsioon. Samuti olete nii kodus õppimise toetajatena kui ka vastutust nõudvate vanematena väsimas. Sama lugu ka O-ga. 

Edastan info tugikeskusesse, et O-l on raske. Loodan sealt saada infot kiiremas korras, mille ka teile edastan. 

Isver küll! Ma ju isegi ei tea, et midagi on omandamata, kui selle kohta, et kusagil tehti kontrolltööd, pole märget.

/.../ Midagi on mäda siin Taani riigis ehk kooli tugisüsteem ja selleni pääsemise kord on vildak just siis, kui seda vaja oleks. Sest selleni jõudmiseks peab kõigepealt põhja vajuma (=ära uppuma, hetkel siis pidevalt haige laps), et siis keegi saaks kangelasena päästma hakata. (Tuleb meelde kõik alates 6st klassist). /.../

Ma ei jaksa enam!

Kool 2014 vol ... (segi juba)

Et siis tulin just koolist, V koolist, kus käisin lapse telefoni järel.  Sest kui laps on sellega tunnis ebaotstarbekalt toimetanud, siis ongi õpetajal see võimalik konfiskeerida (üks väheseid õpetajale allesjäänud võimalusi midagi mõjutada). Muide, sellesama telefoni konfiskeerisin mina eelmisel nädalal üheks päevaks, mille peale laps küsis, kas ma ikka olen inimene. Ega ma päris kindel selles polegi, aga tema uskumatus selles suhtes oli muidugi kergelt üllatav. Aga eile konfiskeerisin ma selle jälle, kui 3 tunniga polnud kuus matemaatika ülesannet (võrrandisüsteemi) ikka veel lahendatud ja ainus loogiline segav divaiss oli veel telefoni näol ta kõrvale jäänud. Matemaatikaülesanded said küll tehtud, kontrollid nendele lahenditele mitte, nii et ilmselt on juba praeguseks hetkeks e-koolis märkus "Kodune töö tegemata". Mina lapsevanemana juhtisin sellele pisipuudusele tähelepanu ning viletsa juhina ei jaksanud enam piike murdma hakata.

Koolis oli tore! Vahetunnil tormati sööma, õhk hakkas liikuma ja söögisaba oli välisukseni. Peale võtmete jagamist oma lapsega (minu koolimineku algne põhjus olid mahaunustatud koduvõtmed) sain kokku klassijuhatajaga, kellega veetsime privaattsoonis pool tunnikest kurtes vastastikku rasket elu. Kui mul on 1 kõurik, siis tal on neid 24. Selle jutu tulemusena usun ma siiski seda varianti, et ühtsuses peitub jõud, ehk kui klassis on õppimismentaliteet kõrge, siis õpitakse hoolsamini ja hinded on olulised ning märgatavalt paremad. Go, C, go! (T-nunen, see oli sinu lapsele öeldud). Ja selles klassis on seda loota vist vale.

***

Kõige koledam on see, et eile läks mul silme eest mustaks just seekord kooli teemal O õppimise korraldamisega seoses. Kuna hinnete seis on numbriliselt pigem (päriselt ka) nagu valsitakt, sel aastal just sagedaste haigestumiste pärast, siis on kuhjunud hulk asju, millest O jõud korraga üle ei käi. Olen lasknud tal teha plaani, mida ja millal parandada, aga mul on nii palju enda asju ajada olnud, et ma ei ole kontrollinud selle plaani kohast tegevust. Tegu on ka 14-aastase inimesega juba! Seega ei tea ma otsest põhjust, kuid parandatud hinneteseisu ei näe kusagil. Ta räägib küll, et on käinud parandamas... Selle kohta aga õpetajad ju kohalkäimise kontrolli ei teosta.
Eespool kirjeldasin, et 6 mateülesannet oli selline 4,5 h pingutus, mille me koos köögi laua taga oleksime 45 minutiga ära teinud ja asi selge. Selle asemel istusime 15 minutit koos, tegelesin pojale võrrandisüsteemide liitmis/lahutamisvõtte kasutamise selgitamisega ja ta järsku röögatas, et ta ei saa midagi aru ja alaku ma otsast peale, ma tegin seda, aga olin juba häiritud. Järgmiseks oli 3 h läinud kuid ülesanded ikka lahendamata ja poolikud (kontrollideta). Siis toimus mingi sõnavahetus, ma nõudsin telefoni (ma ei näinud seda, aga teadsin, et see on tal kusagil istumise all) ja lubasin peale õppimise lõpetamist selle tagastada. Ja ilmselt olin juba nii endast väljas, et bla(n)kout oligi käes.

Ma olen lihtsalt pahandanud tavaliselt, kuid sügavalt solvun ikka harva (õnneks). Asi oli ilmselt nii hull, et sõnavahetust ennast mul enam taastada ei õnnestunud. See on ka enne nii olnud- minu mõistusel on tavaks mingeid asju lihtsalt välja lülitada, kui need mulle haiget teevad ja nende taastamine on ilmselt natuke vuuduu värk. Või siis psühhoanalüüsi teema. Või hüpnoosi. Kes seda nüüd täpselt teab. Püüan oma tagasihoidliku elu lihtsamate vahenditega ära elada ja pigem kättesaadavaid andmeid analüüsida.

Aga lõppes kõik sellega, et ma läksin kodust ära (sest ma ei leidnud tuge ka teiselt koduselt täiskasvanult, kes hakkas O kuuldes minu suunas osutama) ja tulin magamaminekuajaks tagasi. Ära minnes ütlesin O-le, et ma olen väga solvunud ta käitumise peale ja andsin talle telefoni tagasi, et tehku, mis tahab. Temal oli kogu jama peale pea valutama hakanud ja otsisin veel peavalurohtu... Aga nagu meie peres kombeks- lahenduseta kõik lõpuks jäigi. Tagasi tulles rääkisin küll O-ga, aga kuna ma ei mäleta midagi sellest, mis toimus, siis ... nii on. Oh, ma pean selle ikka jälle üles võtma, sest minul on probleem, kui asjad õhku jäävad. Ja hinded peaks ka korda saama.
***
Ja neljapäeval sõidamegi kooriga Rootsi Vivaldit laulma! Kui aus olla, siis valmistun peale 3 nädalat hullumeelset töötempot ja kooriproove nagu puhkuseks Vahemere ääres, mitte kui kontsertreisiks. Ja ostsin uue maani siidiseeliku ja sobiva esinemispluusi, et Vivaldile väärikalt otsa vaadata.

Palun-palun, kas saaks juba selle kooliga kuidagi asjad kord joonde?

Kasvavad inimesed on vist enamus sarnase mõtlemisega

:)

http://indigoaalane.blogspot.com/2014/10/kirev-maailm.html

Nii kena, et ma pole selle murekesega üldse üksi :)

Peaaegu haiku Esimestele helvestele

Sõitsin läbi öise linna 1.45 pühapäeva varahommikul.
Esimesed suured helbed (veel üksikud ja päris lumeootust täis) liuglesid meie linnale.
Minu rõõmuks raadiost paitas kõrvu SEE.

Itkunaine

Vihma kallas terve tee, kui Rõugesse sõitsime. Tahaks mõelda esoteeriliselt, et see oli peegeldus meist endist, mis sealt taevast alla sadas. Rõuge tuli meile vastu tusase ja halli küngasmaastikuna, mida rõhutasid viimased sihvakad  kuldsed kased. Lootsin kogu südamest, et hommik on mentaalselt kergem. Seda enam, et siiani oli Rõuge minu jaoks pigem tuules voogav või siis lumesajus vaikiv kaunis koht.

Laupäev saabuski kõrgema taevaga. Me keegi ei armasta matuseid. Värisesin nagu haavaleht kui hommikul sukkpükse jalga sikutasin. Ma lihtsalt ei tahtnud minna. Enesevalitsust polnud ollagi. Ja oo õudust, aimdus osutus õigeks, kehal oli jälle õigus!

Leppisin endaga autosse istudes kokku, et ei hakka nutma, sest tegelikult oli kõik hästi. Inimene suri armsama käte vahel kauni ja hirmuäratava püha Kailaši jalamil ja seal ei saa juhtuda midagi, mis oleks "asjaolude armetu kokkulangemine". Tema kaks last on täiskasvanud ja kolmaski juba oma jalgel, mis sest et veel mitte täiskasvanud. Ja ikkagi ei suutnud ma endaga sõlmitud kokkuleppest kinni pidada.

Valge kirik tundus petukaubana, kuigi sõnad, mida naiskirikuõpetaja rääkis, olid kõik õiged. Ja kaunid. Ja tõesed. Kõik oli nii kuis' peab, et leinajate valu leevendada. Aga mina, mina olin ilmselt eelmises elus itkunaine. Alguses suutsin tihkuda vaikselt. Siis kui kirikulaule lauldi. Aga kui tuli tõusta ning tiir viimseks austusavalduseks ümber kirstu käia, siis nägin ma Mae naabrinaist. Ja üht armsat kunstnikku, kellega olime koos suvel südamest rääkinud. Ja siis avanesid kraanid. Õudus! Ma kõõksusin vaikses, samme täis kirikus. Päikesepõimik ägas nutuvalust ja vajadusest kohe vait jääda ja normaalselt käituma hakata. Kõik vastandid võitlesid. Istusin tagasi kirikupingile, püüdsin hingata teadlikult ja pagesin välja kui suutsin hingamise korda saada. Ma ei käinudki ümber kirstu. Piinlik oli, valus oli ja arusaamatu ka. Miks ma nutsin? Kellest oli mul kahju? Kas ma nutsin üldse matuste pärast?

Surnuaias sai süda rahu tagasi. Mae keerles seal kollaste lehtedena matuseliste kohal ja varesed olid viisakalt vait. Keegi põletas viirukit. Mõned inimesed 150st juba rääkisid asiseid asju. Mae vanem tütar sisuliselt keeldus kõigi kaastundeavaldustest ja oli vastuoluliselt naerusuine õnnetute hulgas. Ta ei olnud kergendusest rõõmus, ta oli leina kusagile edasiseks lükanud. Poeg seevastu oli tõsiselt šokis ja iga kaastundeavaldus mõjus talle sibulana. Kärgpere noorim hoidis isa ligi ning sai hakkama.
***
A sai surnuaial lõpuks kätte kogu Kailaši väe ja toe, mille armsama surm oli mõneks ajaks eemale lükanud. Ta rääkis viimastest hetkedest, sellest kuidas abi ei tulnud, sellest, kuidas tuli surmaingel. Kuidas ta palus põlvili maas, et saaks veel mõne hetke, et kalli naisega koos olla... Viimased pisarad.

