Ho-Ho-Hoo. Esimene püha.

Kui hea on üle pika aja puhata!

Ärkasin täna selle peale, et meie armas kuusepuu kukkus ümber umbes kell 8.30 (sest oli juba valge). Sain sellest ka läbi une aru, et midagi nii koledat on juhtunud ning üritasin padjaburgerina magavale kaasale selgeks teha, et oleks armas, kui temagi mulle appi tuleks. Ikkagi suur puu, raske jne. Asusin usinasti kilde, okkaid ja järelejäänud ehteid kokku korjama. Poja tuli ka oma toast vaatama, mis juhtus, aga abi talt ei saabunud selle kõige korda tegemiseks. Oli isegi kurb, sest katki oli läinud eestiaegne hanemampsel ning üks munalaadne vana ehe, mil juba enne puule riputamist praod sees olid :( Aga puu oli kukkunud suure tumba peale ja seega pääsesime hullemast  laastamisest meile armsate ja vanade ehete hulgas. Niisiis tõmbasin umbes kell üheksa tolmurotiga põrandaid üle ning mõtlesin, et kuidas esimesel jõulupühal, nii ka kogu aasta läbi... Kui K ärkas paar tundi peale seda sagimist, siis selgus, et ta polnud isegi tolmuimeja müra kuulnud, puu pehmest kõlinast rääkimata :) Nii tuleks magada!

Terve tänase päeva sadas pehmet valget lund. Täpselt nagu heas ameerika filmis, et kui on jõulupühad, siis sajabki lund! Loomulikult said kõik meie aialinnud tõrusid ja sihvkasid ning I-l oli tegu, et seda kaunist valget lund hunnikutesse kühveldada. Mina ei teinud täna midagi peale suusatamise. Nii hea päev oli!

Meie eilne jõuluõhtu oli väga armas. M ja issi tulid koos M emaga, kes ilmselt polnud viimased 30 aastat suurema jõululaua taga istunud, kui ta enda suure toa laud tema endaga. Ning kuigi meid oli tunduvalt vähem kui 5 aastat tagasi, olin väga rõõmus, et oma pere (jäänused) on koos. We missed you all so far away... Isegi O ütles, et nii kahju, et meid nii vähe on järgi. Kuidagi harjumuspärasem oli see 12-18 inimest iga kord. Ja ma lohutasin, et R lubas, et nad vähemalt püüavad järgmisel aastal jõuludeks koju tulla. O arvas, et ka Marika, U ja Ips peaks meile järgmisel aastal jõudma. Sel aastal juhtus nii, et Marika ja Ips sõitsid Martinile-R-le Riiga järgi. Nad said ainsad aastalõpu soodsad piletid Hispaaniast Riiga just jõululaupäevaks ning lennuk saabus alles pool kümme õhtul. Seega sõitis M koos Ipsiga jõululaupäeval Riiga, passisid ja poodlesid päev läbi ning öösel siis juba neljakesi tagasi. Sest ühistransporti sel öösel ei liigu.

Meil oli eile kõik traditsiooniline. Välja arvatud see, et alustasime pidu kinkide jagamisega. Tundus kuidagi õige ning praad tahtis nagunii veel küpseda. Niisiis alustasime luulutuste, luuletuste ning osavustrikkidega (K tegi nimelt mandariinipüramiidi :)). Sain kingiks mitu head asja, ilma milleta saan väga hästi ka edasi elada, kuid mille analoogid kappides juba viledad ja väsinud on. O selle eest sai LEGO roboti (mida ta ilmselgelt ootas, ma ei teagi, kas jõuluvanapunanina oli talle kuidagi vihjanud?). K sai kaks kotti ja pudipadi, I hunniku kirjandust ja lisaks on meil nüüd mitu head kontsert DVD-d, mida ühiselt tarbida. Viini Filharmoonikute uusaastakontserdid ja suvine Austria suveöö kontsert on alati need, mida ikka vaatame. Nüüd siis võimalus ka muudel hetkedel.

Proovisin esimest korda praetermomeetriga head liha küpsetada. Aga liha tuli hea, tasub teinekordki seda kasutada. Jõulukapsas, ahjukartul ja -porgand, pohlamoos, kõrvitsasalat, hapukurk... Ilmselt suur osa Eestist eile õhtul just nii sõi. M tõi kaasa isetehtud jõulukeeksi ning meie K-ga tegime juba eelmisel õhtul šokolaadi-kohvitordi, mis vajas vaid kokkuvahustamist. Kohv, vahukoor ja vein. Super classic.

Pärast otsisin välja need laulikud, mille juba mitu aastat tagasi köitsin, et jõululaulude sõnad ikka kõigil oleks. M mängis sünti ja mina, O ja K laulsime natuke, sest mängida ja laulda M korraga ei oska. Harjutamise asi. Isa, keda kohe alguses palusime mängida, arvas, et ta ei mängi sel aastal :) Aga läks nii, et peale paari laulu tuli isale ka elu sisse ning ta lasi M laulma. Isegi M ema haaras ühel hetkel kotist prillid, et oma lapsepõlveaegsete laulude sõnu lugeda ja tegi lauluhäält :) Ja kuigi isal ilmselgelt seekord harmooniline toimetamine ei läinud kõige libedamalt, oli meil lõbus ja lihtsalt lõpuks said ühised laulud laulikust otsa. Pean neid sinna juurde köitma järgmiseks aastaks.

Vahepeal jooksin ja tegin päkat ka. Naabrimutt T-ga sai kellaaeg kokku lepitud ja minu asi oli ainult kingid autost ukse taha tõsta ning uksele koputada. Kui olin peale kobistamist nurga taha peitu jõudnud kuulsin majavana häält, kes päris tõsiselt arvas, et "jälle söögi ajal...". No ilmselt ongi jõuluvanadel, kes uste taha kotte sebivad, sel ainsalt õhtul nii palju tegemist, et ei saa ju alati enne kaeda, kas pere ON juba söönud või siis mitte. Igatahes oligi päris päkapiku tunne seal nurga taga, kui kuulsin K ja S rõõmsaid kilkeid, hüppamist ja ärevust, mis jõuluvana ootusega ja kinkidega ikka kaasas käib. Ja siis jäi kõik vaikseks. Selle rõõmuhetke pärast, mis isegi maja nurga taha kostab ja kogu külale sooja ja jõulupühaliku kuma heidab, selle pärast oli mul vaja sinna minna sel õhtul. Proovige ka ükskord- eriti, kui jõulutunne kuidagi muidu südamesse ei taha tulla.

Kauneid jõule teile! 

Kraadiklaas

Hirmust, et kunagi võin olla haige ka palavikuga, tuli mõte apteegist endale kraadiklaas soetada. Et mul palavikku kui patoloogilist nähtust ei esine, siis palavikualandajaid kasutan ma sisuliselt vereringe elavdamiseks. Seega- eesmärk oli igaks juhuks "alati valmis" kraadiklaas ja mitte digitaalne, vaid vanaaegne, sest need digikad sõltuvad sellest, kui täis nende patareid parasjagu on. Ja kui poisid nendega ikka igavusest mängivad (kui arvuti näiteks mänguasjade hulgast eemaldatud on), siis patareid kaua ei ela.

Viimsi haigla apteegis  vaatas proviisor mind altkulmu, ei lausunud sõnagi ja tõi välja kraadiklaasi, mis esmapilgul oli vana ja digika segu ses mõttes, et skaala ja kaenla alla panemise ots olid vanamoodi, kuid ülemine osa oli kandiline plastikutops. Ei tea milleks. Pidi olema uus toode, ning elavhõbedat seal ei ole, sest EL oli selle ära keelanud. Hind oli 7,99€. Kiire kalkulatsioon näitas, et see termomeeter, mis kunagi ammu, kui sama asja otsisin, maksis 1,4 krooni, on nüüd müügil hinnaga 120 krooni! Ütlesin sellest heast asjast ära. Seepeale teatas proviisor, et nende kraadiklaasidega ongi probleeme- need nimelt ei lähe alla. Et peaks soojas vees hoidma ja siis jälle alla lööma ja siis veel hoidma ja jälle alla lööma.

Ei taha mina sellist asja. Ostsin digika, mille hind 2,55€ ja mille koju lihtsalt ära peidan.

2.Adventi pidu. Mina pakun tee/kohv/julmus.

Heh, ei ole see kirjaviga vaid ühe mitte-eestlase armas lõik kutsest, mille pidin klassilisti loetavaks kohendama. Täna siis oli see pisike pidu. Klassi lastest oli pühapäeva lõunal paariks tunniks (enamus koos vanema või vanematega) tulnud kohale kõik peale nelja, kellest 1 puudus perekondliku kontserdisündmuse tõttu, üks sõitis maale ja ei jõudnud nii varaseks ajaks tagasi ning kahe kohta ei oska ma midagi kosta. Lisaks oli veel klassijuhataja Madis ning üllatuskülalisteks endine klassivend E oma ema ja isaga (kes küll koos enam ei ela, kuid kellest esimesel on 8-kuune mupsik ja viimane oli üliõnnelik 8-päevase beebi isa).

Meil oli väga rahulik olemine. Jõulurahulik ja rõõmus ja aega maha võttev. Ma olen  väga õnnelik, et mu lapse klassi vanemate hulgas on see pere, kes meid kõiki võõrustas ning Rootsi tradistioone siiapoole jagavad. Vahel mulle tundub, et selliste koosolemistega nad lasevad selle kinnise ja isegi peale pea 20 aastat natuke võõristava ning umbuskliku eesti inimese enda koju, et saada kontakti nende inimestega, kes väga  vabatahtlikult ei ole end neile avanud. Nad vist ei usu, et me ei avagi ennast peale paari sõbra/sõbranna kellelegi ning isegi peresõpru, kes vanasti nagu ikka figureerisid meie kultuuris, jääb üha vähemaks.

Pereisa oli just reedel I-le teada andnud, et loobub oma kohast ettevõttes, mida 90ndate algusest oli üles ehitanud ning millel hästi läheb, ja hakkab nüüd ettevõtluskonsultandiks. Köögis nad siis teiste isadega seda teemad lahkasid.

Igatahes oli meil lahe õhtu. Lobisesime, jõime kohvi ja julmust (haaa, see on jõuluvirre), sõime piparkooke ja kringlit ning siis rivistasime kõik lapsed üles. Et näha, kes on kui pikk. Ei, ikka selleks, et nad viktoriinivõistkondadeks jagada. Pilti tegi Y ja ehk saame need meilile. Neljaks loe ja viktoriin võis alata. Lahe oli. Vanemad olid oma laste võistkonna juures ja küsimused kõik korraga käes, aga 15 min. Mina küll ei pannud tähele, kes O võiskonda algselt pidid tulema. Aga oli ka loodusesõber J meie juures. Et meie võistkond võitis ja auhinnad läksid jagamisele, siis tekkis väike tõrge. Nimelt tuli välja, et J ei olnudki nagu võiskonna liige, vaid ühe teise konna liikmed olid J enda juurest ära ajanud. Meie õnneks siis :) Loodusega seotud küsimused olid meil igatahes pro vastatud (Y). Mul on tast ikka kahju. Aga ise nagu tunneb vist, et aeti ära "põhjusega" ning ta ei kurda. Ma ei saa aru, kuidas ta saab nii rahulikuks jääda!!! Viisin ta pärast koju, sest tema oli tulnud üksinda.

Huvitav, et seal peres on ka sajakesi, nagu me olime, väga rahustav olla. Lõpupoole, kui osa minekut asutasid, istus G ema P pika laua taga lösakil ja unistas. Uurisin, mis mõtleb. Temal selline hea tunne, et on külas ja ei pea midagi tegema :) Mees oli ka üle pika aja siinpool lahte käimas ja pidus, ning P oli ja nägi välja väga "paigas". 

Aitäh, Y ja R-le! tahaks neid praegugi kallistada tänutäheks.

:::::

Enne piddo võtsin suusad kapist välja ja läksin esimest korda sel talvel suusatama. Tundsin, et kui mitte nüüd, siis vist mitte iial. Olin nädal aega ikka päris haige olnud ja midagi teha ei jaksanud. Hakkasin juba sinna teisele poole ära vajuma, kuhu ei tohiks. Seega kujutasin emotsiooni ette ning kappasin Piritale. Pool tundi läks suuskade ettevalmistusele kohalikus putkas, sest  olin nad ikka lahustiga kõigest kevadel puhtaks teinud, maksin 12€ ja libises, mis kole. Kohe esimese künka peal käisin kõhuli ja käpuli ja väga Pirita suurde metsa minna ei julgenudki- seal tagasi tulles on ikka üks kole mägi, kust ilma jälgedeta ma küll alla sõita ei taha- kiirus läheb heade suuskadega ikka päris suureks. Seega sõitsin oma klassikasuuskadega 5 km uisku ja olin tõepoolest joovastuseni õnnelik. Ja kogu haigus kadus.

:::::

Reedel käisin isa juures. Ema sünnipäev oli. Hommikul pimedas panin surnuaeda küünlad (memmele ka). Isa oli ikka väga õnnelik, et mul meeles oli (sic!) ja nii me seal istusime teleka ees paar tundi. Tõin Stockast head salatit ja vaarika-kreembrülee kooke kaasa ning isa mängis mulle seitsmiku uues plaadi kolm lugu ette. Plaat ise peaks kohe-kohe valmis saama ja isa on väga rõõmus, et kõik lood seal peal on jälle tema arranžeeritud. Ma olen väga uhke ta üle.

Synttari ja maaginen päivämäärä

Peale seda, kui ma püüdsin olla ilmselt pooltõbisena tubli ning võõrustada siiralt südamest kogu suguvõsa ja sõpru terve nädalavahetuse, olin ma 2 päeva out of order. Olekski sellise sildi tahtnud uksele riputada. Tegelikult olin seda juba oma sünnipäeva päeval, aga ei uskunud. No nüüd on kõik jälle korras.