Armastus on tugevam kui surm, korrati mitu korda. Armastage oma lähedasi, tingimusteta, südamest. Iga päev võib olla viimane, iga hetk võib olla viimane. Võta kallimal käest, rääkige südamest, ära anna hinnanguid, kuulake üksteist! Amen!

Lehtede langemise aeg

Täna on see sügispäev, kus on päike, tuul ja pilved ning õhk täis keerlevaid kollaseid vahtralehti, vähemalt Kadriorus. Õhk lõhnab värviliste lehtede ja kastanite järgi ning teetöölised, kes on otsustanud Kadrioru üles kaevandada nagu mullamutid, ei viitsi eriti pingutada kiirema tulemuse nimel ning kisuvad auguservades juttu. Kahju, et rohkem aega ringi kolada pole täna, muidu läheks ning sahistaks mõnuga, kuigi kõik lehed kaugeltki maha pole veel liuelnud.

M-l on täna sünnipäev ja peale tööd on üks mõnus istumine issi juures siis. Mitte midagi kinkida ei oska, küll on hea, et on kinkekaardid olemas maailmas!
Nädalavahetuse reserveerisime juba eelmisenädala kurbade sündmuste teada saamisel Lõuna-Eestile, ja õigesti tegime. Laupäeva hommikul oleme üsna varakult maalilises kirikus Võrumaa kuplite vahel; ja seekord siis ilma rõõmsa ja unistava Maeta.

Morning after the nightmare

Kallis Mae, miks just sina??? Miks nii kaugel? Marianne on ju veel laps ja sina polnud mingis suremise vanuses! Sinu armas mees jumaldab sind ja sõbrad on alati kohal. Juunikuised peod Haanijmaal, vaiksed õhtud järve ääres, keskuse rajamine, hapukurgipurgid, tammeallee, ülevaatlik pilk, murakamoos, unejutud, murejutud, suusatamine, kell 5 meie ukse taga, hoolitsemine- esimesed asjad, mis mulle pähe tulid... Kõik oli just hästi ja pooleli ja arenes! Miks sa läksid??? Südamearstina olid sul kõik teadmised ohtudest ja võimalustest minnes kõrgmäestikku. Kas sa eirasid enesetunnet? Olid tubli nagu alati ning ei tahtnud teisi pidurdada? Või toimuski kõik äkki?

Saatust saad sa ise pöörata, ettemääratusega tegeleb Looja. Ilmselt õhkasid seal Tiibetis mägede lummust ja võimsust nähes ja hingates instinktiivselt, et siin oleks ilus surra. Ja sõna sai teoks.

Ja kuigi mõistus keeldub seda tegemast, peab süda laskma minna...

Ikka sinine

las ma kurdan siis veel.

Mina: Mul on jälle tunne, et kõik asjad on kodus ja tööl minu õlul.
Kaine hääl: Ole nüüd normaalne! Ilmselgelt on mingigi tööjaotus.
Mina: Kindlasti! Mina tehku kõik ja teised tehku seda, mis üle jääb.
Kaine hääl: Kes täna tööl lepingu sisse tõi? Sina ve?
Mina: Täna tegin pakkumisi. Valmistasin koolitust ette. Tegin kujundaja tehtud töö ümber.
Kaine hääl: Keegi käskis seda ümber teha või?
Mina: Ei käskinud.
Kaine hääl: Delegeeri siis asju! Kasvata töötajaid! Aga kes nädalavahetusel kodu koristas?
Mina: Mina.
Kaine hääl: Süüa tegi? Muru niitis? Õunu tõi, koogi tegi?
Mina: Mina, mina mina....

Mina langeb nõrkenult kontoripõrandale. Järsku tunneb, et taskus on mingi asi, mis ei lase langenult pikalt lamada. Taskus on ... tigedalt torkiv kastan.

Hääl Taskust: Kingitus kõige tublimale!


PS! Kohe kergem hakkas.

Blue monday

Ma ei saa alati emotsioone pidama.
Mul ON kahju.
Ilmselt polegi asi hull, aga sisimas on mul tunne nagu oleksin karjunud teise inimese peale. Õnneks karjus mu sisemine mina ja vaid mu näovärv ja kiirem kõne reetsid sisemist keeduvett. Isegi kõrvad hakkasid valutama!!!
Inimene, kes hirmsasti tahtis kevadel kuulutusi kujundama hakata,  teatas et ta ei näe mingit vahet, kas meie kuulutusel kliendi logo ripub raami küljes või on sinna teatud kokkulepitud vahega paigutatud. Ära siis näe, aga ära siis ka kujunda! Ja üleüldse ei saavat ta aru, mis vahet on kui kujundad nii või naa, nagunii loeb ainult see suur ametinimetus keset kujundust... Please breeze me over with some fresh air! Ma pean homme jälle siia tulema ja normaalne olema.


Pilt on sellest lehelt: http://www.diy-stress-relief.com/anger-disorder.html. Sobib mulle oivaliselt.

Gloria, gloria!

Ei saa jätta mainimata, et tänasest algab... uus prooviperiood.

Läheme kooriga novembri lõpul Stockholmi Vivaldi Gloriat ja Magnificat laulma!!! Advendiaja esimesed kontseridi juhatavad sisse aasta pimedaima aja ja kauneima muusika.

Igatahes on nüüd vaja korralikult ka hääleseadet võtta. Huvitav, kuhu võib 2 kuuga jõuda?

JEEEEEE!

Teosed oma hiilguses on kuulatavad siit:
Vivaldi Gloria
Vivaldi Magnifica

Nimevahetused vol 2

Ei saa jätta jagamata nimevahetuse lugu, mis mulle ikka täiesti arusaamatu tundus eelmises postituses. Siiski ei saa ma ka peale seda postitust aru, milleks on vaja oma nime vahetada, kui oled nii küps, et võid kõigest lahti lasta. Nimi ei peaks sellisel puhul ju enam tähtsust omama.  Et siis ikkagi toimib nii, nagu postituses kirjas, et keegi ees ja sina järgi? Kas me kuuleme Looja, enda või kadeduse häält meeltes uut nime pakkumas polegi oluline. Ja kusjuures pole tegelikult ka nimevahetus ise oluline, mulle tundub. Pigem on see on nagu juuksuris käimisega- lased juuksed ärr värvida ja teistmoodi lõikuse teha ning tunned ennast esimesed nädalad nagu oleks kuidagi teistsugune inimene, parem, uute teede ristumiskohas ja ilusam ka.

Huvitav oli lugeda, kuidas uudishimulikust inimesest sai uue nimega samasugune tegus, armas ja hea uudishimulik inimene. Ja muidugi ei jäänud mul, matemaatilise mõttelaadiga tüübil, märkamata, et tegemist on tema vana nime anagrammiga.

Lugu ise on siin: I n g e l i s e nime lugu.

Vihm ja kokkuvõtete tegemise aeg.

Kirjutis augusti lõpust, mis jäi õigel ajal lõpetamata.

Nii palju on kirjutamata jäänud, et seda virr-varri siia korrastatult tuua on ilmselt keeruline.
Lühidalt öeldes on olnud igav suvi, sest olen ette võtnud vaid ühe asja, mis mulle rõõmu tegi ja teised asjad kõik aina edasi lükanud. Tunnen end täiega mitte väljapuhanult ja  nats masus olevana. OK, olen ise ka loru olnud.

Pluss-poole lühikokkuvõte on siin.

• oli väga südantsoojendav ja vaimu turgutav laulu- ja tantsupidu.
• mul on endiselt ümber maailma kõige kallimad ja armsamad inimesed.
• ilusad ilmad juulis-augustis on võimaldanud ikka õhtuti ujuda, rattaga sõita ja puhata.
• pole palju veini joonud.
• olen käinud 2 korda H-m-l, teist korda küll vaid 1 ööks.
• K on saanud tuule tiibadesse ja lendab kohe lõpuna poole.
• O on lahedalt suureks kasvanud. Äkki mul on laste suureks kasvamisega seotud tühjusetunne?

Miinus-poole lühikokkuvõte on siin.

• Puhkusel oleme olnud 7 päeva. Ilmselt ei oska oma asju korraldada.
• Koduleht on ikka üles panemata Miks? 
• Oleme võitnud 1 suure ja kaotanud ühe ahvatleva lepingu :( . Miks? Sest meil ei olnud läbimõeldud müügistrateegiat ega esitlust, ma arvan.
• Ma ei taha enam tööd teha. Jalg valutab ja kukekannus ei tagane. Et see on 2 kannust ühel jalal (nii talla all kui kanna taga), siis peaksin füsioterapeudi sõnul liikumist piirama miinimumini kuni põletiku täieliku taandumiseni. Mul on harjutused, venitused ja salv (mis ei ole siiani toiminud). Nutma ajab.
• Meil ei ole ühtegi mõnusat sõbrad-kokku õhtut olnud. Ja mul ei ole tunnet, et tahaks seda ka teha. Miks? Ma ei tea.

Ilmselt on puudu . Teeks siis ära.

Tööalane

• suhtlen, suhtlen, suhtlen.
• kinnitan endale, et mulle meeldib see, mida ma teen.
• teen kõik asjad lõpuks ära, misiganes takistused ees ka poleks. Olen tank.
• õpin sel uuel õppeaastal midagi nõustamisega seotut.
• panen kirja uue firma strateegia, sest hetkel on kõik muutumises.
• olen avatud ja kuulan nii, et ka kuulen.

Isiklik

• võtan vastu mõned uued väljakutsed muusikaga seotult
• saan kokku armsate inimestega/sõpradega
• teen jala terveks ja hakkan jälle sportima, sest vajaliku adrenaliini kadudes on mul raske olla
• õpin midagi head ja avardan oma maailmapilti
• tänan iga päev südamest, et mind ümbritsevad targad, mõtlevad, südamlikud ja hoolivad armsad inimesed

Ilmataadile

Palun tee nii, et see vihm ja külm üle läheks ja normaalne ilm nii proovide kui pidude ajal oleks. Punkt.