Selle ajaga, mis ma vegeteerisin ja magasin

- sadas maha lund üle 30 cm keskmiselt, mis tähendab, et katusel on tuisuvaalud puusani ja ma pean seda minema maha lükkama.

- puhastas minu armas mees ainuisikuliselt kogu meie kiviparketi all oleva esihoovi üksinda umbes 5 korda lumest saavutades lillepeenrasse valli kõrgusega 1 m!

- ei vahetanud ma kordagi tuduriideid (mis on täiesti out minu enda jaoks)

- suutsin ma mängida oma sünnipäevakk saadud tab-is titemänge, mida arvasin mitte kunagi enam tegevat. Aga need aitasid aega surnuks lüüa.

Valutasin üleni, aga et palavikku ei olnud, katsusin coldrexi ja paratsetamooliga kuidagi elus püsida. Aitas umbes paar tundi. Vahelduseks lugesin blogi, kus tuvastasin ennast Meie Küla Eidena :)

Nali naljaks, kuid tõsine võib ju olla ka naljakate ning mitteusutavate asjade suhtes. Võtame kasvõi 21.12.12. Kuidas elate, kui elektrit pole ja õues on miinus twenty degrees?

Kust saad joogivett (olgugi, et kõik kohad on lund täis ning tassitäie ikka kokku sulatad istumise all)? 

Kuidas käid tualetis kui vesi ära ei voola? 

Kuidas saad tuppa sooja, et üldse külmaga ellu jääda? 

Millega tekitad valgust ja kas sul on tikke, küünlaid vmt kodus varutud?

Kuidas isoleerid majast mingigi osa, et sooja hoida võimalikult väikeste kadudega ja tekitada võimalikult vähese küttega? 

Mida oled söögiks varunud, et kasvõi 2 nädalat nõnda vastu pidada?

Mis ravimeid kodus leidub, et võimalikke ennustatavaid haigusi ravida?

On sul piisavalt sooje riideid ja tekke?

Ilmselt tangid hammaste eemaldamiseks ja nuga spikivide eemaldamiseks on liigsed, aga mõnel on needki käepärast (naaber-kirurg?) :D Kuid mõned hügieenivahendid ilmselt liiaks ei lähe.

Näiteks tõi üks veefirma mulle viis minutit tagasi suured tünnid vett ning lihtsa seadeldise nendest vee kättesaamiseks. Ja kõik ikka selle maagilise kuupäeva ning selle võimalike tüsistuste pärast. Mees tellis. Ma tõesti ei tea, mida sellest kõigest arvata, aga ettevaatus ning väike varu on nii mõnedki inimelud näiteks sõja ajal, kus sarnased probleemid tekkisid, päästnud. Varusid saab ju ka hiljem, kui midagi ei juhtugi, tarvitada.

Südames aga tunnen, et midagi ei juhtu. Et kõik on juba ära juhtunud, ning meil on hästi läinud, mille eest olen tänulik. Loodan tõesti, et nii ongi. Aga maaginen päivämäärä on lähella.

Rõõmus sõnum ka. Ühel minu endisel töökaaslasel sündis lapselaps minu sünnipäeval. Ning tal endal on K-ga samal päeval sünnipäev. Sellised seosed siis kahe pere vahel. :D

Jagatud ühtsus

Postituse "3eraudne" juurde korraks tagasi tulles leidsin eile Vikerkaaresilla juhtmõttest (kirja pannud Tom Valsberg) selle, mida ma jagan siin hää meelega:

Maailma saabki eluterveks muuta jagatud ühtsuse kogemus ja õnneks kogeb seda järjest rohkem inimesi. Ja mida rohkem inimene kogeb ühtsust, seda vähem teeb ta teistele liiga ja seda rohkem ta mõistab, et ta saab ise tõeliselt õnnelik olla vaid siis, kui ümbritsevad inimesed on ka õnnelikud.

Paul. Toomas Paul.

Olin juba voodis eile õhtul ning lugesin üle pika aja üht köitvat ja õpetlikku raamatut Toomas Paulilt, kui tuli mu mees ja ütles, et Toomas Paul suri ära. Mina vastu, et ei surd, see oli keegi teine. Aga hinges hakkas kripeldama. Ma loen Pauli raamatut ja mu austus tema sõnakasutuse, hingehaarde ja teadmiste osas kasvab kut universum me ümber. Ja tegelikult kandub see austus kogu religioonile (või siis ka mitmuses), ühiskondlike protsesside mõjukusele. Ta lihtsalt kasvatab ja küpsetab mind nagu pagar saia. Ja ma lasen sel sündida. Ta on Õpetaja.

Hing läks kohutavalt kurvaks, kui seal kõhuli raamatu kohal mõtlesin ühe hetkekese, et Toomas Paul ei kirjuta enam. Leidsin ta üsna alles ning alles sõbrunen ja kerkin (sai!). Aga südames teadsin, et suri keegi teine. Hommikul vaatasin järele: suri hoopistükkis peapiiskop emeritus Kuno Pajula, kelle kirjatükke ma kahjuks ei ole lugenud, kuid kes ilmselgelt samuti avaldab muljet.

Raamat, millest kogu mu armastus Toomas Pauli vastu alguse sai oli hoopistükis üks Maalehe väljaannetest,  pealkirja enam ei mäletagi, kus ta avaldas läbi vaikuse, sõnatult ja sõnades mõtisklusi inimeste elu, kulgemise, tarkuse ja mõistmatuse tagamaade üle. Hetkel loen tema Teispool Vaikust ning saan üha rohkem ja rohkem aru, miks meie ühiskond on selline või teistsugune. Ja mis meil viga on. Veel ei suuda mina seda sõnadesse panna, aga seda pole otseselt teinud ka Toomas Paul. Ilmselt pole sel ühest sõnaliselt väljendatavat põhjust, kuid tema sõnade taga aimuvad protsessid, millest muutused on alguse saanud ja meid tasakaalutamatusse viinud. Praeguse lugemisvara ime minu jaoks seisneb sõnade tähenduse üle arutlemises. Sõnadeks on Piibli 10 käsku (ehk siis nende keeldude põhisõnad), surmapatud jt ning need on vormistatud sõnakaupa peatükkideks ning palveteks-luuleks iga pt lõpus. See on armas ja lõpetatud teos. Kuigi sõnad ise ei lõpe ju nende peatükiste selgitustega. Ja nii siis käidki hommikul tööle minnes Kadriorus, udus või päikesepaistes ning mõtled ja naudid protsessi, mõtlemise ilu ja tähenduste teisenemist, avardumist.
Tahaks teiega seda kõike jagada :)

Algab jälle kõik, algab uuesti.. vol2

Aga ei ole jutt lapse koolist. Kuigi ka sellest võiksin pajatada.

Seekord on jutt täna ilmunud hartast ning inimeste reageeringust sellele.

Mulle meeldis see hommikune EPL paberversioon, milles oli kõne all olev dokument trükitud kui Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon 18.ndal sajandil- kollasele natuke rullunud paberile (siiski ajalehepaber, millele trükitud selline pilt :)) Harta on nii deklaratiivne, et ma lausa tundsin, kuidas nende allakirjutanud inimeste vererõhk neid südamest tulnud sõnu paberisse raiudes hüppeliselt tõusis; ning hääleke, et tehakse midagi Eesti arengule väga olulist kajas nende kõrvus kui Beethoveni 9.sümfoonia. Kusjuures ma ei iroonitse, aga mõnes mõttes oligi selline tunne nagu siis, kui ühe eelmise ajastu superriigi seest sai deklaratsioonidega eemalduma hakatud.

Muidugi ma toetan hartas olevat kahe käega, kuid ma ei näe hetkel ühtki enam-vähemgi valmis alternatiivset valitsemis- ja erakonnasüsteemi. Ja see valmistab muret. Ehk kõige enam inspireerib mind erakondade rahastussüsteem, kus inimesed iga-aastaselt (-kuiselt?) võivad muuta oma eelistust erakonna suhtes makstes palgast nt 0,12% (täiesti suvaline number muide) EV poliitika elluviimiseks läbi erakondade (artikkel Liia Hännilt). Kui mõelda, et on alternatiiv, et erakondi pole (vt kommentaare allpool www.petitsioon.ee), siis tuleks muidugi hoopis uutmoodi mõtlema hakata. Pole veel jõudnud läbi lugeda, kuid üks kommentaator pani lingi huvitavale ilmingule Islandilt. Jutt peaks olema osalusdemokraatiast ning selle arengust Islandil peale Suurt Kriisi. 

Isver- kas nüüd olemegi keset poliitiliste- ja majanduslike süsteemide ümberkorraldusi, mille läbiviimiseks ei ole meil kellelgi teadmisi, oskust ning kogemust? Just selle kahtluse tõttu ei saa ma täielikult hartaga nõustuda, selles osas, et (kuigi ridade vahele kirjutatud) oravad peaksid võimu loovutama. Kellele? Kes oskab paremini? Kuigi neil ei ole absoluutselt MINGIT õigust väita, et neid ei saa asendada. 100% olen nõus, et kogu süsteem tuleb avatuks muuta- osalusdemokraatia (pole sõnakõlks), läbipaistva rahastuse ning OMAKASUPÜÜDMATU süsteemi loomisega. Omakasupüüdmatus on võib-olla üks asi, mida hartas otsesõnu ei mainita. Aga arvestades, et koos Eesti poliitilise süsteemi mõranemisega on praod, kui mitte juba vaod, sees kogu maailma poliitilisel süsteemil. Lihtsalt omakasupüüdlikkus, ahnus, võimuiha jmt juba Piiblis suurpahedena toodud negatiivsed asjad on ilmselt jõudnud oma loomuliku lõpuni. Loodan, et see ei olnud lause idealismi idust minu sees, kuid ma usun, et on võimalik valitseda riike arvestades RAHVA heaolu, mitte kliki ning korporatsioonide heaolu.

Ma ei jõua siia nüüd kõiki oma häid mõtteid kirja panna.:) 

Tahaksin maailma ära parandada. Poliitika ei peaks olema minu maailmas erakondlik (nagu praegu, mille vastand on ühiskondlik) või siis peaks erakondliku mõiste kõvasti teisenema, et ka mina saaksin osa võtta. Või pole erakondlikkus TEGELIKULT riigi inimeste jaoks oluline?

Seega- olen hetkel erapoolik ning valmis mõistlikule arengule igati panust andma.

2+2=5?

Olen vabatahtliku õpetaja abilise tööd teinud alates koolivaheajast. Usun, et see ei meeldi ei õpetajale ega koolile, kuid tundus, et see on just see, mida vaja on, et O ja teisedki mates järjele jõuaks. Kokku on käinud harjutustundides 9 last, mis on 20 õpilasest pea pooled.  Mis näitab, et vähemalt pooled ei ole rahul sellega, kuidas õpetaja on tunnis suutnud teemat selgitada. Valmistusin igaks tunniks, tegin lastele juhendeid, kirjutasin ülesandeid välja, paljundasin lehti. Tegime harjutusi tahvlil, igaüks oma vihikus, näitasin, uurisin, leidsin põhjuse, miks laps mingist kohast ülesandes edasi ei saa, harjutasime veel.

Täna oli esimene kontrolltöö peale vaheaega, teemaks ikka needsamad murrud, millest kogu O kahtede jada alguse sai. Loomulikult ei taha O minuga kodus eriti õppida, ega ka minuga neis tundides käia, mida õhtuti lastele annan. Tal on tunne, et kui ühel õhtul viiest kodus asjast aru saab ja oskab, siis on kunn.
Tulin töölt koju, uurisin, kuidas töö läks. Vastus oli, et hästi, ainult kõike ei jõudnud teha, tund jäi väheks. Palju ülesandeid oli? Üheksa. Džiisus kraist, kas üheksa ülesannet, mida oskad, on siis liiga palju?
Ja ta sai jälle kahe!!!!
Loomulikult ei olnud tema see, kes ERITI löödud oli, vaid mina.
Esimene mõte oli, et kuidas saab mul nii rumal laps olla.
Teine mõte oli: mina ei suutnud selgeks õpetada.
Kolmas mõte oli: õpetaja naerab täiega kodus.
Neljas mõte oli: mina ei sobi küll kedagi õpetama.
Viies mõte oli: ma pole suutnud O-s vastutustunnet kasvatada, et ta ise hooliks, et oskab asja kui see on kord õppida antud.
Kuues mõte: järeldus- ma ei sobi lapsevanemaks.
:( Ja üha hullemaks läks. Sügis. Pimedus. Loodus sureb. Lumi ei tule. Soojale maale ei pääse. Hingedepäev- homme tuleb surnuaeda minna...
Siis läksin tagaruumi, kus on sahver, ja võtsin lonksu... viskit. I on mingil koosolekul ja mul polnud muud ventiili. Seekord sai selleks Cardhu Scotch Whiskey. Mitte, et ma pooldaks alkoholi lõõgastajana. Aga sel hetkel täiega pooldasin üht lonksu.
Niisiis. (Õõõõk, see oli jäle) Otsustasin:
1. lumi tuleb varsti ja ma saan suusatama.
2. jätkan laste õpetamisega, aga pean nõu õpetajaga.
3. ma ei saa midagi teha, et kevad kiiremini tuleks.
4. O on ikka minu armas laps (K ka), isegi kui ta minu meelest valesti otsustab, käitub ja tegutseb. Ma pean teda suutma juhatada nende otsusteni, mis viivad parematele tulemustele puhta südametunnistusega.
5. Mulle on kõik sügised vastikud, kui lehed on langenud. Aga kuidagi elavad kõik ju pimeda aja üle.

Sest paljajalu lume peal käia on külm

K lendas vara-vara Austriasse pidama Hello Viin'i. Või tegelikult on tal seal üks olulisem üritus seoses EASA'ga.