Nimevahetused

Hommikul tööpäeva alustuseks avatud FB's teatas üks (järjekordne) vana armas tuttav, et on omale uue nime võtnud ning kutsutagu teda nüüd ja edaspidi I n g e l i s e k s. Eile (hääletu) naabrinaisega maailmaasju arutades rääkisime just sellest, et huvitav küll, miks inimesed enam oma nime all elada ei suuda (üks armas laulja, palju kenasid jooganaisi ja mõni mees sekka) ja näe- jälle üks pääsuke! Iseenesest saavad naised ju enamuses endale elu jooksul teise PEREKONNAnime, kas sellest siis ei piisa? Loomulikult võib tunduda, et endale nime valikul polnud sul imikuna mingit valikut ja pandi lihtsalt vale nimi. Või teistele nalja pakkuv nimi (K y r s a L e a). Või mõnes lähiriigi keeles suisa midagi ebaviisakat tähendav nimi. Või siis numeroloogia-alasest rahvateosest oma nime mõjusid uurides avastad, et oops! aga ma tahaks, et nimel oleks hoopis teine mõju. Siis arvutad natuke ja leiadki endale uue toreda ja (natuke) kummalise nime. Ehheee, ka mina olen vahel mõelnud, et mis tunne võiks olla (=mis mõjud võiksid olla), kui minu nimi oleks tegelikult näiteks RaHu või näiteks Väle Pärdik, aga ilmselt on mul õige nimi, mida elu lõpuni kannan ja mis ilmselgelt ei mõjuta ei minu otsuseid, teiste suhtumist ega midagi muud, mida ma ise muuta ei saaks.
Ja lõpuks - never say never - ei saa kunagi pead anda, et ühel hetkel avastangi, et olen terve elu "vale" nimega elanud ja muudan nime mõneks eelnimetatutest :D
Seega, palju õnne kõigile, kes endale küpses eas (enamasti teistele arusaamatul põhjusel) uue toreda nime võtavad!
Väle Pärdik

Katalüsaator y

Isver-isver-isver! Maailm mu ümber muudkui väriseb. Kas ma olen ise muutumises või on kõik lolliks läinud? Või mõtlen ma liiga isekalt, arvestamata kunagi teistga ja nende vajadustega?

Panime täna suveplaanid paika. Olenemata ilmast, mis, tundub et on otsustanud meie puhkuse üürikestki aega lihtsalt torpedeerida. Meie ainus võimalus olla nädal aega H-maal on juuli üks konkreetne nädal. Ülejäänud puhkus (nii veel nädal) on tööpäevadega pikitud ja pole näha, et saaks järjest linnast ära olla. Eriti kui juuli lõpus läheb üks suurprojekt käima ning vastutust on vastikult palju. Seega oleks üks hea puhkusenädal kulda väärt ning minu habranevale närvikavale eluoluline. Praegu oleme veel tööl järgmise nädala neljapäevani, siis on laulupidu ja peale seda nädal tööl (loodetavasti lühikeste päevadega).

Et meie H-maa maja on pisitilluke ja meie peret on ilmselt sel ajal 2 täiskasvanud, üks teismeline ja heal juhul ehk üks tema sõber või kaks, siis leidsin, et parim on see, kui teavitaks issit ja M, et selle nädala lihtsalt tahame meie oma perega olla maal. Et ma ei pea kellegi saateid kuulama-vaatama, ei pea jälgima, kes parasjagu tahab magada, I saab toimetada oma raadioga siis kui tahab jne. Meil lihtsalt EI OLE muud puhkuse aega! Ja nüüdseks on meie väikegi laps nii suureks kasvanud, et annab mehemõõdu välja. K läheb ilmselt selleks ajaks juba kusagile kaugemale arhitektidega hängima.

Seega siis helistasin M-le ja ütlesin, et on nii, et meil on sel suvel vaid nädal puhkust ja me tahaks selle aja olla oma perega H-m-l. Ja mis sa arvad, mis sellest avaldusest tekkis?

Ma olen siiralt üdini tänulik, et M käib tihemini H-m-l kui meie seda teeme (eriti koledate ilmadega) ja niidab ja heegeldab seal. Aga ta kunagi ei küsi, kas me tahame seal samal ajal omaette olla (ilmselt ta ei kujuta sellist küsimustki ette, sest teda see ei huvita). Ja ma ei ole siiani kordagi teda selles osas enne ka survestanud, kuigi ka enne on need mured vahel tekkinud. Ma olen nõus, et meil on ka segasummasuvilana seal tore, aga ma ei pea vastu sellist kooselu rohkem kui mõne päeva. Mul on vaja privaatsust puhkamiseks, eriti kui ei saa rannas vedeleda, mõnuga ringi kolada ja ilm tubastele tegudele sunnib. On see siis isekas?

Kuidas ma küll ...??? Kuidas ma selliseid probleeme küll toodan?

Katalüsaator x

Tunnen end nagu Kroonika ajakirjanik, kes peab teiste kurvast elust müüva artikli kirjutama. Ainus erinevus on see, et mina seda siin  küll müüma ei pea, aga panen endale kirja kui märgi ohtlikest manöövritest pereelu(de)s ja oma reaktsioonidest.

Pean vist alustama sellest, et minu öökapilaud on kuhjatud täis raamatuid, mis kõik selle pika koleda külma suve rõõmsaks ja päikseliseks peaks tegema.

Kõige tipmine raamat on igapäevane lektüür ja tundub, et just minul on praegu seda tõeliselt tarvis lugeda. Daniel Kahneman "Thinking, Fast and Slow". You can find it easily from each book-store, even in Estonian. Aga mina võtsin ingliskeelse, sest see oli enam kui 2 korda cheaper. Jutt on siis meie otsustuste/mõtlemise tagamaadest, süsteem 1 ja süsteem 2, kus esimene märgib spontaanset ja pingutusteta tekkivaid mõtteid/otsuseid/tegusid ja süsteem 2 pingutust nõudvaid, keerulisemaid, kogemusi omandavat, sisukat, õppivat ja järeldavat toimetamist. Näiteks autojuhtimine on süsteem 1, kui oled juba vilunud juht, kuid kartulikoorimise ajal (süsteem 1) arvutamine 24x17 on juba süsteem 2-te aktiveeriv tegevus. Seega on süsteem 2 see, mis täit tähelepanu nõudva ülesande lahendamise ajal nt ei märka midagi ebatavalist (nagu abikaasa, kes sulle matemaatikaülesande lahendamise ajal küpset virsikut pakkuda üritab), süsteem 1 aga jällegi see, mis arvab, et selles ülesandes on ülemine joon pikem :)

Seega õpin. Aga lugege ise, see on superhea raamat!

Ja nüüd siis kollased uudised. Naabriperes on tõeline jama juba pikemat aega. Naabrimiis tegi aprillikuus viimati koduaias tööd säädes püsti suure kasvuhoone! Mõtsin mina tõega, et äkki on olukord lõunarindel lahenenud ja elu edeneb. Aga mõni päev tagasi ilmus uudistekanalites uudis, kus anti teada, et herr (vanuses 45+) on endale 20-aastase pruudi leidnud ja vaene vana (aga ikka väga laskevalmis püss :)) naine on mitu kilo kergemaks jäänud (appi, milleks see osa uudisest?). Aga siis. Vaatad kommentaare ja näed, kuidas petetud naine või tema sõbrantsid ennast kommima on unustanud. Milleks küll? Et kätte maksta? Et miist tagasi meelitada? Et endal naljakas oleks (ehk siis teiste rasket olukorda enda lõbuks kasutada)? Et kuidagi kätte maksta? Mida see küll annab? Mina siin mõtlin, et kui meie kodus üksteisega nõnna räägiks nagu nemad on ka mo kuuldes teinud, siis ei oleks ma päevagi vastu pidanud ja ammu kusagil mujal. Lõppude lõpuks on nad juba 20 aastat koos elanud ja parim osa sellest on olnud (juttu kuulates) siis, kui naabrimees on tuuridel ja kakluse kestel saab sobival kohal lihtsalt telefoni välja lülitada. Ma usun, et võib veel juhtuda, et mulle uus naabrimutt tuleb, ning kellega siis veel kui mitte 20-aastasega tasub lapsi armastaval naabrimehel veel paar pupsikut soetada- eelmine ju ei tahtnud üle 1, üle-eelmine ka mitte ja üle-üle-eelmine samuti.
***
Täna oli teise naabrinaise sünnipäev. Palju õnne talle, südamest! Oleme aastaid peredega suhelnud ja erandid pole olnud sünnipäevad. Seekord olin kutsutud ainult mina, sain mõni päev tagasi sms, kus selgesõnaliselt, et OLED oodatud. Peale tööpäeva lõppu uhasin paarkümmend km linnast välja ühte suhteliselt euroremontimata mõisa, kus sünnipäevalaps juba mõnda aega joogatunde on andnud. Me olime oma perega seal uudistamas käinud, talvepoole, sest ta rääkis nii soojasti sellest kohast, et ma lihtsalt ei saanud jätta järele kaemata. Tänagi oli kõik väga armas- küünlad natuke räämas seinte vahel, superkihvtid vilditud seinakaunistusvaibad, vahuvein, maasikad, vahukoor ja ... peale sünnipäevalapase, tema poja ja tütre ning tema mehevenna naise olid kõik mulle tundmatud. Seega suhteliselt uued sõbrad. Ja kus oli abikaasa? Ma ei tihanud küsida. Tütar teatas, et issi on sõpradega kodus. Ma ei saa enam aru. Ma väga loodan, et asjalood nende abieluga (ikkagi 25 aastat) ei lähene lõpule. Ja uued armsad inimesed ei ole pelgalt eelmise talve joogagrupp.

Aeg on küll selline, et vanad mustrid ei tööta ja saavad lõhutud. Kas lõhkumine minu ümber on tõesti ainsaks võimaluseks uue loomisel? Ma tean, kui raske on vahel, olen ju oma mehega sisuliselt 24/7 koos ja arvata, et me kogu aeg õnnest joobnud oleme, on kindlasti liiast. Küll aga on see õpetanud hindama üksteise ruumi, usaldama teise poole vajadust olla üksi või teistega või kusagil, kus sina olla ei taha. Muidugi oleme (ilmselt ikka mõlemad) vahel tüdinud mõnest korduvast naljast, liigutusest, narrusest jmt aga me "ei viska üksteist ära". Ai, mulle meeldib see Smilersi laul, kus on sõnad "...ära viska mind ära- mul on palju veel sees; ära viska mind ära- kõlban kasutada veel...". Kusjuures, kui see kasutada olev osa üles leida- kui suur on see õnn ja rõõm, kui leiad kulla just sellest august, kus juba 22 (isver!) aastat kaevanud oled ja iga liivateragi tuttav on! Ma julgen mõelda, et ma tean, mis on armastus ning ei aja seda segi teiste tunnetega.

Katalüsaator- ? No vahel on mul hirm, et äkki olen mina see, kelle kohalolekul asjad halvaks keeravad. Ma armastan tugevaid ja terveid inimesi ja peresid ja hoiaks kõik halva hea meelega nii kaugel kui võimalik. Ma ei ole väga tugev myself. Ka mul on omad hirmud, kahtlused, kõhklused. Ma teen tööd selleks, et neid ületada, eemale peletada, üle elada, neist läbi närida. Ja vahel mul õnnestubki. Aitäh süsteem 1, aitäh süsteem 2, aitäh armsad sõbrad ja minu kõige armsamad mu oma perest!

Rõõm on nii suur, et unub aeg ja ruum...

Ilmselt ei ole SEE rõõm paljudele üldse arusaadav. See, et järgmisest nädalast ei pea enam e-kooli avama. Meil ei ole sel aastal ühtegi kahte. Kas võime loota sarnast ka järgmisel aastal? Ei tea.

Ja laps O sai 14-aastaseks. Appi kui suur ta on- minust juba tublisti pikem, madala häälega, jalanumber 42,5. Ma tean küll, et on palju suuremaid, aga see praegu pole mingi võistlus. Mul on lihtsalt hea meel ja uhke tunne ka.

Meil oli kaks päeva rahvuslikke pidustusi, küll sõpradega, küll sugulastega. Ja minu armas pisike õepoeg (eilse hüüdnimega Lumepall, valge kombeka tegu) käis meil esimest korda külas, siputas, kägises, sõi ja magas. Supernunnu. Väga hea 12-päevane laps. Mida arvas sellest lapse ema? Ikka seda, et laps magab, sest oli ööd otsa üleval. On ajanud öö ja päeva segi. Tahab kogu aeg rinna otsas rippuda ja nohiseda ning on otsustanud emmel mitte magada lasta :D No kes meist ei mäletaks....

Täna algas O-l klassiekskursioon. Eelmise nädala lõpus tuli jälle signaal, et poiss on suitsetamisega ... tegelenud? Ma ei teagi, mis see õige sõna peaks olema- proovinud? No proovisid nad juba terve eelmise rõõmsa suvevabaduse ja me olime vanematena ikka mõnusalt naiivikud. Seega ma väga lootsin, et "lesson learned" toimib. Aga ei. Veel on vaja. Rääkisime jälle jutud maha. Kõrvaldasime pisivalesid ja kaevasime "loogiliste lõppudeni". Äkki mõikas seekord? Ma väga loodan, et see suvi läheks ilma järgmiste "põnevate" aineteta. Et tehnika ja õuesport aitab aega piisavalt ära sisustada.

Uhiuued varbad

Palju-palju õnne minu armsale õekesele ja A-le ning tervet, pikka ja õnnelikku elu pisipõnnile, kel veel ei ole ametlikku nime!

Teisipäevast, 20.maist alates olen nüüd ametlikult Tädi. Esialgu ei ole midagi muutunud peale selle, et olen üliõnnelik, et minu õeraas on jälle ühes tükis, laps on terve ja tubli ning A jõudis õigel ajal Eestisse. Kui hästi läheb, siis saavad nad täna haiglast välja.

Pisipõnn oli sündides 2920 grammi kerge ja 48 cm lühike, heledate ripsmetega estobrasil. 10 varvast, 10 sõrme ja noku- kõik olid olemas. Juukseid ma ei näinudki eriti, ta oli niiii väike ja hääl alles vaikne :) Loota on, et mõne nädalaga see kõik muutub.

R rääkis eile, et poja ei tahtnud oma esimesel päeval hästi süüa ja teda peab selleks natuke ärgitama (kõdistama, silitama, patsutama), et rinna otsas magama ei jääks ja oma 25 grammi ikka kõhunatukesse tõmbaks. Aga eile neid kõiki koolitati ning tänaseks oskavad noored vanemad kõiki kõdinippe ning patsutusviise kõige efektiivsema söömameeleolu loomiseks. Ja kui nüüd kõik korras ning laps on juurde võtnud, siis saavad nad täna välja. Täna on selleks just kõige mõnusam suvine kevadpäev- päike paistab, õues on 27 kraadi sooja ning kõik õitseb ja on nende tulekuks valmis.

***

Armas on see, et mu kallis õde oli sünnituseks väga palju ettevalmistusi teinud ning oli valmis hingama, abi vastu võtma ja teadlikult rahulikult ära sünnitama. Tal oli kindlasti väga hea ämmaemand, kelle abi ta hetkel vist kõige paremini hinnata ei oska (ämmakas ei andnud lootust, et sünnitus kord otsa võiks saada :)) - kes säilitas külma närvi, eemaldus emotsioonidest (et mu õekene saaks parimat professionaalset abi vajadusel koheselt) ning tegi oma igapäevast tööd. Ilmselt on tõesti liigne oodata, et ämmaemand sulle sinu elu kõige (füüsiliselt) valusaimal hetkel armas inimene saaks olla, selleks oled sa hõivatud igal tasandil enese ja lapse elu tagamisega. Ja ehk tundub mõne kuu pärast (või siis pärast sünnitust nr 2, mis võib olla hoopis teistsugune igas mõttes), et tegelikult on ämmaemand seal tööl ning tema esmane ülesanne ongi sinu ja lapse elu ja tervise tagamine. Kõik ülejäänu on boonus ning sõltub esmajoones sinust ja sinu suhtumisest.

***

Minu isa ja M olid lapselapse sündimise ajal H-m-l. Ja on seal praegugi.

Ma väga-väga loodan, et... Tegelikult ei taha ma seda kirjutada :(

Müristas küll

Eile oli minu selle kevade esimene äike. Kaunis ja särav päikesekumas, sest loojuv päike lasi rünkpilvede tagant kiiri paista ning värvis pilvedrüngad punaseks-kollaseks-halliks.

Äikese ajaks loojangu paiku olin juba üles tõusnud... Ah et kas läks midagi segamini? Ei, olin kogu eelmise öö EKAs K-l abiks maketi tootmisel, sest (nagu ikka) olid enamik grupist ajahädas ning endale abilised sebinud.  Seega lubasin endale "ilu-und" kella neljast päeval õhtuni. Püüdsin õues silma looja lasta, sest väljas oli tõeliselt SOE ehk +32 kraadi. Paraku on soojal mõju esimesel korral selline, et süda pidi ka pikaliasendis rinnust välja hüppama peale magamata ööd, seega kolisin +24 kätte toas.

Tegelikult polnudki raske öö läbi toimetada, ilmselt tekitab unisuse hoopis see, kui on hetk, et midagi pole teha ja saabub lootusetus. K-le oli see juba kolmas öö kohapeal ning tremor, lootusetus, väsimus ja muud kaasnevad nähud andsid tugevalt tunda ning vajasid välist inspiraatorit ehk mind.

Eile kell 19.43 sain sõnumi, et positiivne hinne on käes! Super! Paljud ei jõudnudki eilseks valmis ja peavad alandatud hinde olukorras toime tulema järelkaitsmisel.

Juhhuuu!

BTW- pilt on illustratiivne ja pole K-ga kuidagi seotud...

... sa näed ja ei mürista???

Täpselt kuu aega olen ma "vaikinud".

Õues on vahepeal olnud nii suvi, talv kui kevad ja hetkel on täiesti talutava temperatuuriga mõnus kevadilm. Tegelikult parim aeg aastas, kus jaanipäev on kaugel ja jõuludele isegi ei mõtle veel. Sirelid on pisikeste avanemata õiekobaratena lehtede vahel peidus, ülased on metsa all ikka näha ja tulbid hakkavad järgemööda avanema. Esimene muruniitmine on teht, seemned on külvatud (eile said isegi herned maha) ja Hiiumaal on sodi enamvähem kokku korjatud ning metsa alla viidud. Aruanne missugune :)

AGA

E-kool. Aasta lõpp ja asi ei parane. Minul, ma mõtlen. Ikka toksin sisse e-kooli salasõna ja pulss teeb (oodatud?) hüppe. Näiteks eile. Avan e-kooli ja leian sealt HINGEVÄRINAL: 

• Muusika 1 (tunnitöö)
• Vene keel 2 (Õpetaja märkas: O käis vastamas, aga järeltöö ebaõnnestus)
• Loodusõpetus 2 (kontrolltöö, 42%)
• Matemaatika 1 (kodune töö oli tegemata)
• Loodusõpetus 2 (kontrolltöö, järeltöö ei muutnud hinnet)

Allpool paistavad reas kolmed, paar x-i (isver, kirjanduses IV veerandi loetud raamatu eest ka!); märkus, et poiss ei suutnud tunnis tööd teha, sest oma sõnul oli õhtul hiliste tundideni teleka taga eurovisiooni eelvooru vaadanud).

Eile ei lasknud me poja ei trenni, õue ega arvutisse. Kella 21.15 oli seis säärane, et

1) eelmise päeva tegemata matemaatika kodutöö oli ikka tegemata. Tahukate pinnalaotused tunduvad talle üle mõistuse käivat iseseisvalt joonestamiseks. Tegime koos.

2) vene keele kontrolltööks olid nad I-ga just õppinud, aga kuuldes seda, mis õppelaua tagant kostis, siis hinna 2 oli ikkagi garanteeritud (hinnet veel e-koolis pole)

3) tehnoloogiaõpetuses e-koolis olnud ülesanne millelegi kirjalikult vastata oli endiselt e-koolis, aga poja teatas, et "seda küll ei ole vaja teha". No nii see asi ei jäänud ja isegi kui ta kasvõi ainumas isik klassist oli, kel see täna tunniks kaasas oli, siis minu süda jäi rahule alles peale seda tööd.