Ja hommikul, kui ärkasin kell 5:00 oligi lumi maas! Oktoobrikuus! Pehme, kohev ja 0-kraadine tuisuilm oli järjekordselt tulnud äkki ning paljud inimesed ja nende autod EI olnud selleks ette valmistatud. Ka meie mitte :) Seega võtsin I auto, mis on 4x4veoline ning püsib tänu mingisugusele control funktsioonile paremini teel kui pisike SAAB. K närveldas kõvasti, et äkki jääme sellise sõidutempo juures hiljaks. Minu eesmärk oli üldse kohale jõuda. K lennukaaslane oli juba tund varem helistanud, sest ootas lennujaamas. Tegelikult olime graafikus, mida kippus kangesti rikkuma seesama lumi teedel-tänavatel ning tõdemus, et lumi oli jälle ootamatult maha sadanud, sest kuigi oli juba 1,5 h sadanud, polnud ühtki sahka teel näha. Sõita sai 20-30 km/h, lumi oli kinni sõitmata või siis juba libedaks rööpaks vajutet. Ja siiski ei suutnud ühes kohas pidurdusmaad ette aimata ning põrkasime esiratta veljega vastu äärekivi. Veljel on märgid selgelt näha, aga õnneks oli see ka kõik, millega see üliohtlik sõit lennujaama ning tagasi lõppes.

Loomulikult ei läinud me täna tööle, sest autoga suvekummidega sõita oleks olnud mõttetu ajakulu (ja liiklus linnas seisiski). Ja ka buss ei tundunud kuigi ahvatlev lumelükkamise kõrval koduõues :) Aga esmaspäevast siis, kui koolivaheaeg ühele poole saab, oleme jälle täisrežiimil.

Juba mitu õhtut mõtlen siin, et võiksid olla Meie Maal ning istuksime kusagil kohvikus vanalinnas ning räägiks törts juttu. Külmad ja kõledad, kõdulehti täis koristamata tänavad, vihm ja üksindustunne, saun kodus ja pidev saabaste-soojade riiete-vihmavarjude-kinnaste-sallide tagaajamine on tõelise sügise hinge toonud. Aga eks siis lähen teatrisse, kinno ja kuskile mujale kellegi teisega seekord. Jälle. Aga tahaks oma õega. Kalli oled!

3eraudne

Ei saa jälle vaiki olla.
Olen üsna tuimalt jälginud seda oravameeste erakonna rahastamise janti ajakirjanduse kaudu. Ja pean tõdema, et kuigi olen nii teinegi kord nende poolt hääle andnud, siis nüüdsest ei anna ma oma häält kellelegi.
Tõesti. Tundub, et olen sellest riigist lahkunud olnud juba nii mõnegi hea aja. Kuigi mu keha elab siin. Mu pere, armsad sõbrad, harrastused ja koduloomad, puud ja meri- kõik on ikka siin. Aga süda on... vaba  teistega sama usku olemise ühistundest. Ma olen vaba omama omaenda arvamust ja ei pea kellelegi jagama mõtteid, mis ilmselgelt on parimagi tahtmise juures keerulised enesele tõe pähe müüa. Just nagu on nende kiiresti rikastumise püramiidskeemidega. Üha enam tundub, et mina olengi see pagan, kelletaoliste vastu tuleks võidelda, sest ma ei ole valmis osalema skeemides, mis tahavad mind alla neelata ja veelgi enam mõtlemist pärssida. Ma tahan proovida paljutki, aga aususe piires ja võimalusega taganeda kohe, kui skeemitamiseks ja mõttetuks tseremoonitsemiseks läheb. Ja enne taganemist tahan kõike teada. Nagu Mihkel 3raudses :)
 Kui ei tee, siis ei juhtu ka. Kui teed, siis pead olema valmis oma eksimusi kõigile selgitama. Vaatsin seda va Kristenit telepurgis ja mõtlesin- silm tal ka ei pilgu seda jamajuttu kinnitades, et just nii ongi- mõned viivad kõik oma säästetud raha (ja kulla kasvõi kangikaupa) erakonna kaukasse. Ja Mihkel polnudki väga närvis temalt vastuseid pinnides just neile küsimustele ja just nii ausalt küsides nagu ma ootasin. Kahjuks- vastuseid ei tulnud.
Ilmselt on poliitikat vaja, aga teatud määrani, kus see ei toidaks mitte iseend ja oma liikmete rahakotti ja egot, vaid ameti kõrval ikka ainult ühiskonda.

Aaaah...

Nagu nendest hinnetest veel vähe oleks teatab vene keele õpetaja mulle e-kooli vahendusel:
"O peab reedeks sõnu õppima raamatukogus. Tema õpik jääb seniks minu kätte kui ta tuleb paberiga ning paneb õpikule paberi ümber. Olen seda nõudnud mitmeid kordi ja neile teatanud, et nii juhtub. On juba oktoober, teine kuu koolis."
Ma lähen poodi ja ostan selle pagana õpiku. Paberit on meil ka ja palju, kuid õpiku said lapsed alles 10 päeva tagasi.

Kuhu liigub spiraal?

Kooliaasta algusest on möödunud 1 kuu. Minul on tunne, et selle kuuga on kogu elu hakanud spiraalina keerlema, üha kiiremini ja kiiremini ja ma ei saa seda kuidagi aeglasemaks vaid lasen end kaasa vedada. Kusjuures pole see otseselt edasiminek vaid nagu vanade asjade kordumine jälle ja jälle kuni mul on süda paha. Tegemist on O ja tema õppimisega. Ma ei julge siia tema hinnete seisu isegi kirja panna, sest see pole kellegi vääriline. Iksid ja kahed on nii loodusõpetuses (püha müristus!), vene keeles (gospadi!), inglise keeles (džiisus kraist!) ja kolmed eesti keeles, mates... Kusjuures me õpime koos. Olen hakanud kahtlema omaenda võimetes midagi lapsele edasi anda (mida teeb siis küll õpetaja kõigi nende puupeade töid parandades?), lapse võimetes aru saada ja meeles pidada ja õpetaja võimetes pedagoogiliselt ainele ja lastele läheneda.
Et olen teinud tiiru koolis vene keele õpetaja vastuvõtul ning klassijuhataja vastuvõtul, siis järgmiseks nädalaks plaanin matemaatika tunni külastamist ja õppealajuhataja audientsi  üldise eesmärgi selgitamiseks. Mulle on siiani tundunud, et eesmärgiks lastele on õppematerjali omandamine ja õpetajatele selle selgekstegemine lapsele sobivaimal viisil ning vajadusel kogu tugisüsteemi kasutades (ja see on meie kooli kodulehel kirjeldatud). O jaoks on siiani välja tulnud nii, et tema asi on asju õppida ja õpetaja jaoks on tähtis last hinnata. Ja-jah- mitte selgitada ja aidata, vaid hinnata. Üks õpetaja on pakkunud e-kooli kaudu, et O tuleks konsultatsiooni. (Teistes käib ta muidugi ka).
Tänane mate järeltöö läks O sõnul jälle halvasti, kuigi hinnet veel näha ei olnud. Ega ma eriti igatsegi. Õigemini ma juba kardan e-kooli hinnetesse sukelduda. Ja konsultatsioonitundide arv, millega erinevaid x-e ja kahtesid parandada, on loendamatu.
Õpime temaga iga jumala päev ja kaua, sest tal ei käi asjad kiiresti. Käsi ei suuda pastakat hoida, käekiri muutub loetamatuks, paljud asjad tuleb ringi teha, düsgraafilised vead parandada, numbreid kohendada... Olen talle juba välja pakkunud, et äkki läheks uuriks mõnes teises koolis võimalusi. Muidugi ta ei tahaks, aga lõpuks otsustame ju meie vanematena, mis talle hea oleks. Aga endalgi on tunne, et kas temaga on ikka kõik korras ja mõni teine kool üldse teda ootaks?
Senikaua spiraal muudkui keerleb. Tegelikult küll mitmes suunas- mõlemale poole ja üles ja alla liikudes... Ma ei saa ka maakeralt maha astuda ka parima tahtmise juures. Seega tuleb kohaneda.

Kooli koosolek

Tahaks juuksed tagasi heledamaks. Eile O koolis koosolekul tekkis tunne, et ilmselt paistan välja nagu see "kuri" laulmisõpetaja eelmisest aastast, kellega käisin talvel juttu puhumas teemal: O ei õpi isegi laulusõnu pähe; kus õpetaja ulatas mulle paberi, millel oli lünktekst sõnadest laulule Kui kungla rahwas kuldsel aal. Ja kuhu lünkadesse oli O väga suvalisi sõnu kritseldatud ja mis õpetajat (ega ausalt öeldes ka mind) ei rahuldanud, sest tekst kokku oli tõeliselt jabur. See õpetaja vehkis kätega kui koorijuht kunagi ning andis väga julge häälega teada oma nördimusest (milleks tal oli tõeline põhjus), aga mulle ei meeldinud sealjuures ta liiga tumedaks värvitud juuksed. (Muide, mul on see leht tulevastele põlvedele säilitatud, sest tegelikult oli see kogu oma lolluses lihtsalt naljakas).

I-l on telefonis lapse uue klassijuhataja M nimeks "Kitsehabe". :D Mis ei ole enam päris tõsi, sest ma ei suuda eilsest küll meenutada tutti lõua otsas. Aga suve alguses vastas tõele.

M oli meiega väga asjalik, tõsine ja ei "läinud lahti". Mis on muidugi normaalne suhtlusviis asjalike täiskasvanute vahel, ning vältis asjatuid sõnu. Kindlasti oli ta eelmisel õhtul vaadanud TLÜ vanast konspektist peatükki "Kuidas suhelda lapsevanematega ning säilitada piire", sest kõik temas oli akadeemiline, lihtne ja kehtestav. Ta on väga hea närvikavaga, ei emotsioneerinud ja naeratas 2 korda tunni aja jooksul. Vaevalt, et ta täiesti emotsioonivaba on- liiga noor veel.

M oli pannud tahvlile kirja mitmed teemad, mida tunni aja jooksul oli vaja käsitleda ning alustas juttu sellega, et peale kõhklusi oli ta siiski otsustanud avaldada oma mobiiltelefoni numbri meile (ühes e-kirjas) ning loodab südamest, et talle pühapäevaõhtul peale sauna ei helistata. Ühesõnaga, et me ei kasutaks tema usaldust kurjasti. Ei kasuta. Aga peale seda ei täinud ma enam küsida, kas ma võin tema numbri ka oma lapse päevikusse kirjutada, nii igaks juhuks. Ei kirjuta.

M võttis kõik teemad kiretult, kiiresti ja asjalikult tunniga läbi, kustutades teemasid järjepanu tahvlilt kuni sinna jäi ainult sõna TAGASISIDE. Mis tähendas paberitükke, mille ühele poole pidime kirjutama, mida õpetajalt ootame ja teisele poole, mida me ise õpetajana kindlasti ei teeks. Sellele viimasele ei osanud ma küll midagi muud kirja panna kui, et "ära tee teistele seda, mida endale ei taha".

Suurel koosolekult rõhutati, et nüüd-nüüd-kohe hakkavad me lapsed kõike uut ja põnevat proovima, mis tähendab alkoholi, tubakat ja põsktubakat. Et olgu me valmis asju arutama ja kohe koolile teada andma, kui midagi päevavalgele ujub. Et see ongi kõige raskem vanus. Ja et koolis ei tohi kaarte mängida (mitte hasartmänge laiemalt vaid kaarte).

Oh, mu väiksem laps on ka nii suureks kasvanud, et tihe side kooliga, kus laps suure osa päevast veedab, hakkab vist lahtuma. Tegelikult ma loodan, et nii on. Ega ma ei tahakski koolis eriti suhtlemas käia, kui see tähendab põhiliselt segaduste ja kannatuste klaarimist. Aga tahaks natuke veel näha, kes mu last kooli sõpetavad/mõjutavad. Õpiks ise ka midagi.

Naturaalne

Värvisin eile juuksed K abiga ära. Lihtsalt tahtsin, läksin poodi ja valisin pakendi kujunduse järgi juuksevärvi. Tean-tean, mida nüüd arvad :). Võttis aega selle pähe mökerdamine, rikkusime ära köögilaua värvi, kõrvad on mul tumepruunid siiani ja juurikamahlapressi puhastamise harjake ka ei kõlba enam oma originaalotstarbeks. Aga juhtus nii, et sain sellise juuksevärvi, mis on just selline nagu arvasin end praegu naturaalselt omavat- tume-tume pruun.
Nii. Ja ärge öelge, et ei tasu oma sisetunnet usaldada sellistes asjades. Vahel tasub vabalt (mitte nii olulised) asjad jätta "suuremate" (?) jõudude otsustada.
Loomulikult ei arva ma, et elu läheb nüüd põnevamaks, kui alati intuitsioonile toetuks, aga püüan sama suhtumisega meile praegu uut kodulehe struktuuri luua. Õnneks vaatavad tööd üle inimesed, kes ka ratsionaalseid aspekte mõtlemises valdavad. Seega on lootust, et kõik läheb hästi.
***

Mu kallis õeraas lahkus jälle kaugele maale. Ja on jälle... kodus. Saan aru, kui ta ei tea, kumb kodu on siis KODU. Igatahes oli meie suve lõpp väga armas ja kodune tänu tema siin olekule. Ja eriti lahe oli, et saime jagada selle suve kõige armsamaid ja olulisemaid hetki temaga.

Nüüd võib jälle tali tulla.

Minu kahekümnene :)

20 aastat on väike aeg, kui sa pole veel rohkem elanud. Mõtlesin eile, et mina sündisin 25 aastat peale suurt maailmasõda. Ja ma ei tea sellest midagi, sest 25 aastat, mis olid möödunud, olid möödunud ilma minuta ja mind see ju ei puudutanud. Samas laiemalt vaadeldes sündisin ma peaaegu pärast sõda. Kui vaadata suures plaanis, siis 20 aastat sajandis ongi väike aeg. Samas, inimese eluiga arvestades olen oma täna 20-seks saava lapsega 20 aastat koos kasvanud ja 21 eelnevalt ilma temata, see aeg läks küll väga ruttu. Olgugi, et esimesed 3 aastat koos oli piinarikkalt kodused minu jaoks ja tundusid veel pikemana kui see ülejäänud 17.
Palju õnne! Aeg ongi suhteline. Vanus pole oluline, suhtumine on. Ja ma olen väga, väga õnnelik inimene, et mul on nii suur, tubli ja tark laps.
Pilt on aastast 1999.