4) Loodusõpetuse järeltööks oli ta iseseisvalt valmistunud ja ma ei tea, mida ta tegelikult oskas

Saaks see kool juba kord läbi! Milline kool tahab selliste hinnetega tegelast enne 9.da lõppu kooli vahetama? Mis kooli ta küll edasi peaks saama, kui keskasse jõuavad ca pooled praegustest 7-ndikest?

Augud ongi väljaronimiseks

Ma ei mäletagi, mida ma siia viimati kirjutasin ja millal- aeg lihtsalt voolab merre ja seda mõõta ei saa. Huvitav, mul on tunne, et peale eilset külaskäiku armsa B, helge laululind L ja nende pere ning 11 päevaste kutsikate juurde, sain ma jälle milleski nagu klaariks ja suur osa koormast hajus kõrgele kevadtaevasse.

Täna on esimene päev üle (ma arvan) kolme kuu, kus taevas on sinine. Muidugi olin ma suutnud üle-eelmisel nädalal panna kirja aja perearstile selleks nädalaks. No kiiremini ei saa, kui ütled, et põhjuseks on kevadmasendus. Eile külas olles jagasin äkki, et kõik polegi äkki kevad-talvine deprekas vaid keha reaktsioon valule, ehk siis natuke muu. Olen alates septembrist vahelduva eduga vaevelnud mingi nõdra kannavalu käes, käinud juba arstilt abi otsimas, teinud  jalavanne, möksinud imesalvi, söönud ibukat, mitte jooksnud (therefore conciously gained "a bit" weight). Ei mingit tulemust. On nii, et vahel ei saa hommikul trepistki alla, vahel alles lõunast ei saa normaalselt käia. Sisuliselt on enamus sellest kirjas selles artiklis.

Aga mis on kand holistilisest vaatenurgast? Kand on esimene, mille paneme astudes maha, et hakata millelegi toetuma. Labajalg on meie kokkupuutepunkt maaga, meie toetusalus, alus liikumisel ja vahend liigutamiseks. Ka elu, mõtte, jne liigutamiseks, toetumiseks. Ja ma ei saa seda kasutada! Ma ei saa füüsiliselt liikuda ega toetuda, ma jälgin igat sammu, et ma ei lonkaks nähtavalt, mul on valus ka liiva sees mererannas käia, rääkimata Praha reisist, kus selleks, et üldse midagi näha pidi käima ikka käbedalt mööda munakivitänavaid. Kontsi ei saa ma enivei kanda, aga nüüd ei saanud ka madalaid kingi nautida, kuigi mul on superpehme tallaga ja lisatallaga kingad olemas. Sõin aga ibukat ja kinnitasin, et on vähem valus. Aga liikumisega see kõik ei piirdu. Lisaks ei liigu ka mõistus (kui see üldse kunagi liigub). Mul oli mitu kuud tunne, et me lähme kohe firmaga pankrotti. Et meil ei jätku raha arvete tasumiseks. Et ma ei tule mitte millegagi toime (no tegelikult tunnen ma seda praegugi). Koosolekul Prahas olin  kindel, et meie rahvusvaheline grupp lagunebki nüüd ja kohe laiali... Siiralt, ma saan aru küll, et kõik on kinni ajukeemias, aga ma ei osanud ette kujutada... Aitäh, B, eile sain tänu Sulle aru.

Kõik on tegelikult normaalne, kui mulle tundub, et olen ainus, kes saab aru, et kõik on halvasti. Ma vihkan vingumist ja aiva tahapoole vaatamist, aga olen seda mitu kuud teinud. Sest ma ei näinudki, et asjad on tegelikult teisiti. Äkki nüüd hakkan ka paranema?

Sellisest august pean hakkama välja ronima (any good ideas how?):

Järg postitusele: Pikk jutt eimillestki

Ei saa ma seda kirja panemata jätta.
Läksin jälle Statoili teenindusjaama autot pesema. Eesmärgiga auto PUHTAKS saada. Nii lihtne eesmärk. Autopesu peaks selle selgelt sõnastatud eesmärgi ju kindlasti täitma.
Siinkohal pean vahemärkusen ära mainima, et teenuste arendajana tean ma, et teenuste parem sihtrühmale ja nende vajadustele kohandamine annab vahel paremaid tulemusi. Olin teenindajaga kohtudes ennast ette valmistanud infotahvli abil, et vältida eelmise korra kordumist ning palusin hõbepesu ja lisaleotust, et kindla peale minna. Ja teenindaja suutis mind jälle üllatada!
- Äkki soovite ka lisasurvet?
- Ei oska soovida.?
- See teeb auto puhtamaks.
- Kas te siis muidu niristate vett auto peale?
- Muhahaa!

Lisasurvet????

Augustifilm märtsis

Läksin eile kinno lihtsalt sellepärast, et pole ammu käinud. Tegelikult sellepärast ka, et paar töökaaslast käisid vaatamas Wall Streeti hunti ja leidsid selle väga hea filmi olevat. Helistasin oma kallile õeksele, ja kutsusin oma meest kaasa, aga õeke arvas, et WSH on ikka räige ja ma ei peaks sinna oma kinoinvesteeringut küll tegema ja mees arvas, et kodu on ikka parem paik kui kino. Seega kasutasin siis võimalust minna üksi ja teha täpselt see valik, mis kinokassa ees pähe tuleb. Ja siis tuli mulle meelde, et üks meie küla eit käis eelmisel (või oli see juba üle-eelmisel) nädalal vaatamas Augustikuu: Osage county't ja soovitas seda oma blogis soojalt kui kaunistamata juveeli.
Jah, ilustamata (loe: meikimata) inimesed olid tõepoolest head vaadata. Aga. Mina tulin kinost ära tõeliselt kurvana. Sest tundsin ära neid olukordi, mille eest püüan oma peret kaitsta, mida olen näinud ühes naabriperes korduvalt ning milles ma ei leia (veel) seda ilu, mida teised. Lühidalt on asi selles, et leidsin (jälle), et mulle ei meeldi valed, aga tõed, mis on väljaöeldult teisi haavavad ja kõike ruineerivad, mulle ka ei meeldi.
Mulle ei meeldi ka suure hoolitsuse näitamine vaid siis, kui endale sobib, mitte siis, kui teistel seda vaja on. Ja mulle ei meeldi see, kui öeldakse, et vanad naised on koledad :)
Film tõi need, ka osadesse Eesti peredesse juurdunud, valusad asjad välja:
- hoolimise vaid äärmisel vajadusel (kui siiski),
- murede uputamise erinevatesse ainetesse,
- rääkimise ebaolulistel teemadel (siis, kui oleks võimalus ja tõeline vajadus arutada "päris" mälestusi ja muresid),
- lähedaste jagamise väärtuslikeks ja mitteväärtuslikeks, nende allasurumise ja
- valusad valed, millega elatakse ja lepitakse, aga ei suudeta andestada.

Kus leida oskus ja tasakaal, et puhta pinna (ehk kauni elu) all hulpivat soppa vähemaks jääks? Kas  otsekohene valus (egoistlik) ausus on tegelikult ausus või hoopis egoism ja empaatia puudumine? Või eristame neid asju alles teatud kogemuste ja vanuse kasvades? Kas valusaid teemasid võib tõstatada brutaalselt (mõne meelest ausalt) või peaks kasutama selleks (inimese kasvamise ja arenguga kaasnevat) alalhoidlikkust ning empaatiavõimet?

See film kõnetas mind küll, teemad olid kuidagi... puudutavad. Pole meiegi suguselts vaba saladustest ja erinevatel põhjustel hoolimatusest, sõltuvustest ja pea liiva alla panemisest. Rääkimata sellest, et kunagi ei saa kindel olla, kus asuvad ning mis seisus on su lapsed ja teised lähedased siis, kui sul on neid haigustes ja hädades väga-väga vaja.

Hoidkem kokku!

PS! Ma lähen ja vaatan selle Wall Streeti hundi ka ära. See ei olegi noorte ja rasedate naiste film ;) Vaadata tuleb lõpuni.

Kogu maailma ilu ja hea

on tegelikult olemas olenemata sellest, kes on võimul, kel on nälg, miks haigused tekivad, kellel on õigus jne. Minu hinge on juba aegamisi suutnud juuri ajada mingi hirm sõja ja kaose eest. Loen praegu peaaegu iga päev inimeste šeeringuid FB-s ja mõtlen, et kui palju me külvame negatiivset jagades vaid selliseid uudiseid. (Kuigi just nende uudiste pärast ma neid loengi :) ) Ma ei taha seda hirmu endasse ning ma ei usu sõjasse siin pinnal. Sellepärast tule ja vaata korraks ilusat, mis ei kanna poliitilist maiku, mis ei ole meie kontrolli all ja mida sõda ei mõjuta kunagi: Video siin.

Tuunin tolerantsust

Ilmselt on küll mage ja imal sellest siia peidukasse kirjutada, aga ma ei taha jääda hambusse FB napakatele.
Nimelt on Jansu eile FB lehel jaganud pilti alasti naisest Liivalaia tänaval kohtumaja juures ja keegi selle "ära andnud" kui mittesobiva. Ilmselt oli ka põhjus selle postituse juures kirjas:

• M H vabandust, aga suht lame on levitada haigest inimesest sellist pilti... asi pole mitte alastuses.... alasti inime on lihtsalt alasti inime.. aga siin .... mõlegem ennast hetkeks tema lähedaseks.....See Translation

  12 hours ago · Like · 3
• 

  Almer Jansu kui ei meeldi võid mind kustuda 

,
Seega tegi A uue katse, seekord jagades lehes ilmunud nupukest (vaata siin) ja kurtes:

Eilse päeva kulgemised tekitasid palju mõtteid . Palun kui te minu postitused ei meeldi,siis seal on Block nupp ja võite mind julgelt sõbralistist välja jätta. See kergendab ja teeb ruumi uutele tulijatele !!!!! Mitmed nimetasid mind ebaeetilisteks,kui ma postitasin palja naisega pildi Liivalaia tänaval  see naine seal on minu silmis palju elutervema ning elujaatavam kui kümmekond teiesugust,kes istute oma kookonis nagu siidiussikesed. ning kommenteerite siis kui midagi on teie hinge riivanud  millal oled sa kommenteerinud ja andnud tagasi-sidet kui midagi on hästi ?????
Ma ei soovi ning ma ei pea oleme samas orkestris "vingu-viiulitega"
Seal pildil oli tabavalt väljatoodud inimkeha puude taustal  just puu-element on see mis idafilosoofia järgi on seotud meie närvisüsteemi ning maksa-ning sapiga  see tõi välja teie nõrgad punktid . seekord panen ma teile diagnoosi  te ei oska maailma näha avaramalt ning teid valdab depressioon  just puu-element on just sellega seotud. puu-element on ka seotud otsustusvõimega ( sapi-tasand) ja paljas inimkeha puhul on tegemist maa-elemendiga  naudingud ja rõõm meie kulgemisest on märksõnadeks ning oskus lõdvestuda  kuidas on teie rüht ning hoiak ning see on samuti seotud puu-maa suhtega  kui elujaatavad te igapäeva elus olete 
te kõnnite tänavatel küürus ning mossis ja püüdke leida elujaatav hoiak,mitte aga ärge mängige igapäev seda "vinguviiulit"

Ja siis kaagutas juba paar inimest kaasa, kuidas Eestis kõik vinguvad ja virisevad, õhk on paks ja olla ei saa. Minu vererõhk tegi ühesuunalise hüppe kõrgustesse- kes siin viriseb? Kui ei meeldi siin, minge ja olge seal, kus meeldib! Nii lihtne see ju ongi ja pole vaja seda ometi kusagile hõõruda! Maks ja sapp on toredad asjad meditsiini seisukohast, aga seostada neid teemaga, kus pakub nalja ilmselgelt mingi häire all kannatava inimese alastus kui õues on 4-5 soojakraadi, tundub aga ikka väga imelik.

Ma tean ilmselt, mis sa nüüd mulle öelda tahtsid :D
Jah, kui mulle ei meeldi, siis ma ei loe kogu seda jama ja pilti ka ei vaata. Ja siia kirjutan ikka seda, mis parasjagu painab.

Unes, õnneks ainult unes. Või kahjuks ainult unes?

Ma olen Itaalias. Soe on! Algust ei mäleta, aga elan ma oma perega kahekordses kortermajas, mille lõunapoolses küljes on mingi vall, mis peidab maja parempoolset külge keskpäevase lõõmava päikese eest. Maja tagant läheb tänav, kustkaudu olen teel. Mingil arusaamatul põhjusel pole mul midagi arvestatavat üll ega plätusidki jalas, aga käes on tumesinine käterätt.
Sel tänaval on mingi maja, milles kahest välisuksest sisenedes on arstiruumid. Itaallased, kes tavaliselt valjuhäälselt end väljendavad, on neis ruumides suht vaiksed, vaid jutukõmin torkab kõrva. Rahvast on hämaras räpases ootesaalis (nagu ikka Itaalia vanades hoonetes on inimestele mõeldud ruumid avarad ja kõrged) palju, enamasti vaesemad ja meesterahvad, aga alandlikud. Mul on pissihäda, tean, et seal peab kusagil wc olema, otsin silmadega ust. Dziizaz, ma olen ju paljas! Torman välja ja tõmban endale rätiku ümber, nagu siis kui saunast tuled. Lähen tagasi hoonesse. Ühe käidava ukse taga ongi otsitav ruum. Aga see on umbes 30m pikk, mille äärtes on korrapäraselt augud ja jalajäljed. Mul läheb häda üle. Mees, kes seal korda peab teatab, et kõik on ok, aga paljajalu on vist natuke nadi. Tõesti hea tähelepanek!
Lähen välja tagasi. Astun edasi, meel läheb kurvaks nagu mul vahel ikka läheb, lihtsalt lambist ja väga sügavale auku. Teisel pool tänavat on kitsas lumivalge, kõrgusesse pürgiv rokokoo-kaunistustega, natuke kirikusarnane maja. Päike paistab otse fassaadile. Esiukse kõrval on suur kaaraken, mis on avatud. Sees paistab totaalne nõia-elamine. Vaatan sisse, sest see on uudishimu-äratav, isegi raskemeelsele. Seest kostab falsetil leelotav meesterahva hääl midagi sellist, et: "Kes seal tatsub, kes mu katust katsub?" Mul on ikka kohtuavalt alla-nulli tuju ja ma ei vasta midagi. Ilmub aknale väikest kasvu meesterahvas, õlgadeni lokkis juustega, ühe silmaga, teise kohal ongi lihtsalt kinnikasvanud õmblustega auk. Hakkan lahinal nutma. Ta on kaastundlik, tuleb välja, lähme minu juurde koju tagasi. Mingi arusaamatu abistamisvajaduse pärast hakkab tema meie kodus koristama, mina lähen I-ga välja, ilmselt juba riietatuna, sest olemine on normaalsem. I kaob kusagile ära, käin sealsamas ümbruses ringi, tuju paraneb.
Kohtan kusagil nurgapealses apteegis vana klassiõde Ingridit. Temaga jõuame uuesti valge nõiamajakeseni. Lokkis juustega ühesilmne sõbralik nõid on jälle kodus ja pakub meile... ei midagi muud kui värskelt valmistatud ussiliha. No ausalt, maitseb hästi, konsistents nagu kala ja kanaliha vahepealne, natuke krõmpsuv. Kiidame ja läheme edasi.
Teisel pool teed on 12-15 inimest, kes, lauldes koorilaule, majaesist korrastavad. Olin just Ingridile ette laulnud oma lemmikteost, mida meie kooris laulame. Nüüd siis ühinesime sama lauluga selle kooriga. Oli hinge ülistav, aitab alati kõike harmoniseerida.

Nüüd on auk selles kohas tegutsemises, küll aga liigun samal maal ja oma päriselu töökaaslastega kusagile ekskursioonile Itaalias.

Koht on väike, aga kõik on nagu mingi eelmise sajandi alguses. Linn ise on kindluslinn, tee meie ööbimiskohani viib muld-teed mööda väikeses vanas bussis. Paremat kätt jääb kõrge kindlusmüür, mille kohal kõrgub loss, või kompleks.Müürid on paksult taimi täis kasvanud, rohelised, maalilised. Müüri alguses on seinapaljand, milles on kõigepealt palju makaake, kes bussi jõllitavad. Natukese aja pärast paistab teine paljand, millel peesitavad imelikult suurte ümmarguste silmadega lõvid, kes ka meid jälgivad.
Vasakut kätt on madal teed ääristav müür, selle taga heinamaad, maamajad. Ühes kohas heinamaal müüri lähedal on kartulikoorekarva pikkade ja kahuste juustega umbes 10-aastane tütarlaps, kes püüab tõsimeeli ilmselt koeraga ratsutama õppida. Nimelt üritab ta pikutava punakat karva kitsaninalise hurda selga ronida ja sikutab teda turjakarvadest püsti tõusma. Vaatepilt on maaliline, aga valulik
Elame hotellis keset seda väikest linna. Kõik lõhnab nagu Itaalias ikka. Hotellil on mitu sissepääsu. Ja kusagil käime ka ekskurseerimas. Mäletan aga, et pidin kiiresti oma hotellituppa jõudma ja fuajee oli rahvast täis. Ka umbvana lift koos liftimehega ei olnud üldse ligipääsetav. Seega torman välja ja sisenen teisest uksest, kus on baar. Kohvi lõhn, sigaretilõhn, vana baarimööbel, natuke rasvaseks tõmbunud raske puitmööbel, baarilett keset piklikku ruumi nagu valvur, äärtes istumiskohad. Kiire on. Püüan joosta baariletist mööda, aga see on nii madal, et pean end maadligi hoidma. Mõtlen, et kas see on tõesti nii vana, ajast, mil inimesed veel väga lühikesed olid. Ühes aknaäärses lauas istub heledate lokkis juustega alla kolmekümnene naine tavalistes euroopalikes suveriietes, tema vastus väike tüdruk, nad söövad nao ja kahvliga. Baarman tuleb, kaasas mees, kellel on seljas jämedakoelisest kangast hallikaks pestud valge päevasärk ja viigipüksid, käes portfell. Ma tean, et see on lendur. Aga tema särgi seljatagune pälvib tähelepanu. Nimelt oli selja keskosast alates alumine pool flanellist ja ülemise külge nööbitav. Kas selliseid särke tõesti on kunagi tehtud? Baarman tahab teha head ja sobitab mehe istuma valgete lokkis juustega ilusa naise ja tema lapse lauda :)

Midagi oli veel. Detailid on juba kadunud. Ma olin Itaalias! Seal oli soe! Kui esteetiliselt  nauditavad on klassikaline proportsioonides detailiderohke ümbrus, kujundatud ehitised, ajahamba puretud müürid, lõhnad, mis kõike seda täiendavad!

Aga väljas on lumesadu ja täna on kodune pühapäev. Pannkoogihommik.

Kevad hingab õues

Trust you are doing great.

Nii algas üks spämm-kiri minu postkastis. Believe me, mul oli seda praegu vaja.

Ja õues lõhnab kevad.

Varr-virr

Vahelduseks vahepealsele peaaegu et vaikelule on tänaseks kõik nii kiiresti jälle pöörlema hakanud, et mul on tegemist asjade kontrollimisega. Seda üks korralik kontrollifriik endale ju lubada ei saa!
Töö on number 1 ja sellega seoses olen käinud lühikoolitustel ja üritustel, kus ennast ja meie firmat nähtavamaks teha. See on tänamatu ajakasutusviis esialgu, kuid pikas perspektiivisja suhete hoidmise tähe all peaks kasvama võimalus suurendada ka käivet :). Ma ei taha siia kirjutada siiski asjadest, mis otseselt tööga ja töiste sidemetega seotud, kuigi seda just hingel ja meelel kogu aeg keerleb. Samas on enesearengu seisukohalt olulised ka pisikesed taipamised (mis muidugi võiksid olla olnud-ajavorm x!- juba ammu taibatud) olnud väga määravad minu enda kasvamisel juhtimiskeenjuseks.