Jälle algab kõik, algab uuesti

Tulid sellised laulusõnad meelde :)
Head uut kooliaastat!
Kuigi ei näe ma erilist koolivaimustust oma koolilapse silmis, tundub, et suvine areng on lisaks pikkusele ka kohusetunnet edasi arendanud. Eile sain pika loengu teemal: sa ei pea mult kogu aeg pärima, kas on õpitud; kui on vaja, siis ise küsin; jah, ma tean, mida on vaja homseks teha. No vaatame siis, aga eelmise aasta lõpp on mind nii hellaks teinud, et usaldan, aga kontrollin usinasti. Saame hetkel tõesti hästi omavahel läbi, ja kuigi mu pubeka nääksumised on vahel kohutavad, siis tuletan meelde, milline ma ise olin ja kuidas vanemate uudishimule reageerisin. O räägib mulle oluliselt rohkem, kui mina eales kodus seda tegin.
***
Tänan hommik OLI  eriline. Kodus ülevalt aknast paistis täisvikerkaar linna kohal. Ja hiljem mööda Pirita teed sõites paistis kilukarbisiluetti embavat uskumatult lai vikerkaare-ala. Tegin mobiilipilti ka, aga sealt paistab kõik nii väikse ja tähtsusetuna:

Tegelikult oli see nagu mingi hea enne, kaitsekaar ja lootuse andja. Ja kõik Tallinna kirikute tornid käisid kaitsva värvilaigu seest läbi.
***
Päästsime täna I-ga ilmselt ühe mehe surmast. Jubee. Aga ma ei saanud jätta maas surnuna lamavat tegelast abita. Helistasin 112. Inimesed käisid mööda ja lihtsalt vaatasid tagasi üle õla. Üks noor naine tuli ligi ja ütles rõõmsalt: "Minge ära, see on ju purjus". No ei läinud ikka küll. Oli üks neist hetkedest, kus vihma sadas. Hoidsin mehe kohal vihmavarju ja I rääkis kiirabiga. Joodiku-trafaretti mahtus mees esmapilgul küll- oli pikali kukkunud, poolik õllepudel käes. Ei hinganud. Ei reageerinud. Näpuotsad oli sinanasvalged ja nägu hall. Oli külm ja tuul suisa sügiseselt keerutamas. Aga ühel hetkel hakkas mees vaevaliselt köhides ebakorrapäraselt hinge kõõksuma. Ma ei osanud midagi teha, mul oli tast kahju. Mees oli korralikult riides, keegi pidi tal olema, kes teda armastas ja tema eest hoolitses. Ja ilmselt polnud ta alkouimas vaid a) narkoainete mõju all või b) oli ootamatu terviserike jalad alt niitnud. Otsaesise oli ka katki kukkunud. Pudel oli kramplikult käes.
Ma ei uskunud, et inimesed nii osavõtmatult mööda käivad. Mingil hetkel, kui olime juba kiirabi ootamas, tuli üks prillipapa, kes ütles, et las ta olla- ühed mehed olla juba 112 kutse teinud. Mehed ise seisid 150 m eemal ja vaatasid, mis me teeme. Kuna meie sinna jõudes neid mehi enam polnud sureva kodaniku juures, siis järelikult olid mitmedki inimesed sealt juba mööda käinud (need, kes meiie ees läksid) ja reageerimata jätnud.
Kui aus olla, siis kiirabisse helistades oli ka selline tunne, nagu teeksid midagi valesti, sest tõre vanainimese hääl toru otsas ei olnud küll ei asjalik ega neutraalne vaid pigem häälega, et "jälle ühed helistavad mingi joodiku pärast". Õige ka- kellegi kiiret sekkumist vajav trauma või infarkt võib seetõttu õigeaegse abita jääda. Kuid, nagu ma mõtlen, äkki päästsime ka meie ühe lihtsalt südameprobleemiga inimese või suhkruhaige surmast. Loodan, et on nii.

Jalalabad

O mängis mingit koledat mängu arvutis, mina läksin tänitama, et sõda ei mängi. Ja siis ta järsku hüüab: "Emme, siia mängu on ühele kohale nimeks pandud jalalabad". Oli jah! Aga rõhuasetusega Ja'lala'bad ilmselt, ühes soojema kliimaga areaalis.

Vennake lapsele ja Muinastulede ööööö

Tõin eile O-le venna. Valgepäise, esialgu vaikse, aga terase, maailmast huvitatu ja tehnika-loomuga nagu O-gi. Hiiumaalt sain, viieks päevaks. Hea seegi. O oli natuke ärevil, et kas oskab vennaga koos elada, aga küll asjad laabuvad, koolitust ma nüüd tegema just ei hakka. Küll aga tuleb teha plaan 1) mida süüa teha; 2) kuhu minna.
Nädalavahetus läks tõesti kiiresti ja jälle mõnusalt H-maal pere ja R-ga. Tähti oli öises taevas juba palju, kuu siras eredalt nagu sügiseti, eile hakkas ka tuul meelde tuletama, et enam peale ujumist märjana maha istuma jääda ei tohiks.
Reedel tegime jalgsi tiiru loojuva päikesega Piibunina poole, kuhu ligineda siiski ei saanud, sest eelmise nädala vihmad olid maa hirmusti märjaks sadanud ja jalatsid polnud vastavad. Paljajalu enam ka käia ei taht jahedal õhtusel ajal. Nii jäigi veesoojus proovimata. Rannakarjamaal tammusid suured mammutisarnased mägiveised, kuus tükki, kes olid kodust kaasahaaratud magedatest lambaõuntest vaimustatud. Kahjuks oli õunu randa jõudes vaid 2 tükki alles. Tagasi majja saime alles paari tunni pärast peale Vetsi talli suitsukala ja õlut/limpsi, kellele kuidas.
Järgmisel päeval peale luhtunud katset ratsutama minna (pererahvas oli lihtsalt kadunud) tegime tiiru saarele. Kõpu majakas polnud ma küll aastaid käinud. Nagu välismaale oleks sattunud- päike, kohvik, palju lätlasi ja hinnad a la üks supp kolme hinnaga. R-ga korjasime ühes väikses aga parasjagu ehitatavas sadamas auguga kive- no neid oli ikka väga palju. Tõime loomulikult kõik koju. Ja tee ääres kasvasid pohlasarnased marjad- leesikad, millel maitse puudub, aga põiehädade korral saab nende lehtedest abistava tee. Vihma ja äikesepilved käisid ümberringi, aga tibagi sel päeval meieni ei jõudnud.
Laupäeval oli ka Muinastulede öö Orjakus, suure lõkke ja päris suure rahvahulgaga selle koha kohta. Ilmselt viimane pidu enne järgmist kevadet. Meie küll ühtki teist tuld üle lahe ei silmanud, aga hea oli ette kujutada armsaid inimesi Matsalus, Viimsis, Haapsalus, Saaremaal ja mujal ümber lõkete vaiksel laupäeva õhtul, kes kõik merele vaatasid, sama kuud nägid ja vanu meresõitjaid meenutasid. Oli kaks (noormeeste) seltskonda kitarride, karmoška ja lauluga, äsja korda tehtud sadama valgustus andis hubase elus pisisadama hõngu ja sumisev rahvas ning kilkavad ja pimeduses põnevaid siblimismänge mängivad põnnid tegid õhtust ühe lihtsalt mõnusa koosolemise õhtu enne pimedat aega.
Ja nüüd ruttu tööd tegema!!!!!

Minu lapse varjualuse avamine

See on eraldi peatükk. Õigemini peaks selleks eraldi blogi looma. See on eriline sündmus. See nõuab eraldi internetti :D
Kiks oma kursusega püstitas õppejõu hoovile mere ääres oma varjualuse nimega Laas. Tagurpidi Saal. Lihtsa vormiga paarisaja postiga avatud ehitise lavaga, mida saab vabalt kasutada külaetenduste, jaanipidude, koosviibimiste jmt puhul, kui peremees lubab.
Aega võttis selle püstitamine 10 päeva ning päris valmis ei ole ta tänase päevani, sest 1) ajast jäi puudu ning üks kiht katust peale panemata ning 2) rahast jäi puudu, et katus tõrvapapiga katta, et ilmastikukindel oleks. Aga punkt 1 on teostatav üsna pea ja punkt 2 tuleb järgmisel rahandusaastal.
Minu laps oli väga-väga õnnelik, tema ehitist käisid avamas tema oma vanemad, EKA õppejõud, Pudisoo ja Pedaspea küla elanikud,  meie tuttavad kunstnikud, kes juhuslikult seal olid, minu armas õde :) Nimetus Laas oli meie perele üllatuseks :) Ja lisaks olid seal veel Silver sama nimega ja tema sugulasi, kes vist seal kõik suvitavad.
Õhtu oli kaunis ja päike paistis madalalt läbi varjualuse lava-taguse postimetsa, kus omakorda sillerdas meri. Avamine oli kut kunstinäituselgi- kõned, tänusõnad toetajatele, projekti autori kõne, selgitused ja tänusõnad, külalapsed sebimas ja lauake kookide ja veinidega. Täiuslik! Mõnesid pilte näed FB-st. Aga ehk suudan ikka siia ka ätättšida.
Ja siis tuli lavale rovva viiuliga, perenimeks Laas, ning mängis ühe loo. Kõik olid vait, viiul kõlas puitehitises kenasti ja nagu juhatas sisse mingi uue ajastu. Kuigi nõudsime lisa ja ehk mõnd iiri rahvalugu, siis ühe looga ta piirdus, justkui andes lavale oma õnnistuse, mida kaks korda ei tehta. LAAS.
Mõne aja pärast leidsid tee lavale 10-12 aastased poisikesed, kes tantsisid kaerajaani ning siis üks paari-kolme-aastane, kes Jacksoni moon-walki imiteeris :) Ühesõnaga- lava sai sisse õnnistatud.
Vein sai ära joodud, koogid otsa. Ja ma pean veel erilise kiituse lausuma Kadrina pagarile, kes superhead kringlid meile pidulauale oli valmistanud. Appi, kui head need olid, mmmm....

Kontserdil külastaja või esinejana?

Ei saa mitte vaiki olla. Kui oled minu kaeblemise suhtes juba allergiline või on sul juba eos vilets tuju ning arvad, et nüüd saab meelelahutust, siis mine teisele veebilehele.
Pole sel suvel just palju kontserdiüritusi olnud, kuhu süda tõesti hüüaks. Pika otsimise peale leidsin, et Birgitta Festivali Voca People ilmselt täidab kriteeriumi ning seda saaksin nautida üle kere. Sest mis see tõeliselt hea muusika ikka muud on kui üks võimalus olla see, mida kuulad. Olla ise harmoonia, tõusta sinna, kust argipäev sind igal hommikul uuesti alla toob ning hõlmata kõiksust läbi südamest loodud muusika. Ja Pirita klooster on ka nagu suvise hooaja kontserditeks loodud. Birgitta Fest on hea muusika maaletooja parimas mõttes, kuigi see hullult tänapäevane Mozarti esitamine pesus ja alasti ausalt öeldes heale muusikale küll midagi juurde ei anna.
Aga ilmselt on publik muutunud ning mina jään üha dinosauruselikumaks.
Voca People (http://www.birgitta.ee/voca-people/ või http://www.voca-people.com/about.html) on üks lahedalt kokku kõlav kooslus, kes koos muusikaga oma minietenduse maha mängivad. Etenduse süzhee on nats mannetu, aga tahtsin MUUSIKALIST elamust.  Kuid kuulsin 2 tunni jooksul vaid ca 4-5 popurriid, mille laulude täielikul esitamisel oleksin ilmselt vaimustusega lahkunud. Mis mind piinlikkust pani tundma oli see, et nö tänapäevase "osaluskontserdi" mall näeb ette publiku jäägitut haaramist esitustesse. Ning kuidas see käib, on mulle vastuvõetamatu. Et juba peale esimese popurrii lõppedes tõmmati üks esimese rea kontserdikülastajaid lavale teiste naerutamiseks, ok. Aga sellele ei järgnenud ca 30 min midagi muud peale 15 sekundiliste laulujupikeste esitamise ning järgmiste külastajate lavalesikutamise. Peale 7-ndat inimest olin ma juba tõeliselt häiritud, tundsin südamest häbi, et rahvas naerab ning mõtlesin, miks üldse olin selle asja eest raha maksnud. I kõrval istunud mees vilistas, plaksutas, trampis vaimustusest ning röökis naerda. Kui oleksin 4-nda rea asemel esimeses istunud ning minu üle terve saalitäis rahvast naerab/irvitab, siis oleksin ilmselt läinud raha tagasi nõudma. Maksta raha selle eest, et sind ennast pannakse esinema? Kõik käis etenduse stsenaariumi sees, mis nägi ette, et VP on tulnukad, kes uurivad, mis muusika Maa-inimeste peakestes kõlab. Eriti magedaks läks olukord siis, kui ühe mehe, kes uurimiseks lavale tõmmati, pea huvitava muusika asemel kõmises tühjalt (ha-ha-haaa). Selle üle sai paar minutit jalgu trampida ja hirnuda. Järgmiseks üks mees, kelle peas muusika asemel kõlas "Sex-sex-sex". Kui siis ühel järgmisest lavale veetud naistest ka pea Sex-sex-sex kõmises, siis viidi need võhivõõrad kokku istuma. Naljakas, eks. Ongi, kui see juhtub kellegi teisega ning sa ei tahaks muusikalist elamust saada. Sellist nalja võib saada onu Lauri tsirkuses ka ning sinna lähen ma just sellise ootusega, et saab kõvasti nalja ja klounide peale pahandada ei tohi. Mõtlesin, kas eelmisel õhtul Don Giovanni etenduses ka mõni memm lavale veeti või mida siis küll tehti, et inimesi "kaasata" ja etendus "tänapäevane" oleks. Täna rääkisid töökaaslased, kes käinud olid, et seal naisterahvas lihtsalt kooris ennast laval pesuväele, samal ajal sujuvalt ooperit lauldes. Ja seda viimast tegi ta tõeliselt hästi.