Aga tööle lisaks olen sel nädalal tublisti ringi käinud- koguni kahel päeval vanalinnas üritustel. Esimene oli küll ühe organisatsiooni juhatuse valimine Teaduste Akadeemia supermajas Toompeal, mis oli ikkagi tööga seotud seik, aga eile käisin Pilleriini sõrmuste näituse avamisel OP Galeriis, mis andis ikkagi eraelulise mõõtme välja küll. Mis sellest, et olin vanalinna minekul äärmiselt hiljaks jäänud ja kobistades ühe käega saapaid jalga ja vastates teisega viimasele e-mailile unustasin taksosse hüpates viimaks kontorisse maha kindad ja mütsi, mis meie kliimas on mõrvarlik, kui arvestada vanalinna tänavate tuuletõmbust. Aga tilk veini näituse avamise puhuks aitas vere käima ja siin ma täna olen, terve kui purikas.

Näitus ise oli väga huvitava lahendusega, nagu ikka eka-st võrsunud kunstnikud teevad. Kontseptsiooniks oli korter, milles presenteeriti 2 stjuuardessidena töötava noore naise loodud ehteid. Kuidas ehted ja kontseptsioon kokku läksid, seda ma ei oska öelda, sest arusaadav oli Pilleriini osa, kus ta seinale naeltega taotud maakaardi piirjoontest oli pannud alla rippuma oma sõrmused, millega tinglikult tähistas sõrmuste loomise asukohti. Aga kontseptsioon toast läks kaduma, kui mitte kaarti arvestada sisustusosana. Või nii sain mina aru.

Teine kustnik oli loodud ehted riputanud nii seintele kui asetanud toasisustuseks olnud esemetele, tal oli neid üsna arvukalt vs Pilleriini 13 sõrmust ühel seinal. Need ei olnud jälle nagu tradistioonilised ehted, vaid pigem nipsasjakesed- prosside nime all puidust, sarvest "mini-ikoonid", kullatud taimelehed (või siis plekist välja töödeldud ja kullatud) ja erinevatest paikadest toodud liivaga kaetud karbikesed. Aga milleks kogu näitusele tausta loonud tubade, korteri kontseptsioon? Kusjuures tegelikult jäid siiski domineerima kusagilt vanadest majadest hangitud kaunistusega siseuks koos lengiga, imeline-imeline raudvoodi ja ehtesepa töölaud.

Mul on kunsti mõistmiseni veel pikk maa jala vaja maha käia.

***
Ja pojake sai jälle ühe ühe mates. Mis avas jällegi sisemise ja välise dialoogi õpetaja-õpilase teemadel. Sellega tegeleb õnneks hetkel rohkem naabri T, kes ilmselt ümber meie kodukoha ja kaugemaltki on välja otsingud spetsialistid, kes äkki puupeadele suudavad matemaatika (ilmselt kohe-kohe ka füüsika ja keemia) imeliseks hobiks muuta. T, kallikene, nädalavahetus on tulemas ja ma tahaks kuulda, mis arengud on olnud!

***
Ja seoses kooriliikmelisusega on mulle veelgi tekkinud kohustusi- esinemas käia. Loomulikult on see 1) tore- saab rohkem laulda 2) pead omama garderoobi kooriinimeste tavariietusesemetega nagu must pluus või sinine siidisall 3) toob see kaasa kulusid väga ootamatutele asjadele nagu pärlitega kõrvarõngad või ajale, mil pidi hoopis teatrisse minema. Aga seniksa on kõik talutavuse piires.

***

Ja 5 päeva pärast on siin minu õeke väike, kahestunud seisundis ja õnnelik! Juhuuuu!

Üks päev sõpradele aastas

... ja täna on see päev. Vastuolulisel kombel arvan, et kõik sõbrad on kõikidel muudel päevadel veelgi olulisemad ja meeles. Aga- good to have a special day for it, even if we just enjoy it for a party.

Eile oligi party, eelsõbrapäeva pidu EE kontori reklaamikorrusel. Meil on seal väga usin ja sõbralik haldur, kellel on veel täna sünnipäev ka (palju õnne!). Niisiis ühendasin eelsõbrapäeva peo ja tema õnnitlemise ja otsustasin lihtsalt seltskonda minna. Kui ma peale kuute sinna jõudsin oli diskotuli vilkunud juba paar tundi ja seda oli piduliste pealt ka märgata. Shot ukse peal tervituseks ja vali muss, ... eeee... tekitasid mõtte, et seal võib isegi päris pidu olla. NO ma ei ole harjunud selliste asjadega, et pidu kontoris tähendab palju alkoholi, vähe suupisteid, valju kära ja mussi ja diskolampe. Meil on ikka kõik kole ontlik alati ja kui keegi hakkab liiga tõsiselt (veinist!) nokastama, siis tõuseb ta ise korralikult lauast ja ütleb, et kass helistas juba kodust. EE-s sellist enesekontrolli õnneks ei olnud. Seega voolas kõike pudelitest hulgi ja mida enam oli voolanud, seda valjemaks pandi muusika (kas need asjad ongi äkki kuidagi võrdelises seoses?). Minu joogiks jäi fäike fein, sest tegelikult ma ei vaja peoks alkoholi.  Täitsa pidu oli kuigi minu ajal tantsuni päris ei jõutud. Küll aga peale mitut tundi karjumist vestluse eesmärgil tundsin ennast nagu peale kooriproovi, kus oled saanud rõõmsaks laulmisest ja väsinud täpse kuulamise pingutusest. Ja otse loomulikult (ma tõesti loodan, et ei äratanud sellega kellegi tähelepanu) suutsin ma hüvastijätu tiiru tehes lüüa välisriietuses ja kott õlal suurkliendiosakonna ühel laualt maha mingeid klaase ja pudeleid. Tegin näo, et ma ei pane midagi tähele ja lihtsalt läksin ära. Ausõna, ma luban, et ma sulle külla tulles nii ei tee. (Olen kahepalgeline isegi iseenese ees).

Bussini oli Viru keskuses 15 minutit aega, seega läksin toidumaailma, et sõbrapäeva koogi materjalid ära osta. Jäin muidugi sellest bussist maha ja mul oli jälle 15 minutit aega. Bussipeatuse pingile mu kõrval tuli kena tütarlaps kassipuuriga. Loomad on ikka nii nunnud!, et ma lihtsalt küsisin kassi näha. Ta oli loomakese toonud varjupaigast Männikult, nimegi veel polnud. Nii ma vennastusin väikse kassipoja ja võõra tüdrukuga kuni vallamajani ja loodan, et nende omavaheline sõbrapäev ja sõbraelu on vahvad ja õnnelikud!

Ja minu omad sõbrad, head sõbrapäeva! Kui ma teile ka 24/7 ei mõtle (loodan, et kuidagi ikka vabandan ennast välja), siis südames olete alati.

Ja kui sellest meelitusest nüüd üle saate, siis viimase nädalavahetuse on üks teine inimene minu eest ära kirjeldanud: SIIN SEE ON.

Kohutav kunstivajadus

... ajas mind laupäeval kaasaga kinno. Sest klassikalist muud kunsti kusagilt ei paistnud. Õnneks jookseb Sõpruses veel La Grand Bellezza (e.k. Kohutav ilu). Ma tõesti ei teadnud, et maailmas tehakse veel kauneid ja häid filme. Tüki nimi assotsieerus mul automaatselt Melanhooliaga, sest seni oli see kinolinal nähtust  üks kauneimaid omas visuaalis. Filmi päris sisu aga ei oska ma küll nii lakooniliselt paari lausega ära märkida nagu filmi tutvustuses seda tehtud on, pigem see isegi ei olnud see, mida seal kirjutati! Pigem võin ma öelda, et filmi režissööril Paolo Sorrentinol on kaunis ja tundlik, liigselt rikkumata hing ning ma sain sinna piiluda, aitäh :D. Ja Rooma, see Rooma, minu Rooma! Ma ikka vist tahaks seal korraks ka elada! Filmi peategelne itaallasena ei olnud nii stereotüüpne kui muidu neid näidatakse, see kosutas ja andis usku, et ka seal on olemas neid, kellega end  (sugulaseks) samastada kuidagi ikka saab.  Peategelane kirjanik Jep (Toni Servillo) oli super, ma ei leidnud küll temast aristokraatiat nagu kino veebileht lubas, aga see kütketav, pigem inglaslik väljapeetus ei olnud ilmselt kõige itaallaslikum. Ma viitsi sisu siia ümber tippida, vaadake ise filmi, kui italianot ei oska, siis oleks mõne arusaadavas keeles supakatega ehk paeluvam, kuigi tekst ei mängi filmis põhirolli.
Kinopäeva lõpetasime Vabaduse platsi ääres Vabaduses hea kohvi ning mitme juhuslikult sinna sattunud tuttavaga rääkides, nagu oleks olnud aasta 1984 või 5. Tegelikult oli üleval korrusel Isamaa liidu ja Respublika suurkogu lõpetamispidu ja kõik harakad olid kohal. Nii palju siis juhuslikkusest.

***
Valmistan ennast moraalselt ette rõivaste eest ebanormaalsett summat välja käima. Laulupeoks tahan  ikka Pühalepa komplekti selga saada. Pean siin mõnda aega kirjavahetust ühe toreda Hiiu naisega, kes neid oskab teha. Idee on selline, et mina teen küüdu (pihikuga) ja tema teeks käised ja põlle. Vöö on veel lahtine ots, sest uus ja õige massab 200. Mis on muidugi natuke arusaadav kuna vöö on nahast, sinna peale läheb vasest riba, millele kinnitatakse rõhud, mille ketid pannakse käsitsi tehtud lülidest kokku, lisades veel rahad ka. Aga proua küsib käiste ja põlle eest ka 200, kui teeb käsitööpitsid. Poe omadega saaks 70 hakkama. No tegelikult on arusaadv. Aga natuke ikkagi palju. Seega jään 70 juurde. Küüdu jaoks pean ikka õpetaja Meeriga ühendust võtma. Tema teab ja oskab kõike. Ülehomme lähen ja otsin ta üles.

Ja nüüd sauna!