Mis toimub meie kultuuris? Miks peab kõik olema seks, ultra ja nii vali, et viib kõrvakuulmise? Jah, Voca People ajal istusime küll üsna kõlarite all, kuid see ei tähenda, et meid beat box jm bassihääled peaksid kurdistama. Ka laulude ajal, kus beat-box nii väga ei domineerinud, oli heli ülevõimendatud. Kas tõesti keegi teine ei arva nii? Ka kinos on sama mure- peale seanssi kõrvad pinisevad ja on lukus. Kas hea helitehnika tähendab kõikide nuppude max asendit?

JA NÜÜD MIDAGI HEAD KA
Kontserdi lõppedes ja vaikusesse ning kloostriväravate taga valitsevasse pimedusse naastes paitas meeli midagi täiesti ootamatut- vaikne kitarrimäng, mis meenutas sooja sumedat suveööd, flamenkot ja bossat, vaikselt lobisevaid kundesid vahemereäärses rannakohvikus, armastust ja samal ajal üksildust. Peatasin I, kes otse auto poole juba sammus, mis muusikast teisele poole jäi. Ma pidin nägema, mis-kes sai niiviisi puudutada? Ja seal istus keset kottpimedat pisiparki kõnnitee ääres üks noormees ja mängis kitarret. Ja ta suutis tasandada kõik need häirivad emotsioonid, mis viimase paari tunniga olid end mu õlule kuhjanud, mängides vaikselt ja mõnuga, justkui iseendale ja ennast jagades. Ja kuigi ta ees oli avatud kitarrikast võimalikele toetajatele, ei seganud mind see karvavõrdki, sest see, kuidas ta musitseeris, tuli just sellest kohast, mida olin oodanud esinejatelt, kelle kontserdile olin läinud. Ta jagas ennast läbi muusika. Ja ma jagasin seda talle tagasi. Aitäh!

Palun soovitage häid kontserte. Ma ei pane alati kuulutusi tähele ning siis pärast olen unhappy, et ilma jäin. Seega jään, päriselt ka, ootama tõelisi live esitusi Katariina kirkkos, Von Krahlis, mõnes antiigiäris, Kõltsu mõisas ja muudes armsates väikestes kohtades, kus mina jõuan esinejateni ning esinejad publikuni.

Back at work

Jälle oli nädalavahetus H-maal. Mida rohkem seal oled, seda vähem tahad linna tagasi tulla. Aga oli vaja tulla 1) tööle, 2) muru niitma, 3) marju sisse tegema. Selle viimase punktiga lõpetasin neljapäeval vahetult enne ärasõitu. Kuna aeg surus takka, aga vihmahood muudkui rabistasid, siis leidsin kolmapäeval peale tööd, et punasesõstra mahla tegemiseks ilmselt väga palju aega ei kulu ning jätsin korjamise ja mahlateo neljapäeva hommikule. Ärasõit praamile on kell kaks ja kui 12 hakata mahlatama, siis on aega küll. Tegelikkus aga oli midagi muud ning hetkel kui kell 2 sai ja ma autosse istusin oli marjapõõsas küll ämbritesse korjatud, kuid selle vaid 4 pudelit valmis sorisenud. Et Kiks oli kodus sai ta kogu selle mahlanduse endale edasi tegemiseks. Ta oli ikka väga vapper. Lõpetas kell pool kaheksa õhtul alles :) Mina see-eest H-maal ujusin, jooksin ja sõin tikreid :) Mul on väga-väga armas laps ja õnneks ei vingu millegi peale. Aitäh!

Tänaseks olen jälle 4 päeva tööl käinud, siin on üsna vaikne ja kuhjunud mitteloomingulised ülesanded teevad mu madalamaks kui muru. Õhtul tahaks jälle kell kümme magama minna ja olümpiavõistlusi jälgin vaid moepärast. See-eest on tänu mängudele tehtud hulk kirsikeedist ja -siirupit võistluste kõrvaltegevusena.

Tellisin eile ängri böödsi mütsi Kristinalt, kes igatsugu heegelmütse terve suve agaralt on valmistanud. No vt ise: https://www.facebook.com/madebykriss. Seal kusagil on ka punane böödsi müts, mida nähes Oliver arvas, et ilma selleta enam ei saa. Seega, varsti pean 12€ kaasa võtma ning Läti piiri äärde mütsile sõitma. Aga ehk saab samas seeni ka! Lõuna-Eestis ongi veel käimata sel suvel. Kutse Birgiti sealkandis vastvalminud elamisse paariks päevaks sisse kolida on samuti jõus.

Lõpetan siin nüüd mittekreatiivsed tööd tänaseks selle kreatiivse tükiga ja lähen koju marjule, jooksma ja naabrinaistega hängima.

Jälle suvi!

Tulime eile H-m-lt tagasi. Selle aja sees oli nii äikest, 18-kraadist ilma kui ka 31-kraadist kuuma. Vesi Piibukal oli 22-24 kraadi, usun, et ka ookeanivesi vaevalt et mõnusam saab olla. Tulime koju, keetsin Hivi aiast korjatud ämbritäiest kuumadest suvevaarikatest 15 purki lõhnavat moosi- mmmm..... Ja siis jäin magama. Magasin hommikuni.
Olin täiega väsinud. Mulle meeldis, et isa ja M seal olid ja kõik, aga mind väsitab luuüdini see, kuidas me seal kõik oleme.
Isa ja M ärkavad vara, söövad omaette ja hakkavad hommikulugemist-ristsõnu tegema. Meie ärkame ja hakkame plaane tegema. Meie käime vahepeal poes, ujumas, suhtleme, sõidame Kärdlasse, kutsume neidki, aga nad ei tule ju. Isa ja M teevad omaette süüa ja kuigi midagi ei kosta, tunned, kuidas midagi nagu on valesti. Ehk nagu me ei peaks nii palju ringi sebima ja võiksime ka kodus istuda ja ristsõnu lahendada. Ja siis õhtud. Isal on ikka pudel viina õhtul tavaline laks. Äkki ta nüüd ühel õhtul võttis vähem? Aga aru ei saa ju, talle ei mõju nii nagu meile, kes me pole harjunud selle kogusega. Ega ka selle alkoholiga :) No miks ei võiks piisata heast mahlast või siis äärmisel juhul klaasist veinist? Pole minu asi? Kuigi tegelikult südames on väga minu asi, siis ega sel teemal kõnelemisest kasu pole. Jah, M võtab ka igal õhtul klaasi veini. Ilmselt võtaks vist rohkemgi kui raatsiks raha selle alla panna. Aga rahast ei saa nendega üle ega ümber (kusjuures säästlik eluviis on ok minuarust). M toonitas kohe kui läksime, et nad söövad väga tagasihoidlikult ja ühest purgisupist jätkus neile 3 päevaks. Isver küll, kui tublid, aga sinna kõrvale läks hulk leiba ja muud salatit. Sellest me ei rääkinud. Meie olime oma toiduse peal, söögiajad olid nii erinevad. Maret on seal palju tööd teinud- niitnud, oksi lõikunud, pesnud, puhastanud. Ta on supertubli. Isa aga võtab talt palju jaksu ja tahtmist, on mul tunne. Ta ei viitsi ennast püsti ajada, käib väravani ja tagasi ja räägib, et see on väga raske tema jaoks. Vaidlesin algul vastu oma loogika kohaselt, et lihased ei saagi jaksata, kui ei treeni, aga vastus oli varnast võtta: mul on borrelioos veres ja ma ei jaksa. poodi jaksas küll minna Maretiga onneks ja ühel ühtul saime ta isegi autosse ja ujuma enne pudelit. Aga üldiselt ta ikka viriseb ja peab kõike halvaks ja ebaõiglaseks. Maret kuulab seda päevast päeva ja loomulikult hakkab negativism külge. Eks me igaüks ise loome oma elu ja ma ma ei saa teda kaitsta ega aidata, kui ta abi ei küsi. Aga ta on kui ämblikuvõrgus ja see võrk haaras mindki, kui seal olime.
Ühesõnaga- kogu sellest õhtusest viinaviskamisest ja heitlikust ilmast ja pingest olin eilseks nii läbi, et magasin täna hommikuni end välja. Ja kõik on jälle hästi.
Aga Olks oli palju aega Ruta lastega koos Orjakus. Esimesel õhtul käisid Tjorveni etendust (http://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/?concert=106690) vaatamas Kalanas (mis oli välja müüdud nagu ka kõik teised Tjorvenid seal, näitlejateks näitlejate lapsed), teisel õhtul pidasime S-Aigari sünnat ja kolmandal puhkas ta vahelduseks kodus, et neljandal õhtul jälle külapeal mängida. Aga Aiku sünnaga oli lahe, sest see algas teisipäeval meie juures V-s, kui nad meile maabusid- Ruta koos oma õega, Aiku, Eku ja Getu. Sõime super-kooki, mis ma olin teinud ja nende toodud Brita-kooki. Ruumi oli meil nii et tapab- Kikut ju polnud. Hommikul äratasime lauluga (hahahahaa, no ega ta ikka ei maganud enam) Aiku Olku toas üles, tort põlevate küünaldega ja kingid ja puha. Sõime jälle neid kahte kooki, lisandunud oli veel ülilahe hapukoore-shokolaaditort. Hiidlased lahkusid lõunal Tallinna vaatamisväärsusi külastama, aga meie valmistusime jälle Hmaale sõitma neljapäevaks. Neljapäeval siis oligi Kalana etendus, reedel Aiku ametlik sünna kodus, laupäev jäi koogivabaks ja pühapäeval tähistasid issi ja M oma registreerimise aastapäeva, meekoogiga. Olen ilmselt mitu kilo kosunud selle nädalaga, aga lähen kohe täna jooksma õhtul.

I-l oli võistlus, 2 päeva pani ühte spider-antenni püsti meie hoovi peal, siis viisime selle Ruta juurde ja seadsime kõik nende hoovi üles. Seal on kõrgem ja lagedam koht. Võistlus pidi olema laupäeval kl 15.00 kuni pühapäev 15.00, aga I oli antenni kokkupanemisest ja selle kokkupanemise iseärasuste uurimisest (juba nädal enne) nii väsinud, et kui võistlus algas, siis oli tal kõik valmis seatud ja paigas ning ta lihtsalt läks ja magas tunnikese kõrvalolevas telgis :), taustaks lammaste määgimine. Loomulikult läks tal üldiselt hästi kuni sinnamaani, kui ma kella 10 paiku õhtul läksin talle kehakosutust viima. Ja tundsin, et õhk on äikest täis. Seega I-l vedas, et olin ka seal kui kuulsime esimesi kärgatusi ning kahepeale jõudsime kogu kola jälle kokku pakkida (no vajaliku osa), et äike midagi rikkuda ei saaks. Sõitsime koju magama, mis oli ilmselt väga tark tegu ja hommikut alustas I väljapuhanuna künka peal uuesti, tehes ses võistluses omaenda rekordi (võrreldes eelmiste aastatega).

Näed, ja K-st ei ole ma üldse kirjutanudki! Nagu teda polekski :). Tegelikult mõtlen talle kogu aeg, sest ma pole enam harjunud üksi toimetama oma meestega. Kui meie tulime eile H-maalt, siis Kiks jõudis juba pühapäeval Helsinkist tagasi, väsind, aga superõnnelik ja sai meie tänitamiseta hakkama esmaspäevani. Mil ta oli jälle läinud, kui meie koju jõudsime. Nimelt on tal kolmapäevani mõõtmispraktika ning siis 6 vaba päeva järgmise praktikani. Niiiii hea, kui talle kõik need asjad rõõmu pakuvad. Ja nii kahju, et ta meiega ei ole, aga ma saan üle. Ta oli meile Helsinkist naasmise puhul kõvasti kommi toonud ja armsa kirja jätnud köögilauale :D Minu musirull! Sel ajal, kui sa siin oled augusti teises pooles on tal minuarust kokkulepitud tööpraktika KOKO arhbüroos. Aga seda vaatame siis, kui sa siin oled.
Igal juhul tunnen ma nii Kikust kui Sinust tohutult puudust! Keegi ei mängi minuga muidu :S. Mul on juba valmis mõtted, kuhu võiks minna kui siin oled ja ilmselt tuleb suve lõpp mõistliku ilmastikuga.
Marjad on kõik aias valmis, hakkan tänasest mahlu ajama ja moose keetma. Kirsid on tumepunased juba, valged sõstrad koos punaste ja mustadega mõnusalt mahlased. Vaarikaid tuleb ka vaikselt, aga neid on vist alati vähe :)
Tule ruttu juba!

Joogapidu läbi

Saabusin eile (22.07) tagasi oma kirsi-sõstrate-karusmarja-vaarikamaailma olles kaks päeva ennast väänanud, tarkusi kõrva taha seadnud ning mõnusalt piisavalt suhelnud. Jaa, bazaar oli ka väga asjakohane ning nauditav. Südamest aitäh Meritile, kes selle kõik algatas ja korraldas!
Loomulikult oli seal 95% naisi, aga see ei seganud üldse, sest kõik olid kuidagi asjalikud. Ja ajasid omi asju vaikselt. Leidsin mitmeid kadunud tuttavaid, magasin Haapsalu linnuseõues telgis ja kohvitasin paduvihmaga Müüriääre kohvikus koos Z-ga, kelle sealt "päris juhuslikult" leidsin. Nad olid mõlemad Anniga lihtsalt Haapsallu tulnud (khm-khm) ja et nüüd vihma kallas, siis kook ja kohv olid head lohutajad. Peale sadu kondasime mööda väga armsaid koduseid käsitööpoode, promeneerisime ja siis oli mul aeg jälle linnuseõue treeningule minna.
Minu "guru" Kadri müüs oma klaasnõusid ( http://lilleoru.ee/?module=news&id=5427&set_design=2 ), välismaal esinemist harjutanud üsna edevad mehed tegid naljatreeninguid (mis mul füüsiliselt korrektsuselt üle jõu käisid) ja targad naised heietasid tervisejutte. Oli asju, mis olid väga head ja teisi, mis mind ei paelunud.
Hea oli olla üksi, ilma siduvate inimesteta, hajuda õhustikku, olla väljaspoolt vaatleja ja seespoolt tunnetaja- nii nagu tuju tuli. Leidsin paar vana trennivenda, kellest üks oli ilmselt keerulises isiklikus seisus, vedasin teda paar tundi mööda linna, jõime kohvi ja rääkisime maast-ilmast. Ma ei pärinud, mis täpselt lahti. Ei saanud teada ka :) Ega polekski vist tahtnud, aga uudishimu natuke oli ikka.
Ühesõnaga: paar mõnusat oma päeva ja ma olin jälle nagu uus!

Estate a freddo

Tõesõna- saan sooja vaid raamatu "Ülepeakaela armununa Lõuna-Itaalias" lugemisest. On käes aasta kõige soojem ja päikeseküllasem kuu, mil keskeltläbi on sooja 14-17 kraadi ja suur osa päevi on vihmased. Et mitte öelda vihmatormised. See segab kõiksuguseid plaane, nii õuepidude kui ringirändamiste osas. Ja ilmselt on vaid vanurite vähene suremus dehüdreeritusse ainus hea asi selle külma suve puhul. Masendav. Pole igaõhtuseid grillilõhnu aedades, ega mõnusat peojutusuminat; pole ranna ääres kilkavaid ja pladistavaid kaaskodanikke, on vaid vihmasagarate vahel naabermajadest välja pääsenud marakratid, kelle ainus mõte on need vähesedki vihmavabad hetked, mil saaks õues mõnuleda, muuta lõugavate laste pärastlõunateks. Rääkimata mürast, mis tekib, kui kõik naabrimehed ja -naised, kes töölt, linnast ja unedemaalt koju jõuavad vihmade vahepeal ja siis üksteisejärel eritooniliste ja ühetooniliste muruniidukite seltsis tunde veedavad. Ise muidugi ka :)

Ja ongi nii, et on puhkuseaeg ja me ei tee eriti midagi. Plaanid on olemas, aga ilm on napakas.
Seda selgitab ka fakt, et esmaspäevast kolmapäevani pidime Ariko rahvaga Kihnu minema. AGA kuna aina sadas ja merel suisa tormas, siis leavad ei käinud. Ja nii jäi meie sõit ära. Tuleb ikka suveseminarideks maisemad kohad valida, et vähemalt vale ilm ei suudaks üritust tuksi keerata. olin juba paar õhtut enne mõelnud- keegi ootab meid, toob merest kala, teeb süüa ja laseb mul veidikenegi lihtsalt õhku ahmida. Ja kõik see jäi ära. Huvitav, kas sinna üldse kunagi jõuame?

Tänase päeva tegevuse pakkus välja Hiiumaal otsad andnud veepump. Käisime Järve keskuses ja Mustamäel mingis pumbafirmas, et leida samasugune uus, kui see, mis enam vastu ei pidanud. Oliveri võtsime kaasa, sest oli hea võimalus talle ühtlasi (muidugi mitte pumbapoest) jalatsid-pusad soetada- ilm oli külm, hommikul õue ei minda ja jalatseid talle kuidagi ilma tema kohalolevate jalgadeta osta ei saa. Seega veetsime suure osa ajast Järve keskuses ja jätsime sinna hulga raha, sest kus sa seda ikka kulutad, kui kusagil ei käi.

Homseks plaanisime naabripillega väikest istumist meil, sest pole sada aastat näinud. Tema käis nädala joogakoolis, ärgates kell 4 hommikuti ja õppides-väändudes kella 18-ni õhtul. Muidugi sobis talle kole ilm, sest ilusaga oleks keset juulit sees ikka väga koormav olnud istuda.

Mina olen vaid lugenud, süüa teinud, jooksnud. Eile käisime hommikul I-ga metsas. Mul turgatas, et äkki on seeni. Olin eelmisel õhtul jookmas käinud ning kuna pissihäda rajal peale tuli, siis põikasin metsa. Tagasi tulles sattusin teeäärse kallaku peal suisa kukeseentele. Seega- ämbrid kaasa ja meie oma metsa. Hea, et olime pika säärega kummikutele panustanud, sest mets oli rohkem kui märg. Lisaks olid kevadised metsalangetajad või siis puude väljavedajad metsa sellised rööpad suutnud künda, et mul tuli kange tahtmine Anija metskonda helistada ja uurida, kas see on ikka täiesti seaduslik, et mets nõnda üles küntakse. Aga tuli kohe, meelde raamat, mida parasjagu loen ning olles piisavalt selle poolt, et kõiki seadusi ei saa elus täita, jätsin helistamise ära. Metsas rajasid sipelgad aga teed pesani vaid mahalangenud puutüvesidpidi, sest maad mööda liikumine oli võimatu. Järgisin nende head ideed ning pääsesin ehk mõnestki laukast. Ühesõnaga- suisa vees seened ei kasva, küll aga sääsed. Ja ka samblaküngastel leidus veel vettimata mustikataimi, mida sääskedega võideldes tühjendasime. I korjas umbes liitri, mina ehk pool tassitäit. No ma ei saanud, kui sääsed kogu mu tähelepanu pälvisid. Ja enne seda, hommikul käisin korilemas teetaimi ka suht kodu lähedal- sain paiselehte (nohu vastu), naistepuna (ma ei teagi mille vastu) ja üheksavägise õisi (millest on tänaseks kuivanud kokku teelusikatäis droogi). Lihsalt oli üle pika aja päikesega hommikupoolik, ja kuklatunna ütles, et peaks talveks valmistuma.

Kui täna oli kolmapäev, siis homme on Z-ga istumine ja reedel ehk sõidame kusagile päevaks. Kikut ju veel pole, nii käime 3-kesi. Äkki sõidame Pärnusse? 
Laupäeval on Joogafest Haapsalus. Loodan, et öö telgis on siiski võimalik sel suvel ilma villaste sokkide ja lisakileta telgikatusel. See kestab 2 päeva ja võiks ju olla päris hea opportunity erinevate stiilidega tutvuse tegemiseks. Ka peaesineja on intrigeeriv- joogiks hakanud rootslane, kes oma kogemusi jagab ja ka tunni annab.

Aias hakkavad asjad ka valmima. Mustsõstraid saab juba nokkida ja punased on 25% valmis. Valgeid saab ka alles nokkida- aga see ju ongi see aeg, kus nad kõik kõige magusamad ja ahvatlevamad tunduvad. Kohe tulevad vaarikad; ja ka ploomi-õunapuud on täis sel aastal. Tuled, siis näed. Kui ainult viitsiks õigel ajal metsa minna, siis ka metsvaarikaid peaks hulgem saama (kui just tädid, kes ma-ei-tea-mispärast-hommikuti-metsa- lähevad neid ära ei korja enne mind). 
Ma loen seda Itaalia-raamatut ja mõtlen vahel ka sellele, kuidas sa seal olid ja millest tollal rääksid. Kõik tundub nii tuttav :) Arvan, et võiksid ka seda lugeda. See on nagu raamat "Minu ...." sarjast, ainult, et Austraaliast pärit mehe sulest ilmunud. Ja ilmselt on seal mõndagi, mis sulle praegusest elust tuttav on, mis sest et tegemist on teise mandri ja rahvaga. Positiivne on see, et Chris (kirjutaja) siiski hakkas sealset aktsepteerima ning muutus isa itaallaseks säilitades kaine mõistuse inglismaa-reisideks.
Kikuga rääkisin mõne tunni eest. Tal on tore, õpetlik ja  põnev, aga ta püüab sealt maksimumi võtta. Pidutsemine ei ole veel tema ala :) Ehk ta siiski siseneb ka sellesse faasi mingil lähiajal, et aru saada vähemalt, miks väga paljud seda oluliseks peavad.
Lähen nüüd magama. Kallis oled. ootan sind sama palju kui sina siiatulekut. Muahh!

Uhh, õhtu tuleb ikka äkki :) Lubasin, et kirjutan. Tööl teen seda ikka vahel, nagu lõunaooteks või nii. Aga kodus ei taha arvuti taha istudagi.
Nii lahe, et juba varsti siia jõuad. Mul oli ikka mure, et äkki ei leiagi enam odavamaid pileteid. Kalli, ma juba ootan! Ja augusti viimase nädala olen puhkusel jälle ka!
Olen tänase seisuga siis nädala puhanud.
Eelmisel reedel peale tööd oli seis nii, et Kiks tahtis pidu oma sõpradega pidada ja nii jäi Olku koju ja meie Igoriga läksime psühholoogide kursuse kokkutulekule Tõnu Otsa juurde Matsallu. Peale tööd, õhtuks. Ja ööseks. Tundsin juba ette mõnu sellest, et saan linnast ära, vaikusesse ja telki magama. Mmmm...
Oli päris huvitav pidu. Pidu see nagu polnudki, pigem olid kõik koos, et teha vanu nalju, natuke tina panna ja uudistada, mis teised teinud on. Igor pole seal mitte igal aastal käinud, viimast korda olime vist siis, kui Olks oli ca 5-aastane.
Võtsin vabalt, olin eelarvamusteta ja otsustasin, et täiega puhkan. Seega- kuulasin huvitavaid targutamisi, purjus inimeste targutamisi, kiiksuga ja purjus õppejõu elulugu, keeldusin tantsimisest ja lõpuks panime telgi traktori kõrvale üles ja läksime magama.
Kell 4.36 ärkasin ma üles- linnud laulsid (actually: kisasid) ja kõu kõmises. Telgi uksest välja piiludes selgus siiski, et päike veel siras, aga Saaremaa poolt lähenes äike. Läksin alla mere äärde, et saada selgust, kuhu äike liigub. Loomulikult võtsin telefoniga välja äikesekaardi ning otsustasin, et telk kohe kokku, autosse ja otsime endale parem kuiva magamisaseme. KOHE. Magama läksime kõige kuivemasse kohta, kus sääski polnud- oma autosse. Ärkasin alles 10.30 ja olin huvitaval kombel välja puhanud. Päike oli jälle väljas- äike oli mööda läinud kuidagi ilma suurema kõmistamiseta, vaid vihma oli pool tundi tulnud. Aga ma tõesti magasin ja ei kuulnud ka.
Rahvas oli juba kõik üleval, sõi, parandas pead ja sättis minekut. Mina ei sättinud midagi. Igor läks asjatama ja mina mere äärde päevitama. Ujumiskoht on seal mööda kallast 100m eemal, Keemu jõe suudmes. Või sadamas. Ja vesi oli täiega soe, loomulikult ujusin hea meelega ilma seltskonnata. Meie olengukohas oli hirmus madal. Matsalu laht on üldse ummamuudu- vesi on täiesti mage, sest lahte suubub arvukalt jõgesid ja nii võidki mererannal koos konnaga ujuma sattuda. Ka floora on seal merest erinev- kuidagi kohandunud pruunile veele ja magedusele.
Äraminekul selgus, et auto ei käivitu enam. Tore, ootasin, et I saab pahaseks või midagi nagu tavaliselt. Aga peale telefonikõnet automüügifirma juhile selgus, et laupäeval pole teeninduses kedagi tööl ja abi võiks olla sellest, et akuotsad lahti ühendame. Selle akuga on nii, et me teame, milline aku välja näeb ja teame, kus on üks ots, aga me ei tea, kus selles autos aku asub (mitte kapoti all) ja kust võiks leida selle teise vajaliku otsa. Seega kaevasime oma reisiasjad autost kõik välja ja asusime otsima. Avastasin peale kiirülevaatust, et üks jäme punane juhe on pagasiruumi polstri all ja eeldasime, et see ongi otsitav. Järgnes veerandtund, kus püüdsime ühenduse katet pealt maha kakkuda, sest iga liigutuse jaoks sellistes autodes on omad tööriistad, mida meil mõistagi pole. Maha ta saime ja aku lahti ühendatud ka. Auto sai kut uueks- tegime ju nö arvutile restarti. Ja auto saime ise käima! Hurraaa! Meie esimene puhkuseöö oli läinud hästi ning me jõudsime ka koju tagasi.
Nii algas siis meie puhkus.
Nädala veetsin natuke tööd tehes, aias kõpitsedes, lugedes, juuksuris käies, neljapäeva veetsime Kikuga jalatsipoodides ostes 5 tunniga ühe paari :), jooksin, sõime maasikaid, jäätist ja lihtsalt olime. Täna, reede õhtul, ütleksin, et esimene nädal läks täie ette. Ja vaatame, mis järgmine toob. Ilma ei lubata mingit arvestamisväärset, seega pikki plaane ei tee. Tallinnas on Merepäevad (homme läheks), pühapäeval läheb Kiku Soome EASA kokkutulekule 14 päevaks ja esmaspäeval lähme Oliveri ja tööseltskonnaga Ruhnule. Tagasi kolmapäeva hommikul kell 7.00 (uhh, laev peab ka nii vara väljuma!).
Seega- ehk on mõnus puhkus veel ees. Kui vaid ilmad natuke soojemad oleks! Tavaline on, et valjas on ca 17 kraadi. Ja vihma kipub ka iga päev sadama. Aga no selle vastu ju ei saa. vähemalt salat kasvab hästi.
Aruanne tuli nüüd küll hea. Aga ega kõike ei jõudnud kirja panna. Näiteks, et Oliver tegi legodest laheda rahaautomaadi (mootoriga) või et Anu ja Grete käisid külas. Küll jõuab millalgi.