Conciousness-talks

Et koolitusepäev päris tuluta ei jääks keerasin ennast koju jõudes voodisse teki alla ja otsustasin ikkagi midagi õpetlikku ja vajalikku kuulata-vaadata YT-st. Seega surfasin niisama, igasuguste kahtlustäratavate secret ... -pealkirjadega loeng-filmide seas ning jõudsin (jälle) TED-x loenguteni. Aga enne seda kuulasin kiirelt mingit consciousness-filmi (silmad on õhuks nii väsinud, et ekraani vaadata ei saa), milles läbi kvanteooria arengu juba 20 sajandi algupoole alateadvuse uuringutel tuvastati meie endi (mõtete) mõju kõigele, mida uurime. Ehk siis, et ka teadlastel ei õnnestu päris out-of-box olla, kui nad teatud nähtusi uurivad ning nende endi mõte mõjutab alati uurimistulemusi. Siis edasi tuli jutt sellest, kuidas edasiste uuringuaastate jooksul avastati, kui võimsad me võiksime olla oma alateadvuse teadliku kasutamise puhul ja kuidas kõik need teadmised on inimeste eest saladuselooriga varjatud, et me ei rikuks ära oma "võimalust" olla lambakari edasi. Nojah. Selle 2,5 h filmi käisin 0,5 h-ga läbi ja  jõudsin TED-ini. Vaata ise. Kestab 18 minutit sinu elust. Klassifitseerub kui "banned lecture", otsi YTst Graham Hancock- The War on Consciousness.

Ma ei saa aru, miks inimesed, kes südamest räägivad Maa kui elusa organismi ja meie kui selle osa päästmisest, alati nii südamesse lähevad. Ma ei tea,  mis usku see mees on, ilmselt ka Looja-usku, kuid sel pole tähtsust. Ma olen tema eesti keelde tõlgitud raamatutest paljugi õppinud. Ta on olnud see, kes on põnevaid teooriad inimkonnast, ühiskondadest, meie sidemetest kosmose jmt (kohati kaheldavaga), oma raamatutes julgenud esitada, kindlasti on ta "päris" teadlaskonna hulgas persona non grata. Selles loengus väidab ta, et meie praegune teadvus, teadlikkus, sai loodud tänu iidsetele shamaanidele, kes läbi teatud taimede ja seente abil loodud muudetud teadvusseisundi said infot, kuidas saaksid inimesed ühendust sellega, kes me tegelikult oleme. Pika ja täiesti kuulamist vääriva isikliku kogemuse jutustamise lõpuks on ta minu arust pea palumas, et mõistetaks, kui oluline on aru saada Maa kui meie emaplaneedi ja inimeste kui liigi hoidmisest. Ja ma täiesti usun, et neile, kes on hoomamatute summade eest valmis ka oma vanaema maha müüma, peakski manustama kasvõi ayahuaskat, et nad näeksid päriselt, mis on elu ja kes on Maa. Seega- TED-X loeng = worth watching.

Koolitusel

Käin Tallinna Ülikooli täiendõppekursustel, milles koolitatakse koolitajaid, täiskasvanukoolitajaid, kes saadud teadmistega peaksid oma koolitusi põnevamaks, huvipakkuvamaks, vaheldusrikkamaks suutma muuta.

Ja juba mitmes kord tulen seal päevalt tagasi mõttega, et tahaks TARKA koolitajat seal auditooriumi ees näha. Tegelikult tahaksin täiesti ilmselgelt ebanormaalset :) - arutada maailma asju tõeliselt selge mõtlemisega, muutuste keerises ja  meetodites orienteeruva kõrge intelligentsiga inimesega. Seni tundub mulle, et käime seal koos vanu asju meenutamas. Täna tundus isegi, et ma ei tahtnud enam neid asju kaasa teha kohati, sest me kõik teame neid. Miks ei suuda ma olla positiivne?

Ilmselt hakkan ülejäänud moodulitest väga hoolega valima, keda üldse kuulama minna. Ja ostan säästetava raha eest Amazonist parem tänapäevaseid raamatuid.

Veeuputus

Et uus aasta peaks ikka korraliku kräuga algama, siis helistas 2.jaanuari pärastlõunal meie kontorimaja haldur ja teatas, et tulgu me ruttu sinna, sest meie kontorist sajab vett alla.

Kakskümmend minutit hiljem selgus, et vesi suisa tuiskas meile vastu ukse avanedes ning sadas meie laest alla sirinal. Seega veetsime päeva järgmised 4 tundi I-ga põrandalt vett kokku korjates, allakukkunud laeplaatide vettinud plöga kilekottidesse ajades, enamvähem kuivi laeplaate igaks juhuks eemaldades ja kogu laga koristades. Õnneks oli see puhas vesi, mis sadas ülemise korruse kontori boileri purunemise tõttu.Õnneks ei olnud see serveriruumi kohal. Õnneks ei olnud all ühtegi seadet ega masinat. Õnneks on meil kehtiv kindlustus.

Tegime nii head tööd, et täna hommikul kontorit kontrollima minnes (meil on veel talvepuhkus kollektiivselt) polnudki midagi eriti rohkem vaja koristada. Mööda minu töökoha seina nirisevad ilmselt praeguse hetkeni peenikesed ja pidevad veenired, kuid ma suunasin need teibi ja muu McGiveri-kraamiga tühjadesse prügikastidesse jooksma ja loodan, et esmaspäevaks on enam vähem kõik paneelide vahelt välja nirisenud ning saame kindlustusega asju ajama hakata.

Aeg olla tänulik. Aeg alata kõike otsast peale.

Olen üle nädala lihtsalt olnud, ei mõtle tööle, ei mõtle töökaaslastele, koolile (okei, sellele olen teinud erandi, sest viimase järeltööna tehtud loodusõpetuse aine tiheduse kt hinne tuli keset koolivaheaega ekooli ja see oli jälle 2), teen tuimalt süüa, küpsetan leiba, isegi väljas pole eriti käinud. Hakkab juba paremaks minema (?). Ja saan aru, kui hästi meil kõik ikka on. Lugesin läbi Khaled Hosseini Lohejooksja ning teine teise raamatu Tuhat hiilgavat päikest, mis on minu pimeduse aega väheke afgaanieluga valgustanud ja meie elu lihtsusest mõtlema pannud. Kinkisin mehele pühadeks raamatu labürintidest, mille olen ka juba läbi töötanud ning kui vajad kedagi, kes lihtsa labürindi maha märgiks, siis võin julgelt abiks ja nõuks tulla. Ootel on veel 4 raamatut.

Jõuludest nagu polegi midagi kirjutada. Lund ei olnud ju :). Käisime ise "oma küla metsas" kuuske toomas, O jäi koju, sest "see pole üldse huvitav" (khm, puberteet?). Ausalt, ma armastan metsa siiralt ja mul ei ole kahju metsast kuusekest raiuda, sest neid kasvab seal ikka liiaga. Olin juba paar nädalat enne puu välja valinud, kui selgus, et just sellest osast valla metsas ei tohi midagi raiuda. Seega, minnes siis ikka legaalset teed, maksis I eelnevalt pangalingi kaudu puu eest ning metsas olles parkeerisime olles eelnevalt langi enam-vähem gps abiga välja valinud. Tee ääres oli autosid nagu filmis Seenelkäik. Ja nii mõnigi hääl kostis just "keelatud" poolt metsast. See oli üks hea kuusekoht! I leidis peale 10 minutit lihtsat valimist kuuse nimega two-in-one- üks tüvi ja üleval kaks kuuske :)
Pidu- pere armsad olid ümber laua ja sõid traditsioonilist jõulutoitu. Kõik tundus nii traditsiooniline, et mingit erilist jõulu südamesse ei tekkinudki. Me isegi ei laulnud jõululaule, kuigi olin laulikud ka välja võtnud.
Sel aastal jagasime oma pere sisesed kingid juba hommikupoolikul laiali. Lihtsalt selleks, et õhtul peale praadi ei tekiks olukorda, kus on palju kinke O-le (ja ennemuiste ka K-le) ja kus vahel mõnel läheb sellest nukraks või olemine ebamugavaks. Ja muidugi ka seetõttu, et O soovis sel aastal ise kinke meile teha! See oli temast kena. Mina sain üle aja põlevad topsiküünlad (väga asjalikud), K šokolaadi ja I filmi (ja ma ei mäleta ju, mille). Ilmselt võime järgmisel aastal korraldada üldise perekondliku kingiloterii ja ka O tuleb sellega suurepäraselt toime.
26. käisime kirikus, kohtasime hulka tuttavaid huvitavaid inimesi, kes kõik olid tulnud vaatama, kes sel aastal tuleb. Ma tõesti ei tea, kes neist ka muul ajal seal käib, aga see on nende klubi traditsioon :). Aga jõul jäi ikkagi eemale.

Seega siis magasime enamuse ajast jõulude ja uusaasta vahel jälle maha. Ilmselt tuleb seda puhkuseks nimetada, sest tundub, et see on vajalik, isegi hädavajalik. Ja uue aasta võtsime ka vastu nii traditsiooniliselt kui seda sai teha ilma Z-fämilita, kes olid sel aastal kõik koos Tais.

Mis seda lahkuvat aastat minu jaoks ilmestas siis?

• poja hakkas ühes päevast alates rääkima mehe häälega
• ma kogu aeg muretsen tema kooli ja hinnete pärast
• minu suur laps K on oma ülikoolitöös väga iseseisvaks muutunud ning vääriks kohta kusagil paremas ülikoolis, arvan mina; tema on see, kes selle kooli peaks nüüd endale valima ning stipi orgunnima
• mu armas mees on saavutanud oma raadioharrastusega tugeva positsiooni omas klassis, kuid otsib tööalaselt endale motivatsiooni, mis ei ole kergete ülesannete killast
• saime tehtud suure osa sauna eesruumi remondist, puudu on põrandaplaadid ja liistud; uue aasta ülesanne!

Ja et lõppenud aasta ikkagi korralikult kokku võtta, siis

• olen väga rõõmus, et must saab sel uuel aastal tädi (loodetavasti tädi, keda ei näe ainult skype vahendusel); 
• olen väga tänulik, et mul on tubli ja kokkuhoidev pere, kellega koos on hea ning palju võimalusi veelgi rohkem koos olla ning huvitavaid asju näha, leida, luua; 
• tänan oma väga armsaid sõpru ja nende peresid, et nad on mind talunud ka sel aastal ja võimaldavad endiselt koeri toita, jõulude ajal uksele uksele koputada, koos veini degusteerida, küpsetada, sushitada, kurta, nutta ja naerda;
• mul on õnn elada Eestis, millega koos kasvada, millest ma enamvähem saan kultuurikontekstis aru, kus ma võin oma hääle anda sinna, kuhu ise tahan, kui tahan; kus on puhas loodus, hõre asustus ja öösiti näeb taevas tähti ning virmalisi

Head uut aastat!