Hea film: 12

Pole ma mingi filmifänn ja õhtuti pigem kobin telkari ette, et hetk enne magamaminekut lihtsalt olla ja mitte midagi teha. Eile sattusin mingile kanalile, mille nime ma ei mäleta ja jäin vaatama, sest sealt tuli midagi kauni värviga, pika kaadriga ja vene keeles ning ühtki püssipauku ei kostnud. Oli Mihhalkovi režissööritud 12 (2007), mis on loodud Lumet raamatu "12 vandemeest" ainetel. Ilmselt on asja kõvasti muudetud, sest põhisisu seisnas selles, et 12 vandemeest pidid otsustama, kas tšetšeenist poisike tappis oma isa või mitte. Pole ma Lumet' raamatut lugenud, aga kas ta tõesti kirjutas tšetšeeni poisikesest? Paremini ja kiiremini võin asja edasi anda ühe teise inimese blogikirjutise järgi: http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2007/12/mihhalkov-tegi-suureprase-filmi.html. Igatahes sain elamuse justkui oleks teatris käinud ning hea oli näha, kuidas head näitlejad teevad pikki häid stseene järjest, ilma et need oleks pärast 2-5 sekundi kaupa kokku lõigatud nagu "heas ameerika filmis" (Jää-ääre mingist laulust :))

Enne mõnusat kinuõhtut jõudsin abikaasa poolt alustatud ja 90% viidud muruniitmise lõpetada ning aialaua ära õlitada. Nii ilus jäi! Et olime eile laua vinge profiriistaga ära lihvinud- vanast hallist uue puidukarvalise välja kraapinud, siis tundus, et aias on uus laud. Kiksil hea homme õhtul pidu pidada. :S Hmm, mis tuletab meelde, et ma ei tea siiani, mida meie, vanakesed, peo ajal peale hakkame- sõidame Matsallu ööseks või telgime sõpradepool vähe lähemal. Väikevennal lubati koduseinte vahele jääda.

Puhkus ja puhkuse-eelne anektoot

Istun siin närviliselt juba 2 nädalat ja aina mõtlen, kuidas aeg kiiremini lendaks, et saaks puhkusele. Teen loomulikult tööd ja olen tubli, aga aeg ikkagi läheb minut-minuti haaval ja ma ei saa teha neid paari päeva ühe ööpäevaga (mis ju ööpaevatunde arvestades oleks võimalik).
Mul on süümekad, et ma Olksiga midagi ette ei saa võtta tööpäeviti ja ta veedab päevi nagu unustatud linnalaps.
Kiks teeb sisseastumiskateid, et pääseda õppemaksust. Go, Kirke, Go!

Pühapäeval käisime Kiku, Anu ja Gretega paadiga sõitmas ning siis meile. Ilm oli pilvine ja tuuline, sooja kohati 17, kohati 22. Ühesõnaga- meie tänavune suvi. Grete keeldus paati astumast, seega ootas ta kai peal midagi tehes 1 h ja 20 minutit kuni meie lunastasime minu kevadel ostetud kirsivautsherit 5€ 10-eurose sõidu eest.
Peale kindla maa peale tagasi-astumist, mõistsin, et mul on 1 vautsher veel üle. Ilm oli inetuks muutumas, seega otsisin kedagi, kes seda vautsi võiks soovida. Ja neid ei olnud kai peal üleliia palju. Eemalt lähenes vanapaar, nii 70-75 aastat turjal. Viisakalt riides, otsekui ehk Rootsi laevalt tulnud. Astusin ligi ja rääkisin loo ära, et on selline vauts üle, tund paadisõitu 10 euro asemel 5-ga. Härra vaatas mulle otsa ja ütles: "Me ei tulnud paadiga sõitma, me tulime kaatrit ostma!". The end :D

Kalle Komplekt

Pean selle kirja panema, sest see ON naljakas.
Arutasime Olksiga mingi filmi üle ja ta tõi mulle mingi sündmuse ajel näite "sellest raamatust- Kalle Komplekt". Ma ikka tükk aega mõtlesin., mis raamat see on :)

Oksakääridega otse silma

Issand jumal, põrgatasin oksakäärid eile aias otse silma. Õnneks kannan ma prille, mis kaitsesid esmase löögijõu eest ning seega sain haava parema silmalau peale. Mis on kole küll, aga mitte enam ohtlik. Prillid jäid terveks. Tegelikult on ikka asi nii, et oksakäärid tegid säärase trajektoori ainult tänu mu enda lollusele- hakkasin vaierist südamikuga pesunööri oksakääridega lõikama, sest ei viitsinud minna näpade järgi tuppa.

Promises

Juunikuu saab läbi kohe-kohe ja mul on terve nimekiri asjadest, mida teha tuleks, enne kui juulikuu kohal on.
Ja kui ma nüüd kaine pilguga neid asju nimekirjas vaatasin, siis pole ükski neist, mida tegemata EI võiks jätta :) Kirja jäävad:

• Homme teen talveks maasikad külmikusse. Seega- turule ja vann kaasa!
• kohe hakkan sauna eesruumis remonti tegema. I promise myself.
• Täna istutan surnud kuldvihma asemel mingi teise nunnu puu, mis ei läheks välja ja õitseks kenasti kevadel-suvel.
• Homme-ülehomme shoppan ja ostan mikseri. Muid asju ka.
• Juba täna püüan naabrinaise Pirita paadiretkele kaasa meelitada, sest mul on mingid vautšerid, mille kehtivus on 30. juuni 2012a.

Ja oluline punkt muidugi jäi välja- et käin veel nädalakese tööl, enne kui lasen ilmadel soojemaks minna :)

Minu armsad luud

Just sellenimeline film eile telekast õhtul tuli ja jäin seda vaatama. Wikis: http://en.wikipedia.org/wiki/The_Lovely_Bones.  Et nägin suuremat osa filmist vaid tükati erinevate tegevuste nagu triikimine, Oliverile head-ööd soovimine, asjatamine, koristamine, vahel, siis ilmselt nägin vaid kauneimaid kohti, mis jätsid mulje väga hea teostusega ja fantaasiarikka teispoolsuse kirjeldustega. Loomulikult olid mul vahepeal pisarad silmis nii tegelase saatusest tulenevalt kui arvutigraafika kaunidusest. Enne päris lõppu jõudsin veel kiksil bussi peal järgi käia, sest ilm oli juba jaanipäevaselt pime (ca 24.00).
Ja autos ta ütles mulle, et Kajeli on surnud.
Jätsin auto teeveerde ning tõesti nutsin südamest. Jäi bussi alla. Kuidas küll??? Pole oluline. Lihtsalt üks suur ja samuti minu nähes kasvanud armas laps on surnud. 19-aastaselt!
Tulid meelde Kiku sünnipäevad, kus nad veel koos käisid. Kuidas Kajeli alati hirmus kõvasti ja palju naeris. Ja kuidas nad igasuguseid mänge tegid. Ja kuidas ühel Kiku sünnipäeval suure täispuhutava madratsi peal tähti ja virmalisi vaatasid septembri alguse pimedal ööl meie aias.
Mul on tõesti kahju. RIP, Kajeli.

Üks tsitaat, mille keegi pani FB-sse ja mis puudutab

"Nõustusin, sest tajun aega, ja aega on meil napilt. Aeg töötab meie vastu, aga mitte see ei tee mind murelikuks. Mind teeb murelikuks hoopis see, et ohutunne ei ole puudutanud rahvast. Meie väheste ajavarude, majandusvarude ja inimvarude juures tuleb eesmärgid määratleda selgesti, kõneleda otsekoheselt ja tegutseda külmavereliselt." (2. juulil 1992) Lennart Meri

Mina pole see, kes poliitikast midagi arvaks, aga tegelikult ju peaks seda tegema, kodanikuna oleme ise selle juhid valinud ja endid praegusesse olukorda lasknud viia.

Mul on siiralt kahju, et ma lihtsalt ei tea, mis suunas meil kõige õigem edasi liikuda oleks, et päris põhja ei langeks koos kogu EL-ga. Meeles mõlgub küll hulgi täiesti ebapopulaarseid asju, mida teha tuleks, kuid loomulikult ei taha ükski erakond neid ette võtta- kaotus üsna pea toimuvatel valimistel oleks garanteeritud. Kuid kes siis seisab meie oma riigi eest? Kas meie armsa riigi pikaldane põhjavajutamine erakondlike huvide kaitsel on eetiline? Kas pea liiva alla toppimine aitab? Pärast hea öelda- äh, ma ei mõelnud sel hetkel selgelt. Sest Eestis ei vastuta küll keegi ei oma sõnade ega tegude eest täie rauaga.

Ja millised siis ikkagi on Eesti majanduslikud eesmärgid ning kuidas on määratletud tee nende täitmisele?

Järg inglise keele saagale. The end?

Sain täna Noored Kooli noorelt õpetajalt nimega Kadi järgmise kirja:
Tere!

Olen teie poja inglise keele õpetaja V Suvekoolis ning kirjutan Teile, et anda veidi tagasisidet Oliveri kohta. Oliver oli esimestes tundides veidi pessimistlikult meelestatud ja ta ei suhtunud ülesannetesse väga positiivselt. See muutus aga väga kiirelt ning nüüd on ta tunnis väga aktiivne, tore ja innustab ka teisi tööd tegema. Tema inglise keele mõistmine on väga heal tasemel ja ka väljendusoskus on üsna hea. Mulle teeb väga head meelt, et ta peab meie klassiruumi reeglitest nii hästi kinni ja tuletab neid ka teistele meelde ning väga tore on näha, et ta aktiivselt kaasa teeb. 

Mul on väga hea meel, et saan Oliveri õpetaja olla, ta on väga tore ja tark poiss. Loodan väga, et ka temale suvekoolis meeldinud on. Homme teeme tunnis tagasisidet ning saadan lähipäevil ka täpsema tagasiside suvekooli ja tasemekaardistuste kohta.

Tegime suvekooli raames tundides ka pilte, mis hiljem mälestuseks osalejatele jääksin ja tänases tunnis tegid lapsed reklaamvideosid. Loodan, et teil ei ole midagi selle vastu, et Oliver piltide peale on jäänud. Saadan ka need lähipäevil Teie meililie.

Lugupidamisega, Kadi

Tänan Sind, Kadi. Usun millegipärast, et see pole stampkiri, sest ka Oliver on kõigega rahul ning õnnelik igal õhtul. No more comments.

Uduhommik

Tänane hommik V-s oli küll nagu Inglismaa reklaam: udulaam oli paks ning liikus kaunite voogudena justkui kerge uue aja vatitekk, mis üle poolsaare on visatud ja mida altpoolt nügitakse :)

Istutasin eile õhtul lõpuks lilletaimed tünnidesse silma rõõmustama ning kiirest ajast tingituna plastkasti kiduma jäänud astritaimed peenrasse. Ilmselt neile meeldis see udu hommikul kõige rohkem. Panin lillepeenrasse ka herned ja lillherned, kuigi leidsin juba vesiroti kaevanduskäike üsna hernerea lähedalt. Teadagi, et ka maa-alused loomad armastavad kiudainete ja proteiinirikkaid produkte. Seega jääb üle hoida vaid pöialt, et minu hernerida ei avastata väga kiiresti. Mutimullahunnikuid sel aastal veel polegi olnud, siiski ei julge hõisata, et oleme probleemist lahti saanud- väikesed mutid ilmselt kasvavad kusagil mätta all mutipesas praegu ning kui palju neid olema saab paistab suve keskel. Üldiselt tundub, et rebased on sel talvel näljaga mutid nahka pistnud.

Peale aiatöid tuleb alati lõõgastuda, seega tegin ühe 7 km jooksuringi, testisin vastupidavust ja võhma- ikkagi kuu jäi vahele. Polnud häda midagi. Pulss ikka 150+ peal, aga lihased trimmis ja täna ei valuta kusagilt. Kui nohu täitsa üle on läinud, siis püüan pulssi alla hakata viima- hingamise aeglustamise abil. Eile tundsin lihtsalt rõõmu kiirest liikumisest (no minu tavapärasega võrreldes :)), metsalõhnast ja kevadistest linnuhäältest.

Tahaks nii pilte siia panna, aga ei suuda oma Samsungi Kiest kuidagi tööle saada. Püüan täna veel.

Summer will not download...

Et suvi kuidagi tulla ei taha, siis on tööl olemisel isegi omad võlud. Kuigi suve algus on just see, kus hing hüppab rõõmust ja valged ööd kutsuvad üldse mitte magama tavaliselt. Seekord siis nii, et siiani on öösel 6 kraadi väljas ning õues olemine õhtuti ei ole kõige soojem mõte. Eile näiteks olid jalutamisspordiks väga hea talvejope koos õhukese fliisiga, kevadmüts ja õhukesed kindad. Aga küll jaanipäevaks asi edeneb- ega suvi taeva jää. Hea külg on see, et kõik õitseb ja veel kui kaua! Sirelid hurmavad juba mitmendat nädalat lõhnaga ja kollased miniiirised, mis muidu 2-päevaga läbi saavad, on juba 4 päeva väga kaunid.
O käib inglise keele kursusel hea meelega (nagu mulle tundub, täidab see hästi suvel venivat aega) ja ilmselt külm ilm ka aitab kohusetundele kaasa. Igatahes talle meeldib, meeldib õpetaja ja need mängud läbi mille tunnis toimetatakse.
Kiks oli eile Vapianost kellegagi kokku saanud ja kui hästi läheb, saab kuuks ajaks tööle raha teenima.
Tööl on mõnusalt vaikne, kuigi teha on pidevalt. Kohe nt hakkan tõlkima iseloomustust inglise keelde. Et R tuli bussireisilt tagasi, siis ei pea me enam punkt kell 9 siin olema vaid saame natuke vabamalt võtta. Ikkagi suvi ju.
Tänasest hakkan jälle jooksma. Pea kuu aega on vahet jäänud- remont, kooli lõpp ja mingi viirus. Vabanduse leiab alati :)

VHK VL

Käisime Kirke, Oliveri ja Carlosega VHK Vabalava kuulamas. Isver küll- juba enne algust Oliver tahtis teada, millal me koju lähme. Ja ülejäänud aja muudkui kiunus nagu sääsk kõrva ääres oma kojumineku jutuga. Ma ütlesin, et kui vait ei jää, siis karistuseks lähme järgmisele kontserdile homme. :)Nali naljaks, aga ta tõesti pelgab seda :)
Esinejad olid keskmised, vaid paar tüdrukut andsid ikka tõelise, hea tasemega ettekande. Minu poisid igatahes leidsid ka, et poisid seal seekord jäid väga nõrgaks. Tulime ära peale teise vaatuse 7-minuti pikkust monotoonset laulu, sest mul hakkas uni peale kiskuma. Eks varsti oleks nagunii lõppenud.
Täna oli mul tõeline puhkepäev. Päev läbi koristasin ja tegin aias tööd. Homme lubati päikest ka, eks siis mõnulen terrassil ja söön jäätist. Nagu suvel peakski.

Et rääkida nii nagu oli...

pean alustama algusest. Et mais pannakse koolilastele välja hinded ja see tuleb alati kuidagi liiga äkki ja vara. Seekord algas see Oliverile nii, et 21.05, esmaspäeval kirjutas õpetaja Kersti klassi listi, et kõik, kel on mingeid võlgu peavad asjad korda ajama kolmapäevaks. Vaatasin e-kooli ja mis ma näen- lapsel on kolm üheks (hinne 1) muutunud tärni inglise keeles!!! Rääkisin pojaga, arutasime mis need on. Õppisime ära. Kolmapäeval tuleb ta koolist- õpetaja ei lubanud hindeid parandada. Mis-mis? Kirjutasin õpetajale, küsisin aru. 

"Tere, avastasin 21.05, et 17.05 olite e-kooli Oliveri kolm 1 pannud. Et avastasin need esmaspäeval, siis teisipäevast oli Oliver valmis kõik need järgi vastama. Kolmapäeval ta neid vastata millegipärast ei saanud, ise väitis, et õpetaja ei lubanud. Ma ei tea, miks need kolm 1 korraga e-kooli tekkisid, aga et neid enne seal polnud, siis eeldan, et lapsel on võimalik neid järgi vastata vähemalt 10 päeva nende tekkimisest alates.

Täna neil tundi pole, ja Kersti edastas, et 25.ni on lastel aega järgi vastata. Miks Oliver siis ei saanud neid järgi vastata? Mis siis nüüd saab?"

Tema vastu: 

"Tere,

Kõik need ühed on tekkinud tegemata koduste tööde eest, mis enne olid x-d. Kuna ta terve veerand ei ole näidanud üles vähimatki huvi hinnete parandamisel, siis nüüd muutusid need ühtedeks. Parandada neid ei lubanud, kuna kodune töö tuleb parandada järgmiseks päevaks, vastasel juhul muutub üheks. Niigi hoidsin neid x seal viimase hetkeni. Kutsusin teda ka korduvalt, et ta need ära teeks. Temal ei ole mitte üks kord aega olnud või lihtsalt ei ilmunud. Nüüd kujuneb ka hinne vastavalt. Leian, et oleks ka ebaaus nende suhtes, kes terve veerandi on oma sjade eest hoolt kandnud. 

Kõige enam näitab see üles suhtumist ja vastutustunnet. 

Riin"

Mina: 

aitäh vastuse eest. Saan aru teie seisukohast ja täilikult aktsepteerin. 

Samas tean, et 2 ei ole ilmselt tema päris teadmistele vastav hinne, vaid pigem sel juhul suhtumise hinne.

Suhtumisega on küll kummaline, et kodus on ta mures küll, aga koolis on kõik peapeale pöördunult!

Asjal on ka hea külg- panin ta veebruaris inglise keele "suvetööle" Noored Kooli aktsiooni raames. Ta veel ei tea seda ja ilmselt ka ei taha sinna minna. Aga ta peab ise omad järeldused ja korrektsioonid tegema, meie ei saa aidata, kui ta ise ei püüa."

Ja siis jäigi nii, et Oliveril on inglise keele veerandi hinne veel lahtine. Aga sellega asi ei lõppenud. Õpetaja tegi nendega mingeid viimaseid mänge ja vaatas viimaseid filme ning rääkis tõsiselt, et viimased tunnid ja enam me ei kohtu jne. Oliver selle peale sisises "Yess, yess, yess, kui tore, et me enam ei pea sinuga kohtuma". Õpetaja olla endast välja läinud, hakkas pea nutma. Sellest piisas, et veerandi hinne ja ka aine käitumishinne 2 (hinne 2) pöörata.

Ma tõesti ei tahtnud rääkida mitte kui kellegagi pea üle nädala aja. Veerandi hinne 2 ja veel inglise keel???? Ma polnudki niivõrd kuri, kui löödud lapse laiskusest. Tegelikult on Oliveri teadmised küll ehk lünklikud (õigemini nende teadmiste kasutus), kuid kindlasti mitte 2-väärilised. Kuna ta oli õpetaja välja vihastanud/solvanud, siis ma ei hakanud enam protsessima ja võtsin ette lapse. Rääkisin inglise keele kursusest, ta oli muidugi sulavõi ja kõigega nõus, arvates esialgu, et see = suvetöö kooli poolt. Olin kuri, kuid ei suutnud kurjalt ja otsustavalt kõneleda, vaim oli läbi.

Oliveri sünnipäev oli tolle nädala lõpus. Tegin kogu aja (teist nädalat), mis peale tööd oli, tema toas remonti, kui pimedaks läks siis õmblesin uusi kardinaid. Tahtsin, et ta sünnipäeva hommikul ärkaks lõpuks üle paari nädala oma toas ja kõik oleks korras. Ma jõudsin!

***

2. juunil oli klassi lõpupidu, mis koosnes kahest osast: 2 h Spordimaal mängujuhtide käe all rabelemist ja vahvaid mänge ning pärast piknik. Kõik oli väga tore ja lapsed lahedad. Aga...

Spordimaal olin kaasas ja seisin rõdul ning vaatasin nende mängimisi. Mitu mõnusat seltskonnamängu õppisid ära. Üks neist palliga. Ja mis ma näen- Oliver, kes on terve aasta usinalt käsipallis käinud, ei suuda palli põrgatada. Väike uss hakkas hinges liikuma. Mis siis, kui ongi nii nagu ma arvan? Ma ei suutnud veel paar päeva peale seda asjast rääkida. Mõtlesin, valisin hetke. Ja siis võtsin ta vahele. Uurisin, et millal käsipallilaager on. Sealt areneski jutt nii, et tegelikult on ta aasta aega valetanud, et käib trennis ja tegelikult sinna ei jõudnudki. Kaotasin jälle kõnevõime. Minu laps! Pole võimalik!

***

Eile said lapsed tunnistused ja oli viimane aeg pojale karistused välja laduda.

1) inglise keele "Noored kooli" õpe 8 tööpäeva, algas täna ja lõpeb järgmise nädala lõpuga.

2) suvine treening: kas jalka-trenn või purjetamine

Lisaks hulk kurja tänitamist, tõsist kirjeldust tema trööstitust tulevikust kui ta end kokku ei võta jne. Seletasin ka, et tema trennidest kõrvalehoidmine toob igavese jama treenerile, kelle jutule lähen ma kindlasti, sest vald maksab lapse eest pearaha ning mina trenniraha ja keegi pole minule teatanud, et laps tegelikult trenni jõudnud polegi. Sellised seosed ehmatasid teda tõsiselt.

Poja oli ise muidugi äärmiselt häiritud. Õnneks. Loomulikult ei taha ta mingisse trenni, ainult käsipall sobiks (!!!). Jalkas kõik õiendavad ja on vägivaldsed (mis olevat tõsi kui teiste vanemate jutte kuulata) ning purjetamine toimub VEES. Ütlesin, et ära soiu, sa pole purjetanud kunagi. Ja otsisin youtube'st välja mingi video, kus üks laps, kel oli kaamera paati kinnitatud siis tegi trenni. Kõik oli hää esimesed 2-3 minutit, aga siis käis paat ümber. No tõesti! Leidsin selle ainuõige video, mida veepelgurile näidata.

Täna sain kokku oma endise paarimehega, kelle 22-aastane poeg on Ottosoni purjetamiskoolis treeneriks. Äkki saan Oliveri talle kõigepealt kaatrisse kaasa anda (aga see ei pruugi olla lubatud :S ).

Ühesõnaga: väga viletsad viimased nädalad on olnud. Ja vahepeal suri Vello Orumets ja ma käisin isaga tema matustel, sest Maret oli sõidus sel päeval. Pildid minust ja isast Vello matustel pidid olema Õhtulehe kodukal.

Nüüd sa siis tead, miks ma kadunud olen olnud. Õnneks teeb Kirke mu tuju heaks alati, aitäh talle selle eest! Ja üldse hakkan asjadest jälle jagu saama ning kõik läheb rööpasse. Ma arvan nii.

Emade päev

Mul oli küll eile väga armas emadepäev :) Kirke koos Oliveriga lõid mulle 2 kooki hilistel laupäevatundidel veel ja hommikul oli ikka tõeline nauding- istud terrassil (küll kahjuks külma käes veel), jood mehe tehtud kohvi ning nosid laste superfantastilisi kooke! Kiks tegi mulle valged sulgedest kõrvarõngad ja ühe laheda rohelise prossi, mis pealelõunal emadepäevalõunale tulnute seltsis presenteerida sain, sest pluusi hõlmad lihtsalt muidu koos ei tahtnud seista. Lõunaks tegin koha-kala, esimest korda elus! Ja magustoit oli ikka nendesamade supermõnusate kookide päralt superomade armsate inimestega! Istusime terrassil ja jälgisime 30 minutit 5 sõjalennuki esinemist Tallinna lahe kohal. Väga lahe tunne oli, kui nad tossuga südame ja seda läbiva joon-noole lõid! Nagu kohe seda oligi vaja! Õhtul lapsed toimetasid omaette, mees niitis muru ja mina toimetasin taimedega, mis minu jaoks on ikka väga mõnus puhkus ja meditatsioon. Isegi sauna jätsime vahele, sest kõike oli selles päevas juba nii palju olnud.

Vaadates tööl täna ringi näen ja kuulen, kui erinevad võivad emadepäevad olla! Loomulikult paistavad vead, mida noorena lapsi üles kasvatades teed kas tahtmatult või teadlikult kõiksuguseid ettekäändeid luues ja tuues, välja just siis, kui saaksid näha ja nautida oma töö ja ajakasutuse vilju- siis, kui lapsed on suureks sirgunud. Ehk kõlab, nagu oleksin vanaema, kuid ma nagu näen praegu ette, millisteks mu lapsed saavad selleks hetkeks, kui tõesti vanaema eas olen :).

Ma armastan neid kogu südamest! Ja ma püüan anda endast nii palju kui jaksan, et nad tõesti seda tunneksid. Ma kuulan neid, ma olen nendega kuri, kui vaja, ma ajan neid õigel ajal magama ja äratan siis kui on viimane hetk :). Ma käin nendega igal pool, ka seal, kus nad ei taha. Aga ehk nad leiavad siis selle oma elus, mida teha ja näha tahavad? Me arutame asju nende vaatenurgast ja vanemate vaatenurgast. Püüame koos aru saada, miks mõni sõber käitub nii ja teeb naa ning uurime, kuidas elu inimesi ettearvamatult pillutab ja koondab.
Kirjutasin eile õhtul Oliveri õpetajale 5. klassi lõpetamise puhul tänu-kirja. Ja arvan, et mul on laste õpetajaga ikka väga vedanud. Isegi kui neid arusaamatusi on olnud, siis lugedes, mida lapsed ise sinna kirjutanud olid ja mida nende vanemad- ka õpetaja oli eile päeva puhul ära teeninud ühe suure emadepäeva kalli.

Ja kõige enam mõtlesin oma nende armsate tuttavate ja sõbrantside peale, kel on 1) 6 last; 2) 4 last; 3) 3 last; 4) 2 last; 1) laps. Ja kui lahedad ja mõnusad nad on emadena, ükskõik kui palju neil parasjagu pesakonda ka on. Elagu emad! Mida rohkem lapsi, seda uhkem! Kallistused kõikidele emadele!

Minu õde 25

Minu õeke väike saab täna 25.
:)
Kui mina 25 olin, siis oli mul juba 4-aastane laps. Kui mina 25 olin, siis oli minu õeke väike 9. Kui mina 25 olin, siis polnud mul veel kõrgharidust. Aga auto oli :) Hiljem tuli kõrgharidus ka ("must have" case???). Kui mina 25 olin, siis oli kroon käibel. Kui mina 25 olin, siis polnud ma eriti kusagil käinud peale Leningradi, Moskva, Helsinki, New Yorki ja Gotlandi saare. Puhkusereisidest ma siis ei unistanudki.
Kui mu õde on 25, siis pole tal veel järeltulijat, aga ka kõrgharidus on pooleli (kas tõesti on see "must have"?) Käibel on euro ja mu õde on käinud Helsinkis, Stockholmis, kusagil Saksamaal, Veronas, SaoPaolos ja Santoses, ja kindlasti kusagil veel, mida ma hetkel ei mäleta, aga ta on.
Aga mis põhiline- ta on minu kallis armas õeke väike, kelleta on kurb, kui ta on nii kaugel. Palju õnne talle!